Mööda rahutut künnivagu (1)

Ajakirjaniku, kirjaniku ja harrastuskunstniku Enda Naabri dialoog laulja ja literaadi Toomas Kuteriga.

Enda Naaber: „Maailm on targem, kuid tigedam. Koroona on seisanud paljud inimtegevused, aga sõjad kulmineeruvad.

Jah, tehnika areng on võimas. Nii on see elu sügavalt muutnud. Imetleme isegi meie väikest mobiiltelefoni. Niisiis on ka inimene muutunud. Kunagise kooliõpetajana võin öelda, et õpetus koolides on tänapäeval midagi muud kui pool sajandit tagasi ehk täpsemalt 1959. aastast kuni 1962. aastani. Mõistsin siis, et õpilase ja õpetaja suhe oli helge, austav, siiras. Koolikiusust ei räägitud. Kas nüüd oleme oma tarkuses ülbeks läinud? Võib ka nii mõelda.

Maailm ei tunne enam rahu, rahvad sõdivad rahvaste vastu. Inimloom on kõige suurem tapja. Ja ta tapab oma liiki.“

Toomas Kuter: „Vahest võiks öelda, et maailm on arenenum, kuid mitte targem. Gradatsiooniline areng elitaarsuse, mugavuse ja saavutuste suunas ei too enesega alati kaasa tarkust. Pigem vastupidi, eruditsioon ja võimekus oma eluteega hakkama saamiseks suurenevad, tarkus aga mitte. Et saada (muutuda) targaks, on vaja inimliku olemise ja eksistentsi kogemust, vaid see arendab. Tehnika lihtsustab meie elu, ent kogemusi kui selliseid ta meile ei anna.

Siit ka vahe õpetamisprotsessis eelmise sajandi kuuekümnendatel ja tänapäeval. Tollal oli oluline õpetaja ja õpilase isiklik kontakt, tunnetus, arusaamine. Suhestus teineteisesse andis tulemiks kas usalduse või tekitas umbusku. Kuid ta oli olemas ja mõjus.

Tehnikamaailm pakub võimalusi, kuid ei küüni veel inimlike tunnete vajaduse ja kommunikatsiooni asendamiseni. See on siiski pelgalt tehnika ega paku meile inimlikku soojust ega lähedust.

Ent tehisintellekt on muidugi võimas ning pole ka ime, kui mingil ajahetkel tulevikus muutub see inimliku eksistentsi kriteeriumitega samaväärseks või isegi ületab neid, olles oma ilmeksimatuses tehniliselt lihtsalt täiuslikum. Kuid täiuslikum nimelt tehnilistes mõõtmetes.

Sõjad on inimkonna arenguloos alati olnud ega kao kuhugi. Inimene on sedasi loodud, et ta tahab, et tal oleks rohkem kui naabril, et ta oleks võimsam kui üleaedne, et ta oleks kõige ja kõikide valitseja.

Tänapäeval on sõjad äri. Maailma suurimad rikkused liiguvad relvatööstuses, farmaatsiaäris ja narkokaubanduses. Raha aga paneb rattad käima.“

• • •

Enda Naaber: „Elutarkus on see, et inimest õpetatakse olema valmis eluvõitluseks. Mida aeg edasi, seda karmimaks. Lapsepõlves panevad selle paika kodu ja kool. Minu põlvkond võib rääkida õnnelikust ajast. Elades ja kasvades Muhu saarel tunnetasin, et ümberringi oli nii palju headust. Oli küllaga, nii et osutus ülearuseks õppida võitlema raskustega. Või mäletan ma kahte küüditamist (1941 ja 1949) ja Teist maailmasõda liiga vähe? Ega mõistnud siis vanemate muresid?

Võib-olla …

Praegu aga muserdab elu kartus Kolmanda maailmasõja ees. Võidurelvastumine. Eestlased arvavad vahel, et elame nagu vanajumala selja taga – pole loodusõnnetusi, sõda, nälga. Ainult koroonanakkus leegitseb võimsana. Kuid oleme uskujarahvas – me võidame selle võitluse!

Noort põlvkonda õpetab väärikas õpetajaskond. Karastunud ja tark. On see ehk juba ideaalne õpetaja ja õpilase suhe? Tasub mõelda!“

Toomas Kuter: „Me ei tea täpselt, kui kaua on inimene planeedil Maa eksisteerinud. Enamik religioonidest, mida paljud inimesed, uskudes ja lootes helgemasse elusse, tulevikus kummardavad, on alles lapsekingades. Ka kristlikul maailmavaatel on vaid veidi üle 2000 aasta seljataga. Tegu on noore religiooniga. Inimesed vajavad usku ja lootust, mis annab jõudu saada hakkama probleemidega, mis neid kõikjal kummitavad. Seda eriti tänapäeval. Usk, ükskõik milline ja kellesse, aitab ning on alati aidanud. Inimene vajab religiooni ning paljudest on saanud religiooni sõltlased, nagu ka meditsiini sõltlased. See on nende inimeste valik ja kui nad ise on selle üle ning sellel teel viibides õnnelikud, siis miks mitte. Sisemine õnn loob sisemise rahu, mis tekitab õnne- ja rahutunde ümbritsevates. Paraku on religioonidest kujunenud ülimalt tõhus äri ning Jumalast (ükskõik millisest) on saanud kaubaartikkel, mida inimestega manipuleerimiseks oskuslikult ära kasutatakse.

Sõda aga käib pidevalt, sest see moodustab ühe osa inimese loomusest. Võitlus eksisteerib eri vormides seni, kuni üks inimene ei suuda aksepteerida teist inimest sellisena, nagu too on, ning peab iseenda tõde paremaks teise inimese sootuks vastupidisest tõest.

Õige õpetaja annab õpilasele täieliku vabaduse vabaks arenguks, ta respekteerib õpilast ka siis, kui ei ole temaga nõus. Nõnda kaovad vastuolud, kaob võitlus ning soov iseenda tõde ülimaks tunnistada. Nõnda saavad alguse vabadus, headus ja helgus.

Rahu alus on mõistmine ja arusaamine, rahu alus on anda igale olendile vabadus olla täpselt selline, nagu ta soovib. Vabadus ja rahu algavad inimese eest. Kui ta pole selleni oma ainulaadse tunnetuse kaudu veel jõudnud, jätkub dissonants. Ent ka seda on millekski vaja …

„Toimi toimimatult,” kinnitas Laozi.”

• • •

Enda Naaber: „Väidan jah, et kurjus maailmas teeb võidukäiku. Näiteks kui rääkida koolikiusust. Ning ikka ja jälle sõdadest. Kasvõi sellest, et inimese ja looduse vahekord on upakil. Me anname sellest endale aru, otsime teid, kuidas eluvõitluses võitjaks jääda. Purunevad perekonnad … Koolitöös peab õpetaja sellega laste kasvatamisel arvestama. Õpetaja peab olema tugev kui Põhjanael!

Lapsed otsivad nende seast eeskujusid. Ning seda peab noortele auks andma. Igal põlvkonnal võib ju olla oma moraal. Me pole kunagi varem olnud maailmaprobleemidest nii sõltuvuses kui praegu.

See on tohutu informatsioon, mis meieni jõuab! Meid mõjutab, meid lausa juhib ja sunnib meid oma samme astuma.

Et puruneb nii palju abielusid, on tõsisem probleem, kui oleme seni arvanud. Ja noore põlvkonna tervis on viletsam, kui vanemal põlvkonnal nooruses oli. Kõiki aspekte peab arvestama.“

Toomas Kuter: „Ma ei liigitaks inimese tõekspidamisi õigeteks ja valedeks, samuti ei liigitaks maailma heaks ja halvaks. Põhjus on selles, et keegi inimestest ei tea tõde. Me ainult arvame teadvat ning sellele vastavalt on inimesed loonud oma reeglid. Ent kas need on tõesed, ei tea keegi, ka nende reeglite loojad mitte.

Inimene on eemaldunud oma tegelikust elukeskonnast, milleks on loodus. Siit edasi on ahelreaktsioonina halvenenud tema tervis, kadunud maailmatunnetus ning üleüldises olelusvõitluses iseendaga hakkamasaamine. Ta on muutunud sõltuvaks kõigest sellest, mida talle pakub informatiivne maailm: meedia, televisioon jne. Nõnda on inimene kaotamas iseseisva mõtlemise võimet. Siit edasi tekivad probleemid koolis, perekonnas, maailmas laiemalt.

Inimene, kaotanud sideme looduse ja iseenda sisemusega, tunnetab alateadlikult, et midagi on valesti. Kogu tema olemus peidab eneses hulgaliselt diskomforti, kusjuures ta ei tea selle põhjust. Ta arvab, et põhjuseks on inimeste loodud reeglid ning maailma lahterdamine mustaks ja valgeks, heaks ja halvaks ning õigeks ja valeks. Kuid tegelikult on põhjus inimese eemaldumine iseenesest ja oma looduslikust olekust.

Majanduslikus plaanis ei peeta taolist mõtteviisi vajalikuks, sest nõnda võib inimene loobuda olemast osa raha võimule ja finantsmanipulatsioonidele üles ehitatud maailmas. Nõnda võib ta oma olemuselt vabaks saada, aga kes siis pankadele ja suurkorporatsioonidele kasumit teenib?

Elu olemus on palju lihtsam ja primitiivsem, kui arvame. Ometi oleme me kõik toimiva süsteemi enesele valinud ja temaga kaasa läinud. Ju peitub selleski mingi tabamatu inimlik vajadus …“

Jätkub järgmises numbris.

Toomas Kuter (sündinud 1965. a Pärnus)

• Tegutseb peamiselt vabakutselise laulja, kirjaniku ja literaadina. Ta on olnud Pärnus mitme muusikasündmuse algataja, kogunud tunnustust eri rahvaste romansside esitaja ja kammerlauljana, andnud kontserte Venemaal, USA-s, Soomes, Saksamaal, Itaalias, Kreekas, Vatikanis, Ukrainas, Valgevenes, Rootsis jm.
• Tegutsenud ka kirjanikuna, võitnud mitu kirjanduskonkurssi. Avaldanud peamiselt muinasjutte, koostanud ja tõlkinud raamatuid, kirjutanud kontserdiarvustusi, raamatututvustusi ja artikleid.

Eesti Entsüklopeedia