Mööda rahutut künnivagu (2)

Ajakirjaniku, kirjaniku ja harrastuskunstniku Enda Naabri dialoog laulja ja literaadi Toomas Kuteriga.

Enda Naaber: „Goethe on öelnud: „Õpi elust enesest!“ Kas võiks tänapäeval luua elust valemi, mille järgi õppida? Räägime ajast! Ta on rahutu, ebakindel, teinekord vastusteta, ränk ja valulik (ja ma ei mõtle ainult koroonat). Sellega seoses meenub mulle aasta 1961 õpetajana Saaremaal Leisis. Selline episood. Pärast kooli avapäeva istus õpetajate pere ühise laua taha, et tähistada alanud õppeaastat. Laud oli rikkalik ja ei puudunud ka viinapudel. Ja siis see juhtus, et kolleegide ärgitusel pidin jooma napsu viina. Keegi pakkus veel sigaretti ning olingi ahvatluste sõiduvees. Jäin purju!

Kolmandal koolipäeval läksin tundi ja panin tähele, et klassis antakse käest kätte paberilipakat. Palusin selle endale. Ja mida ma sellelt loen: „Õpetaja Naaber joob ja suitsetab.“ Kui ränk sõnum! Ma pidin maa alla vajuma. Mida teha? Hakkasin lastele peoõhtust pihtima: et jõin teiste ärgitusel elus esimest korda viina ja tegin suitsu. Järgmisel päeval palus klass vabandust. Nii õpitaksegi elust endast!“

Toomas Kuter: „Kogemused on kõige paremad õpetajad. Räägitakse, et rumalad õpivad iseenda vigadest, targad aga teiste eksimustest. Seda on lihtne öelda, kuid tee selleni on sageli keeruline ja pikk. Me võime (peamegi) usaldama oma õpetajat ja teejuhti, sest kui me seda ei tee, mis kasu siis õpetamisest üleüldse on. Ent ometi ei saa ega tohi usaldada pimesi. Seega jäägu õpilasse alati kahtluseiva, et mis siis, kui õpetajal päris õigus ei ole ja õpetaja eksib.

Leian, et see pole paha. Isegi suurte autoriteetide ja kõige targemate õpetajate puhul peaks õppija suutma säilitada mõtlemisvõime ning mitte pimesi uskuma. Siit edasi tulevad aga kogemused ning kogemus pole kunagi paha, isegi siis mitte, kui see on negatiivne ja valulik. Nii või teisiti viib see edasi, vahel enamgi kui teoreetiline õppetund.

Teiste vigadest õppimise puhul jääb iseenda kogemus puudu, mistõttu on õppur mõneski mõttes vaesem. Ma ei kutsu üles kõike rumalat järele proovima ja iseenese peal katsetama, hoopiski mitte, kuid tahan rõhutada mõtlemise, kahtlemise, tunnetuse ja katsetamise tähsust. Teooria on vajalik ja ilus, kuid ilma praktikata kaotab see elus sageli mõtte, samas praktika saab ilma teooriata vabalt eksisteerida. Veelgi enam, praktika saab välja kujundada iseenda teooria. Seega, kogemused on need, mis arendavad ja edasi viivad.

Elu ongi selleks, et temast omad järeldused teha, et ise areneda ja ka elu edasi arendada. Parimad õpetajad on need, kes suudavad oma loengud-tunnid-diskussioonid ühendada praktiliste ettevõtmistega, kes annavad õpilasele võimaluse ise proovida, ise areneda ja teha seda vahel, miks mitte, ka katse-eksituse meetodil. Samas on nad teadlikult pidevalt õpilase kõrval, jälgides teda ja vajadusel astudes vahele, kui selgub, et õpilane oma katsetustes liiga kaugele läheb ja end kõrvetada võib.

Õpetaja jätab noorele inimesele jälje kogu eluks, tema eeskuju võib jääda alatiseks ning sellest sõltub ülimalt palju. On tähtis, et õpetaja tunnetaks vastutust, mida iga tema sõna ja tegu noorte inimeste hinges, silmades, tunnetes ja mõtetes omab. Õpetaja võimuses on teadlikult või alateadlikult suunata noort. Seda tehes peab ta olema ülimalt peenetundeline, aus ja siiras. Ja õpetaja ei oma õigust petta, isegi sel juhul mitte, kui pettus tundub olevat õigustatud. Sest kui petab õpetaja, siis leiab õpilane, et ka temal on õigus petta.“

Enda Naaber: „Mõnikord küsitakse inimese käest, mida ta elus kõige rohkem hindab. On selge, et vastuseskaala pole lühike: hindab ausust, siirust, heatahtlikkust, vaimutugevust jne. Kõik saab alguse kodust, järgneb kool. Millele pandi rõhk sinu kooliajal? Kas sul oli oma lemmikõpetaja?“

Toomas Kuter: „Tegelikult kestab minu kooliaeg praeguse ajani. Ja ausalt öeldes õpin praegu rohkem kui nooruses. Seda eelkõige tänu inimestele, kellega suhtlen. Olen oma suhtlusringist välja praakinud kõik need, kes on minuga mingites projektides ja ettevõtmistes suhestunud tarbimispõhiselt, see tähendab, et kadunud on need, kes minuga millegi saamise nimel seni nn sõbrad olid. Nüüd suhtlen vaid inimestega, kes mulle tõeliselt meeldivad ja lähedased on.

Kerge on hingata, sest tarbimispõhised võltsnaeratused on mu elust kadunud. Samuti olen end teadlikult ümbritsenud noortega, nendega, kel eluaastaid 20–30. Neilt on nii palju õppida ja nemad õpivad ka minult. See sümbioos on harukordselt hariv, mina elan taas, ent palju teadlikumalt ning targemalt, veel kord läbi nooruse, nemad aga saavad oma nooruses kasutada minu elukogemuste pagasit. Ent need suhted pole tarbimispõhised, kuna nende alus on usaldus ja mõistmine.

Hindan inimestes kõige enam mõistmisoskust, just see on lakmus, mis inimesest Inimese teeb. Mitte hukka mõista, vaid püüda mõista ka seda, mis sulle ei meeldi ja mida sa ei mõista – see nõuab suurt jõudu, hingesuurust ja mõttetarkust. Kummardan inimeste ees, kes suudavad teisi mõista, kummardan inimeste ees, kes tagarääkimise asemel lihtsalt vaikivad, kummardan inimeste ees, kel jätkub mõistmist ja lahkust ka oponentide tarbeks.

Minu kooliaeg möödus Nõukogude Eestis ja sotsiaalsed normid olid hoopis teised. Koolis oli tore, mulle meeldis seal käia. Juba nooruses tundsin, et ei oska hinnata ühiskonnaõpetust ja poliitikat, ükskõik, milline see iganes ka pole. Selle tunde olen suutnud säilitada. Ei mingit poliitikat minu ellu!

Lemmikõpetajaid oli mitu. Juba siis hindasin inimese isikupära, tema julgust erineda teistest ja olla tema ise, elada iseenda jaoks, mitte teha seda, mida teised õigeks peavad. Üks niisugune õpetaja oli minu klassijuhataja ja esimene muusikaõpetaja Inda Orissaar, kes ei mahtunud mingitesse raamidesse. Super daam, kelle mänguline suhtumine ellu ja igati ebapedagoogiline käitumine, samas aga noorte inimeste mõistmine, tegid temast harukordse isiksuse mitte ainult Nõukogude Eestis, vaid ka tänapäeva mõttes.“

Enda Naaber: „Olles õpetaja, õppisin ise väga palju. Esimene aasta oli kõige raskem. Sain ju õpetajaks ja vanempioneerijuhiks keskkoolipingist. Nüüd sellist asja vist enam ei lubata. Koolitöö on nõudlikum, vastutusrikkam.

Laulja Heli Läätsega kohtudes oli harva jutuks tema ema Julia. Aga ükskord rääkis ta huvitava loo. Julia Lääts oli Saaremaal Sauveres kooliõpetaja. Heli mäletas teda kui südamlikku, elutarka ema ja õpetajat.

Omal ajal oli koolis karistuseks see, et korrarikkuja pandi klassinurka seisma, näoga seina poole. Oli koole, kus sealjuures pandi õpilasele herned põlvede alla. Ühel ajal öelnud Julia Lääts: „Selle karistuse kaotame ära. See alandab õpilast!“ Ja tõesti: mis öeldud, see tehtud! Sauvere koolis ei pandud enam õpilasi nurka. Heli Lääts ütles, et selle asemele tuli intiimsem vestlus õpilastega.

Mu ema Raissa õpetas, et kurjusele ei tohi vastata kurjusega. Aga kuidas sellega siis võidelda?

Hea sõna suudab palju.“

Toomas Kuter: „Töötasin aastatel 1994–1996 Tallinna 37. keskkoolis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana, minu juhendada olid 9.–11. klassi noored. Mul puudub pedagoogiline haridus ja tänase päevani ei saa ma aru, kuidas mind üldse tööle võeti. Läksin koolmeistriametit pidama vaid seepärast, et vabakutselisena igakuist sissetulekut teenida.

See oli huvitav aeg, pedagoogidega suhted olid jahedad, kuid õpilastest tekkis Toomas Kuteri fännide klubi, mis tegutseb tänapäevani. Nendest noortest, tollal 15–16-aastastest, on praeguseks saanud tegusad persoonid Eesti elus, osa neist käib senini minu kontsertidel, sünnipäevadel, üritustel, minu õpilane Lauri Vanamölder tegi Facebookis koguni Toomas Kuteri fännilehekülje. Kuigi olen sotsiaalmeedia suhtes tõrjuval seisukohal, olin sellest siiski väga meelitatud. Endistest õpilastest on saanud minu sõbrad. See aga tähendab midagi ja on väärtus, mille üle südamest õnnelik olen.

Milles peitus saladus. See on väga lihtne. Juba esimesest tunnist alates kuni viimase tunnini, mille 37. keskkoolis andsin, suhtusin õpilastesse kui väljakujunenud, kindla karakteriga isiksustesse, ma aktsepteerisin ja respekteerisin neid sellistena, nagu nad olid, kordagi ei kasutanud ma nendega suheldes sõna „sina“, kordagi ei kõrgendanud häält ning vajadusel muutsin kriitilised situatsioonid pikantseteks vahepaladeks.

Lubasin neil näiteks teadlikult maha kirjutada ja panin kogu klassile hindeks viied, tegin seda mitu korda, ent aasta lõpus oli vähe neid, kes maha kirjutasid. Lihtsalt ütlesin otse välja, et võtan neid kõiki kui isiksusi, inimesi, kellel on oma arenevad põhimõtted ja kes aimavad, mida elult tahavad. Ma ei suhelnud nendega kunagi kui lastega. Kes kirjutas maha, kirjutas maha, see oli tema enda asi. Nõnda saavutasin palju enam kui tavapedagoogid oma mõttetute reeglitega. Ühes klassis ei jõudnud ma läbi võtta aasta kohustuslikku ajalookava, ent just sellest klassist on tulnud hulgaliselt inimesi, kes Eesti elus mõndagi määravad. Me ei jõudnud programmi läbi, kuid suutsin nendesse süstida arusaama, et elus pole midagi võimatut ja lõplikku, et väljapääsmatuid olukordi pole olemas ja et väljapääsmatu on ainult surm. Olen oma õpilaste üle uhke.

Juba siis oli minu üks põhimõte lihtne tõetera, et headus on igavene seadus.“