Muusikaõpetusest ja õpetajatööst uutes oludes

Eesti on peaaegu ainus riik maailmas, kus alates meie luterliku aluspõhjaga rahvakoolidest on muusikaõpetust inimeseks arenemisel praeguseni väga oluliseks peetud. Muusikat nimetataksegi sageli eestlaste teiseks emakeeleks, mis näitab erilist lugupidamist selle õppimise vastu.

Alustatakse lasteaias ning jätkatakse täistsüklina üldhariduskoolis. Teadusuuringud on kinnitanud: muusikaõpetus pakub mõtlemiseks ja aju arenguks juurde veel ühe süsteemi. Seega on muusikaõpetusel eriline tähendus ja meie rahvakultuuris on seda osatud mõista ammustest aegadest.

Põhikooli ja gümnaasiumi muusikaõpetajana olen distantsõppel sattunud olukorda, kus koos musitseerida hästi ei saa, kuid siiski on võimalik muusikaõpetuse kaudu õpilasi toetada. Regulaarne muusikaga tegelemine on vaimse tervise säilitamiseks ülioluline. Õpilased tunnevad puudust kaaslastega suhtlemisest, aga ka kooslaulmisest ja muust praktilisest musitseerimisest. Loodan, et pärast kriisi hakatakse üha enam hindama muusikaõpetust, eelkõige emotsionaalse tasakaalu saavutamiseks, sest distantsõpe tõi kaasa ka teadmatust, hirmu ja muid negatiivseid emotsioone.

Lauljad ja dirigendid väsivad

„Kui laulab kool, siis laulab rahvas,“ on öelnud Ungari koolimuusika edendaja ja helilooja Zoltán Kodály. Paraku oleme pidanud viiruse tõttu ära jätma palju kooriproove. Ka järgmiseks aastaks planeeritud noorte laulu- ja tantsupidu lükkub edasi, aga traditsioon vajab kindlasti jätkamist.

Teame, et iganädalased kooriproovid hoiavad lauljate „laululihased“ töös. Kui inimesed oma toimetustega veebi kolisid, hakati ka kooriproove eri platvormidel läbi viima. Avalikkusesse jõudsid videod veebis salvestatud kooriproovidest. Esmapilgul tundub, et see ongi võimalik, ja nii jätkuvad proovid ajutiselt kriisi lõpuni. Tegelikult seisab ühe kunstilise terviku taga korralik salvestamise ja montaažitöö.

Üsna pea selgus, et nii lauljad kui ka dirigendid väsivad, sest väljundit esinemiseks ei ole.

Ühislaulmise traditsiooni elus hoidmiseks peame lauljate motivatsiooni kõikvõimalike vahenditega hoidma, näiteks individuaalsete hääleseade tundidega, mille jaoks proovides tavaliselt aega ei jätku. Kasuks on ühine repertuaari otsimine ja soovituste jagamine muusika kuulamiseks.

Muidugi on laulu- ja tantsupeo edasilükkamise juures ka ohud, kuid kui tulevikku optimistlikult vaadata, on meil nüüd õnneks piisavalt aega, et uueks peoks korralikult valmistuda. Loodame, et selle aja jooksul ei unusta me kooslaulmise tunnet, ja kui kriis on läbi, saavad lauljad uuesti kokku tulla ning partiid selgeks õppida. Võib-olla saame korraldada ka laululaagreid, millest praegu vaid unistame.

Proovid nõuavad pingutust

Pärast pikka pausi võib olla raske jälle alustada – lapsed ei mäleta, ei julge, ei oska enam ühises proovis olla, sellepärast eelistavad mõned mitte enam proovi tulla. See ei ole ainult õpilaste probleem, vaid levib ka täiskasvanute koorides. Proovid on rasked ja nõuavad suurt pingutust. Nii koorijuhi kui ka laulja töö vajab tasuks eduelamust ning koos sellega võimalust esineda ning rõõmustada, kui keeruline mitmehäälne laul välja tuleb. Vähem tähtis ei ole oma osa selles õnnestumises tunnetada. Ei tohi unustada, mida tähendab olla kannatlik ja pingutada.

Muusikaõpetuse teine pool kooride ja ansamblitegevuste kõrval on muusikatunnid koolis, mis distantsõppes on suuresti tavapärastest teistsugused. Põhikooli ja gümnaasiumi aineõpetajana tunnen, et muusikaõpetuses võiks olla võimalikult vähe digi. Jah, meil on piisavalt võimalusi katsetamaks programme ja platvorme, et lastele laulmist, muusika loomist ehk isegi pillimängu õpetada, kuid katsetusteks need enamasti jäävadki.

Millise eesmärgi need tegevused veebi kaudu saavutada lubavad? Saan aru individuaaltundidest, kus arendatakse ühe õpilase laulu- või pillimängimise oskust. Individuaalne muusikaõpe jääb aga pigem huvihariduse kanda, kus õpilastel on juba varem omandatud baasteadmised, mille pinnalt on hea iseseisva harjutamise ja juhendatud õppega edasi liikuda.

Üldhariduskoolis on aga korraga klassis vähemalt 24 õpilast, kellel enamasti on väga erinev muusikataust ja kodused võimalused. Mõnel ei tööta veebikaamera või mikrofon, mõnel on kehv internet, vanemat sorti arvuti ja tuba, mida nad teiste pereliikmetega jagama peavad. Samuti ei tasu eeldada, et kodus on muusikainstrumente, mida koos veebi kaudu harjutada või mängida saaks.

Ühiselt laulmist ja mistahes koos musitseerimist on väga keeruline ka kõige parema tahtmise juures korraldada. Sellises olukorras jäävad tagasihoidlikumate võimalustega õpilased üsna ebavõrdsesse olukorda, kuid taolisi demotiveerivaid situatsioone peame vältima. Muusikaõpetuse eesmärk on siiski muusikast rõõmu tunda. Peame väga täpselt eesmärgistama oma distantsilt juhendatud tunde, et rõõm ei muutuks hoopis stressiks. Muusikaõpetus peab distantsõppelgi midagi rõõmsat ja emotsionaalset pakkuma, ka piiratud keskkonnas ja vahetu inimliku kontaktita.

Muusika rakendamise võimalused

Üldhariduskooli muusikaõpetus nii põhikoolis kui keskkoolis on väga rikas õppeaine oma seitsme aspektiga: laulmine, pillimäng, muusikaline liikumine, omalooming, muusika kuulamine ja muusikalugu, muusikaline kirjaoskus ning õppekäigud (gümnaasiumi riiklik õppekava, 2014.) Distantsilt tuleb teha sisulised valikud, mida on võimalik õpilassõbralikult lahendada. On vaja põhjalikult kaaluda, millistest ülesannetest õpilased kõige rohkem uusi teadmisi saavad, milliseid oskusi arendavad.

Kui me ei saa distantsilt eriti ühiselt laulda ja pilli mängida, siis proovime näiteks juhendatud muusika kuulamist, muusikalugu, loomingulisi tegevusi ja virtuaalseid õppekäike. Samuti on võimalik teha lõimitud projekte, kus õpilased saaksid ühe hästi tehtud töö eest tulemuse näiteks nii kirjandusse kui ka muusikaõpetusse. Võib proovida meisterdada omaloominguline instrument kunstiõpetuses; õppida võõrkeelset sõnavara laulmise kaudu; tõlkida lemmiklaulu sõnad emakeelde; mõelda muusika järgi välja liikumiskava või tants kehalise kasvatuse tunnis. Need on vaid vähesed näited muusika rakendamise võimalustest üldhariduskoolis.

Lõpuklassi juhatajana olen uhke oma klassi õpilaste üle. Näen ja tunnen, et neil on raske, aga õnneks nad räägivad enamasti oma muredest. Enim tekitab ärevust teadmatus ja hirm õpitulemuste, eksamite ja lõpetamise ees. Nad on meediast kuulnud ning usuvad, et distantsõppe puhul jäävad teadmistesse siiski lüngad. See tekitab ebakindlust ja paneb oma suutlikkuses kahtlema. Klassijuhatajana leian, et on oluline nendega igal nädalal veebi vahendusel kohtuda ja õppimisel silm peal hoida. Arutleda, mis on hästi, mis halvasti, ning leida koos lahendus.

Olen püüdnud välja pakkuda ka ühiseid tegevusi, mis võiksid vaimsele tervisele hästi mõjuda, kuid arusaadavalt ei jää selleks palju aega.

On mõistetav, et põhiosa õpetajate jõust ja õpilaste tähelepanust läheb veebitundide korraldamisele, uute digikeskkondade tundmaõppimisele, tööde esitamisele ning nende tagasisidestamisele. Kuna õpetajatelt ja õpilastelt oodatakse tulemusi, kipume unustama nn suuremat pilti ning näeme paljutki ainult oma aine seisukohalt. Tulemusi aga ei tule, kui õpime ainult kontrolltöödeks või selleks, et kästakse. Sellisel juhul ei teki arusaamist ega seoseid.

Vigu tegemata ei saa õppida

Tulemuste ja suure koormuse varju jääb aga üks hoopis suurem probleem – üldoskuste arendamine läbi kõikide kooliastmete. Aineõpetaja ja klassijuhatajana näen, et paljud õpilased ei oska iseseisvalt õppida, oma aega planeerida ning vastutust võtta. Loomulikult ei otsi me selles olukorras süüdlast, oluline on leida lahendus, mida mina näen kodu, lapsevanemate, õpilaste ja õpetajate koostöös. Koostöö tegemiseks on vaja inimlikkust, ausat ja avatud suhtlemist, eriti aga soovi pingutada, mida praeguses ettearvamatus ja närvilises õhkkonnas on keeruline saavutada.

Õpetaja töö on emotsionaalselt ja vaimselt keeruline, kuid nagu kõik inimesed, peame rasketes olukordades toime tulema. Kuigi ma tean, et andsin endast selle päeva parima, tekitab ühiskonna pidev negatiivne ja üldistav tagasiside õpetajate suunas ebakindlust. Me kipume unustama, et ka õpilastel võivad olla samasugused tunded. Miks nad on ebakindlad, miks nad ei julge küsida, eksida ja vigu teha, veebikaameraga tunnis osaleda, abi paluda? Täiskasvanutena eeldame, et meie eksimustesse suhtutakse inimlikult, aga ka lastel on võimatu eksimiseta areneda. Vigu tegemata ei saa nendest ka õppida.

Usun, et õpetajate ja õpilaste saavutusi ei saa hinnata vaid eksamitulemuste alusel, ja muusikaõpetuses neid tavakoolis ei korraldatagi. Ma arvan, et hea õpetaja on see, kes tekitab lastes huvi õppesisu vastu, ei lähtu vaid iseenda eelistustest, vaid on pigem suunaja ja toetaja. Kui õpetaja suudab panna laste silmad särama ja kui õpilased mõistavad, et on midagi uut teada saanud, siis saamegi loota, et neist kujunevad kunagi ennastjuhtivad õppijad. Hetkeseis hariduses on keeruline, kuid selle asemel et süüdistada vaid lapsi laiskuses ja õpetajaid ebakompetentsuses, peaksime mõtlema hoopis sellele, kuidas saaksime ennast ning õpilasi motiveerida ja targemini oma tööd planeerida.

Kriisiaeg on enda arendamise mõttes väga kasulik olnud, see on viinud paljud inimesed aina rohkem kirjanduse juurde. Julgen oma kolleegidele soovitada raamatut „Kuidas aju õpib?“ (M. Huotilainen, Koolibri, 2021), mis käsitleb üsna ulatuslikult muusikaõpetuse tähendust ja võimalusi isiksuse arengus. Teine raamat on Jo Boaleri „Piirideta mõistus. Õppida, juhtida ja elada ilma tõketeta“ (Äripäev, 2021). Teadmine, et iga kord, kui midagi õpitakse, aju muutub ja korraldab ennast ümber, on pärit selle aastakümne vahest tähtsaimast teadusuuringust aju plastilisuse kohta.

Kui õpetaja leiab endiselt aega lugemiseks, siis suudame ennast hoida vaimselt virged. Seda on vaja kõikidel aegadel, ka siis kui jõuame tagasi kontaktõppesse ja praegusest pisut rõõmsamasse maailma.