OECD ülemaailmne haridusfoorum väärtustas hoolivust

14. mai 2021 Raivo Juurak toimetaja - 1 Kommentaar

10.–12. maini toimus OECD kolmas ülemaailmne haridusfoorum, mille teema oli hariduslik kihistumine ning selle ületamine digi- ja personaliseeritud õppe abil.

Eesti oli seekordse foorumi võõrustaja – aga seda veebis. Interneti kaudu said maailma eri paikadest osalejad ülevaate digiõppest meie lasteaedades ja koolides. Läänemaal asuv Uuemõisa lasteaed-algkool jättis mulje, et Eestis üksnes nutitelefoni, arvuti ja robotite abil õpitaksegi ning et meie klassid ja mänguruumid on maast laeni digitaalseid õppevahendeid täis. Eesti kui digiriigi maine sai jälle kinnitust.

Kohe foorumi esimesel päeval jälgis lai maailm aruteluringi, kus osalesid Eesti haridustegelased: Emili kooli direktor Indrek Lillemägi, õpilasesinduste liidu juhatuse esimees Kristin Pintson, Tartu ülikooli professor Margus Pedaste ja võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta. Vestluse kõnejuht oli õpilasesinduste liidu juhatuse endine aseesimees ja praegune BFM-i tudeng Lennart Mathias Männik. 

Minister Liina Kersna rõhutas oma ettekandes, et hindamine peab olema inclusive, mitte exclusive, ja pälvis selle eest tunnustust.

Vähemalt selles fookusgrupis, mille koosseisus mina foorumit jälgisin, sai see aruteluring väga kõrge hinnangu. Peeti märkimisväärseks, et õpilaste esindajad olid kaasatud ja esinesid väga hästi. Zoomi vestlusaknas kirjutati näiteks, et Lennart Mathias Männik kehtestas vestluse juhtimises senisest palju kõrgema standardi. Kõrgelt hinnati ka Margus Pedaste ettekannet, millest ajendatuna kirjutati, et loomulikult läheb Eesti haridusel hästi, kui lähtutakse nendest põhimõtetest, mis Pedaste välja tõi.  

Rohkem tähelepanu hoolimisele

Professor Margus Pedaste andis pärast ettekannet Õpetajate Lehele intervjuu, kus toonitas õpilasest hoolimise tähtsust. Ta märkis, et õpetajad on õpilastest alati hoolinud, kuid koroonakriis tõi esile, et selles osas on veel arenguruumi. 

Margus Pedaste: „E-õppes sõltub õpilase edu hästi palju sellest, kui hea on tema eneseregulatsiooni oskus. Me uurisime, kui palju koolides sellega tegeldakse, ja avastasime, et emotsioonide teadvustamist ja nende reguleerimist ei ole peaaegu üldse toetatud, ükskõik, kas vaatame õppimise planeerimist, tagasisidestamist vm. Õpilaste emotsioonid on jäetud nende enda asjaks. Siit ka mõte, et peame õpetama õpilasi enda ja oma kaaslaste emotsioone jälgima ja üksteist aitama.

Me peame suunduma koostöisele õppimisele, mille puhul on kergem märgata, kui kellelgi on tekkinud negatiivseid emotsioone, mis takistavad õppimist, või hakkab kellelgi motivatsioon langema. Siis tuleb üksteist kaasa tõmmata või tagant lükata – see oleks õpiprotsessi normaalne mudel. Et me ei õpiks igaüks omaette, vaid üheskoos, üksteisele oma mõtteid avaldades, üksteiselt tagasisidet saades.

Meile on ette heidetud, et paneme õpilased üksteist õpetama ja koormame nad sellega üle, kuid tegelikult on teiste õpetamine kõige parem õppimisviis. Gümnaasiumis õppides sain ma ka ise kõige paremini selgeks need asjad, mida ma õpetasin oma klassikaaslastele. Me õppisime koos ja õpetasime üksteist. Ka praegu on ju õpetaja aeg ühes klassiruumis väga piiratud, õppimisega toimetulekuks on vaja palju rohkem ressurssi. Ühelt poolt toetavad õpetajat tehnoloogilised lahendused, kuid teisalt ikkagi kaasõpilased. OECD foorumil märkis Kristin Pintson õpilasesinduste liidust, et distantsõppe ajal on õpilased iseseisvalt ka aru saanud, et üheskoos õppides läheb kõik paremini, ja veebis on tekkinud õpilaste koosõppimise rühmi. Selliseid õpilasi tuleb kiita. Praegu on ju õpetaja ise palju rohkem õppija rollis kui varasematel aastatel, sest olukord on uus ja tuleb ümber õppida. Nii on täiesti loomulik, et õpilased ja õpetajad oma kogemusi jagavad – me kõik õpime praegu.

Rõhutasin oma ettekandes ka seda, et omavahelise võistlemise asemele peab tulema koostöö. Kui võistlevad õpilaste võistkonnad, siis see on juba samm õiges suunas. Aga põhiline võistlus käib ikka iseendaga. Samuti tuleb hinnata seda, kui õpilane tublisti pingutab. Kui ta annab endast kõik, aga tulemus on, nagu ta on, on see ikkagi parem kui see, et ta ei pinguta ega õpi.

Hoolivus on eriti oluline distantsõppe suletuse ajal, kus paljud õpilased, aga ka õpetajad on emotsionaalselt keerulises olukorras. Sel ajal on vaja tavalisest rohkemgi hoolimist ja märkamist ning pakkuda keskkonda, mis võimaldab oma emotsionaalsetest pingetest teadlikuks saada ja nendega toime tulla.

On vaja selgitada ka seda, mis on personaliseeritud õppe sisu. See ei ole omaette õppimine, vaid õpetaja vaatab, mida on õpilasel parem õppida üksinda ja mida koos teistega, kus ta saab õppida teistelt ja kus ise teisi toetada. Haridusministeerium kuulutas hiljuti välja personaalsete õpiideede projektikonkursi ja meie ülikooli meeskonnal õnnestus see võita, nii et hakkame varsti personaliseeritud õppega põhjalikult tegelema.“

Helistage vahel ka isale!

Oma hinnangut OECD foorumile oli nõus andma ka võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta: „Ettevalmistus vestlusringiks oli väga asjalik. Rõhutati, et haridusest ja võrdõiguslikkusest teavad üldisi tõdesid kõik, aga palun rääkige väga konkreetsetest asjadest. Õnneks sain tuua Eestist ja ka oma perest konkreetseid näiteid, kuidas on koroonakriisi ajal aidatud kehvemas olukorras lapsi. Lasteaedu ja koole päris kinni ei pandud, erivajadustega lapsed said ikka oma osa. Erivajaduste mõiste laienes tohutult, ka meie pere laenutas koolist arvuteid, kasutasime koolilt lisaabi. Kõik õppisime, et laste päevad olid varem üleorganiseeritud ja nooredki ülekaitstud pliidi ees seismise või oma aja planeerimise eest. Kool peaks andma seda, mida pered võrdväärselt anda ei suuda: filosoofiale, matkamisele looduses, koos arutlemisele, disainilahenduste väljamõtlemisele peaks koolis senisest rohkem aega jääma. Rohkem vanaaegseid oskusi koolist! Lapsed parandasid mu mustandis mure ekraaniaja pärast ära eluks ettevalmistavaks normaalsuseks. Neil võib õigus olla. Ja kool ühtlustab haridustaset ekraaniväsinutega metsas matkates.

Kodu ülesanne on hoida lapse eneseusku. Selleks peab lapsevanem ise endasse uskuma. Siin tuleb kasuks, kui kõik koolimured pole ühe vanema õlgadel, noh, et emad pole jälle hakkama saanud lapse kodus õpetamisega. OECD võiks teha kampaania, et koolid helistaksid järgmise mure korral isale.“ 

Helikopterivaade OECD maade haridusele

Miho Taguma.

OECD analüütik Miho Taguma oli nõus vastama küsimustele, mis loovad mõnevõrra üldisema pildi hariduse olukorrast OECD maades.

Te olete pikka aega uurinud e-õpet. Kui kaugele on OECD maad e-õppega jõudnud? Kus kasutatakse seda kõige rohkem, kus kõige efektiivsemalt?

Miho Taguma: E-õppe olukord on eri maades erinev. Vaadates, kui kättesaadav on õpilastele arvuti ja internet kodus ja koolis, mis on ju e-õppe eeltingimus, siis näiteks Taanis saavad kõik õpilased kasutada õppimiseks nii arvutit kui ka internetti. Samas sellises kõrgtehnoloogilises riigis nagu Jaapan pole see nii. Eesti puhul väärib märkimist, et pole vahet, kas kool asub maal või linnas, õpilased on ikka arvutite ja internetiga varustatud.

E-õppe efektiivsuse hindamiseks on vaja koguda veel andmeid. Praegu teame, et eri riikides on olukord väga erinev. COVID-19 pandeemia näitas, et osa õpilasi saab ka e-õppes hästi hakkama, teine osa aga ei saa. Paljugi oleneb siin õppija enda aktiivsusest, aga ka tema heaolust, sisemisest motivatsioonist, pühendumisest, turvatundest jne. See tähendab, et me ei saa e-õppe efektiivsust üksnes tulemuste põhjal hinnata.

Eestis on räägitud juba kaua, et matemaatikat on vaja hakata õpetama loovamalt. Missugused OECD maad võiksid olla siin eeskujuks?

MT: Teeme praegu matemaatika õppekavade rahvusvahelist võrdlusuuringut, mis saab valmis kas selle aasta lõpul või järgmise algul. Enne seda ei saa me välja tuua, missugustest maadest peaks praegu eeskuju võtma. Küll aga saame öelda, et matemaatika on üks keerukamaid õppeaineid, mille õpetamist tuleb muuta. Ennekõike tuleb muuta matemaatikaõpikuid, aga ka hindamist. Just hindamise põhimõtete muutmine vähendab tüüpülesannete, sealhulgas matemaatika tüüpülesannetele keskendumist, mida kinnitab näiteks Kanada Briti Columbia provintsi kogemus. Samas pole õppekavade muutmine paljudes maades matemaatika õpetamise tüüpilisi probleeme lahenenud. Õppekavasse on ju lihtne kirjutada „loovuse edendamine matemaatika õpetamisel“, aga kui analüüsisime matemaatikaõpikute probleeme, siis nägime, et õpilasele on seal loovalt mõtlemise ja loovate lahenduste leidmise väljakutseid harva.

Meie arvates pakuvad lahendust e-õpikud, sest need võimaldavad matemaatika õpetamisel põhimõttelisi muutusi. E-õpik võimaldab õpet individualiseerida, õpilast tema arengus toetada. Eesti on selles esirinnas. 

Matemaatika õpetamist moderniseerides tuleb üle vaadata ka hindamise põhimõtted. Näiteks PISA 2018 juba muutis põhimõtteid ja keskendus matemaatilistele arutluskäikudele, nagu soovitas meie ekspert William Schmits Michigani ülikoolist. Eesti osaleb matemaatika õppekava uuringus ja seega on Eesti õpetajad teretulnud meie analüüse jälgima.

Väidetavalt on PISA testides edukamad need maad, kus on tugev alusharidus. Kas see on nii?

MT: See on nii. Ma vastutasin varajase lapseea hariduse eest, kui avaldasime väljaanded „Starting Strong“ III ja IV. Koondasime sinna mitmesuguseid tõendeid majandusest, aju-uuringutest, PISA-st ja ka pikaajalistest uuringutest, mis kõik viitavad sellele, et investeering varase lapseea haridusse loob tugev aluse hilisemate eluetappide headele akadeemilistele, sotsiaalsetele, majanduslikele jt saavutustele, mis on kasulik kogu ühiskonnale.

Kui palju rõhku pannakse OECD maades kohalike keelte õppimisele.

MT: Siin on samuti suuri erinevusi. Näiteks Ungari õppekava on tõlgitud 12 keelde: ungari, saksa, horvaadi, slovaki, serbia, kreeka, bulgaaria, romani/bojaši, ruteeni, rumeenia ja sloveeni keel. Riikides, kus käib koolis põliselanike lapsi, õpetatakse ka põliskeelt ja -kultuuri, näiteks maoori keelt Uus-Meremaal, saami keelt Soomes ja Norras. Unikaalne variant on Portugal, kus õpitakse portugali käemärkide keelt.   


Hetkel ainult üks arvamus teemale “OECD ülemaailmne haridusfoorum väärtustas hoolivust”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    Minu põlvkond teab, kes oli T.Lõssenko (surn. 1976). Kui pisutki süveneda OECD haridusfoorumi sisusse, siis võime julgelt väita, et OECD maade haridusellu on tunginud pedagoogiline LÕSSENKISM – teadusest pole järel haisugi. Ja on lausa traagiline, et meie väikekultuuri haridus on selle omaks võtnud … Mõtleval inimesel on selge, kuhu nii jõuame (või isegi oleme juba jõudnud).

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!