Õpetaja teekond enesekindla kannatlikkuseni
Õpetaja töö on ebatavaliselt stressirohke. Klassi ees seisjale on ajast aega seatud kõrgeid nõudmisi, muuhulgas eeldatakse temalt paindlikku ja tasakaalukat meelt ka kõige keerulisemates olukordades. Ootusi õpetajale seavad õpilased ja vanemad, kolleegid ning koolijuhid, aga ka õppekava ja ühiskond laiemalt. Tihtipeale lähevad need ootused risti-rästi. Ja kuskil selle kõige keskel on õpetaja ise, kes peab endaga toime tulema.
Õpetajatöö keerukusi on uuritud pikka aega ning uuringud viitavad järjekindlalt ühes suunas. Õpetajad on keskmisest tööinimesest enam pinges ning osale neist on stress alaline kaasteeline. Igapäevast stressi kogeb uuringute järgi veerand kuni pool õpetajatest. Olgu lisatud, et kõne all ei ole vaid õpetaja subjektiivsed hinnangud enda heaolule, vaid psüühiline pinge on stressihormoon kortisooli taseme mõõtmisel kinnitust saanud. Pikaajaliselt kurnav töö toob kaasa läbipõlemise ohu, suurenenud tõenäosuse vaimsete probleemide tekkeks, aga ka füüsiliste haiguste sagenemise.
Õpetaja stress ei jäta ka õpilasi puutumata. Kortisooli tase on kõrgem õpilastel, kelle õpetaja läbipõlemise märke ilmutab. Endaga hästi hakkama saav õpetaja saab paremini läbi ka oma õpilastega. Tema õppurid on akadeemiliselt edukamad ning saavad sotsiaalsetes olukordades paremini hakkama. Teada on seegi, et kooliaasta alguses õpetaja stressitaset hinnates võime ennustada, kui tõhusaid õppemeetodeid ta järgneval aastal kasutab või kuivõrd ilmnevad tema klassis käitumisprobleemid. Seegi seos ei ole üllatav – jännis õpetaja valib variandid, mis võivad ta elu veelgi keerulisemaks teha. Need valikud ei jää mõjutama üksnes teda, vaid kõiki tema õpilasi.
Kahjuks lõppevad õpetaja pingetega seotud arutelud sageli siinkohal. Pärast probleemi mitmekülgset lahtiharutamist nenditakse, et selline see koolmeistri töö kord juba on. Paremal juhul mõeldakse ja räägitakse õpetajat ümbritsevast keskkonnast ning selle kohandamisest, et tööga paremini toime tulla. Õpetajat väärtustav kogukond, väärikas palk ning toetav töökeskkond on kahtlemata olulised, kuid nende varju ei saa jääda ressurss, mis aitab õpetajat kõige kindlamini raskustele vastu panna – tema enda säilenõtkus.
Kuigi õpetaja säilenõtkust võib kirjeldada mitmeti, keskendun järgnevalt aspektidele, mis võiksid aidata tal raskuste kiuste kindlalt ja kannatlikult tegutseda. Nimelt olen veendunud, et kõigist püüdlustest hoolimata jääb õpetajaamet alati pingerohkeks ning maailma objektiivseid raskusi pole võimalik ses töös ignoreerida. Küll aga on valida, kas võtta kannatav või elutargalt kannatlik positsioon.
Kujutagem ette üht elutarka õpetajat, olgu ta siis noor või vana. Milline ta olla võiks? Esmalt on talle omane heatahtlik pühendumine sellele, mida ta teeb. See pühendumine on ehitav ja loov ning väldib destruktiivsust. Teiseks vaatab ta julgelt ebameeldivustele ja raskustele otsa ning tegutseb kaalutletult probleemide lahendamiseks. Viimaks, tema tugevus peitub väärikas (aga mitte kõrgis!) hoiakus enda ja maailma suhtes. See õpetaja suudab raskuste ilmnedes ja pingestudes enda rahustamise ja maandamise ohjad enda kätte võtta ning heasoovlikult ja aktiivselt kannatlik olla nii teiste kui – tähtsamgi veel – endaga.
Eelkirjeldatud hoiakut on võimalik saavutada, kui arendada endas mõningaid oskusi.
Tundlikkus enda ja teiste mõtete, tundeseisundite ja vajaduste suhtes, mis kasvab küsimustest „Kuidas mul on olla?“, „Mida ma vajan?“. Kiirustades ja ennastkahjustavalt käitub suurema tõenäosusega inimene, kes ei saa täpselt aru, mis tema endaga keerulises olukorras toimub.
Empaatia ümbritsevate suhtes. Uudishimu, mis küsib: „Kuidas nemad end tunnevad?“, „Mida nemad vajavad?“. Tänu sellele suudame olukorda vaadata mitmest perspektiivist ning vältida tunnelvaate kujunemist.
Kaastunne enda ja teiste raskuste suhtes, mis väldib haletsemist, kuid lubab meil olla raskustest liigutatud.
Distressi talumine, mis hõlmab oma tähelepanu, mõtete ja kehaliste reaktsioonide juhtimist, et raskuste kaalu kergendada. Kuidas saaksin oma keha rahustada? Mil moel mu mõtted mind sohu veavad? Kui ma olen keskendunud probleemile, siis mille jätan tähelepanuta?
Mitte ükski õpetaja ei peaks end süüdi tundma, kui temas tõstab pead enesega rahulolematus, mõni õpilane tal närvi mustaks ajab või lapsevanema rünnak kimbatust või viha tekitab. Ärevus, kurbus ning viha on pikaajalise evolutsioonilise protsessi tulemusena kujunenud psüühilised protsessid, mis vallanduvad enamasti automaatselt. Sellest hoolimata on kõik meie inimlikud tunded meie omad ning meie vastutada.
Kui soovime luua õpetajatele pingevaba töökeskkonna, peaksime senisest enam toetama nende toimetulekut iseendaga. Selle tarbeks võiks psühhohügieeni kursused kuuluda juba õpetajate baasväljaõppesse ja olla aukohal haridustöötajate täiendkoolituses. Supervisioon peaks kujunema õpetaja töö loomulikuks osaks ning psühholoogiline tugi oma emotsionaalsete ressursside hoidmiseks ja kasvatamiseks olema talle vajadusel kättesaadav. Peamine sellest ei muutu: valiku, kas käia kannatuse või kannatlikkuse teel, teeb iga päev üha uuesti õpetaja ise.
STRESS tabab mind siis,
kui ma ei tunne (ega oska) seda tööd, mida teen. Kuna viimastel aastakümnetel on meie õpetajakoolitus kokku kukkunud, siis ongi tulemus käes … Jutt kortisooni tasemest ja empaatiavõimest ei anna õpetajale midagi, kui ta ei tea (ega oska), kuis erinevas vanuses lapsi ARENDADA või kuis lapsed OMANDAVAD uusi teadmisi-oskusi. Tulemusteta (mõttetu) rabelemine viibki STRESSI. Tõsine töötund on RAHULIK (nii õpetajale kui õpilastele). Igasugused emotsioonid segavad OMANDAMISPROTSESSI – rääkisin anekdoodi ära ja – edasi on tõsine töö … Aga suhtlemine olgu PEDAGOOGILINE, sest semutsevaid õpetajaid kirutakse HILJEM kogu elu!
KOLLEEGID! Lööge oma arvutisse YOUTUBE ja selle otsingusse praeguse kommentaatori nimi ning te võite kuulata nelja loengut inimese ja õpetajatöö psühholoogilistest probleemidest. Osal teist langeb vahest isegi kortisooni tase või … tõuseb? Hm!