Õpetajad Hruštšovi sulas külmumas

On öeldud, et oleme püsima jäänud tänu raamatule, mine tea, vahest tänu õpetajatele. See lause sobib hästi nii eesti kui ka läti rahva kohta.

Mul on rõõm teatada, et olen eesti keelde tõlkinud raamatu läti õpetajate (aga päris palju ka õpilaste) elust Nõukogude, eriti just Hruštšovi ajal. Hruštšovi aeg oli juba õige ammu. Väga paljud meie hulgast ei olnud tollal veel sündinud. Ka mina mitte. Ega ka läti kirjanik Andris Akmentiņš (1969), kes ometi otsustas sellest ajastust raamatu kirjutada.

Akmentiņš meenutab, et kui ta leidis 1974. aastal väikse marakratina maamaja pööningult punavalgepunase iseseisva Läti lipu ja riputas selle puukuuri katusele, ei selgitanud keegi talle, mis lipp see on, miks olid kodused nii ehmunud. „See, et vanemad ei õpetanud lastele isegi salaja midagi vaba Läti kohta, võib tunduda häbiväärne ja autu. Aga olen sellist varianti omal nahal katsetanud, ise omandanud salajasi ajaloofakte, kui „tohtis“. Ja tundsin tänu, et ei ole enne seda lollusi kokku keeranud, püüdes Nõukogude võimuga võidelda.“

Aga selgub, et praegugi, aastal 2021 tuleb Nõukogude võimuga võidelda. Täpsemalt selle aja mõjude ja tagajärgedega. Romaan „Õpetajad“ on katse püüda praegusele põlvkonnale rääkida, milliste raskustega pidid tolle aja inimesed igapäevaelus kokku puutuma, erilist tähelepanu saab lehmapidamine, mis oli ka õpetajate jaoks elu ja surma küsimus.

Teisalt muidugi ka valusmagus nostalgia neile, kes seda ise on kogenud. Ka neid inimesi meie hulgas on. Veel on. Kindlasti tasub järgida kirjaniku üleskutset – kui teie suguvõsas on veel kedagi, kes mäletavad Hruštšovi aega (või ükskõik mis vanemaid aegu), siis küsige nende käest, kuidas see aeg oli, kuidas lõhnas, lehvis ja maitses.  

Neli vaatepunkti

Raamatu keskseteks kujudeks said just õpetajad seepärast, et autori suguvõsas on olnud mitmeid väärikaid ja põneva elukäiguga koolmeistreid, kes elasid keerulisel ajal. Autor otsib raamatus vastust küsimusele, miks üks tema õpetajast esiisadest kuumenes suvel heina tehes üle, aga teine külmus talvel. Kusjuures neist kahest juhtumist raamatus juttu ei ole, just nagu ei ole, aga kui hästi otsida, siis võib vihjeid leida.      

Raamatu tegevustik tugineb nii vestlustele inimestega, vanadele kirjavahetustele kui ka arhiividele. Juhtumid on ära jagatud tegelaskujude vahel, kes on omakorda mitmest prototüübist kokku pandud, või siis vastupidi – ühest prototüübist on mitu raamatu kangelast. Võib uskuda kirjaniku väidet, et kõik raamatus kirjeldatud sündmused on päriselt toimunud, aga midagi peaks tahes-tahtmata tegelikkusega nihkes olema.

Üks helgemaid erinevusi on see, et raamatu keskmeks oleva Tērce kooli prototüüp – väike Strautiņi põhikool Alūksne lähedal – tegutseb päriselus endiselt koolina. Muide, ärgu tulgu keegi väitma, et koole hakati meil sulgema alles pärast Eesti Vabariigi taastamist.   

„Õpetajad“ koosneb neljast osast pealkirjadega „Sarmīte raamat, „Isa raamat“, „Jānise raamat“, „Velta raamat“, mis kirjeldavad laias laastus samu sündmusi, aga on kirjutatud eri võtmes ja nelja erineva inimese silmade läbi. Aga kõik neli on lõppude lõpuks õpetajad.

Kui ma esimest korda raamatut lugesin, paelus mind just esimene, kõige mahukam Sarmīte lapsepõlvest. Sarmīte on õpetajate laps ja õpetajaks läheb õppima ka tema vanem õde. Sarmīte raamatu süžee on haarav ja oma sooja huumori poolest võiks seda võrrelda lausa Oskar Lutsu „Kevadega“, aga kui hakkan sealt „Kevade“ karaktereid otsima, leian kaks Tootsi: üks on tüdruk ja teine poiss, kusjuures nende vahel on Arno-Teele suhe, mida üks võtab väga tõsiselt, aga teine kergemeelselt.

Võrrand, kus kõik on tundmatud

Hoogsale ja pikale Sarmīte loole järgneb mõtisklevam osa, mis väljendub päeviku ja kirjade kaudu. Esimese hooga tahtsin autorilt küsida, kas võiks ainult seda Sarmītet tõlkida. Alles hiljem tuli arusaam, et järgnevad osad laovad esimesele uusi kihte peale, avavad vaikselt seda, mis alguses segaseks jäänud, ja kui midagi välja lõigata, võib tekkida segadus nagu matemaatikaülesandes, kus kahe asemel on kogemata kolm kirjutatud. Raamatus mainitakse võrrandit, kus kõik suurused on tundmatud. Nii keerulise ülesehitusega „Õpetajad“ vast ei ole, aga kindlasti on see teist korda lugedes hoopis teine raamat.

„Õpetajad“ sai Lätis Dzintars Sodumsi preemia, mida antakse üllatavate ja omanäoliste teoste eest. Autor ei uskunud kaua, et see teos võib kedagi väljaspool Lätit kõnetada ja et ma seda tõesti tõlkida ja välja anda kavatsen. Aga ma ei leidnud sealt küll midagi eestlastele võõrast. Mõned joonealused märkused eesti lugejate jaoks tekkisid, aga kui keegi näiteks Cimzet ja Ulmanist ei tea, siis nende kohta leiab eestikeelset materjali internetis piisavalt.      

„Õpetajate“ žanrina nimetab Akmentiņš maagilist sotsrealismi. Ta maalib reaalseid pilte raskest ajast, aga ilma sünguseta, avab naljakaid külgi sellest tegelikult ikka päris jubedast ajast.   

Romaanis ei ole väidetavalt ühtegi paha. Kangelased püüavad õigesti tegutseda, ja loovad muresid, õnnetusi, ärritust ise, relvastatud parimate kavatsustega, aga ülejäänud probleemid tekitab võõrdunud anonüümne võim, mille ohvrite nimekirja kuuluvad isegi selle kandjad.

Raamatu vaimseks isaks on kindlasti Papa, ehe koolipapa, kes on lausa legendaarne matemaatik, alati pliiats märkamatult kõrva taga, valmis midagi välja arvutama, aga mingil hetkel tundub, et tema tugevus on hoopiski vene keel. Ja hoolimata sellest, et ta on alguses ideoloogiliselt kahtlane, hiljem liiga vana ja nõrk, ei saa kool üheski ajastus, ühegi võimu all ilma temata. Ta juhib ka koduküla TÕELISE kommunismi suunas, ja nendib, et kui see ei peaks õnnestuma, on ikka kommunismis endas mingi viga.

Lihtsate inimeste ajalugu

Peab lisama, et õpetajad ei ole selles raamatus pelgalt amet. Sarmītele on õpetajad kõigepealt nagu jumalad, aga hiljem hirmutab õpetajatöö nagu viimane meeleheitlik samm. Muutub nõudlus õpetajate järele ja ameti prestiiž. Üheaegselt võitlevad siin peamise õpetaja koha eest nii kommunistid kui ka ajastu.

Samal ajal andsid maaõpetajad sõjajärgsetel aastatel Lätile uue intelligentsikihi, mis edukalt asendas sõja, emigratsiooni ja Nõukogude repressioonidega hõrendatud kogukonda. Maaõpetajate kangelasteole lisas hiilgust vajadus hoolitseda koduse ja koolimajapidamise eest, et ellu jääda, aga ka Nõukogude aja erilised kohustused valimiste organiseerimisel, saagiloendusel ja mujal (autori järelsõna). 

Akmentiņši raamat kuulub sarja „Meie. Läti. XX sajand“, kus ongi kajastatud möödunud sajandi ajajärgud. Sajand jaotati 13 kirjaniku vahel ära.  

Gundega Repše algatatud raamatusarja kannab idee, et ajalugu ei ole ainult sõjad ja poliitika, vaid ka lihtsate inimeste igapäevategemised. 2014.–2018. aastani ilmunud sari olevat Lätis saavutanud selle, et kodumaist kirjandust hakati ostma rohkem kui välismaist.

Eesti keeles on sellest sarjast seni ilmunud Inga Gaile „Klaas“ ja Nora Ikstena „Emapiim“. Aga võiks vist ilmuda teisedki, sest 20. sajand on Eestis ja Lätis väga sarnaselt kulgenud, kaasa arvatud Ulmanise ja Pätsi diktatuur 1930-ndatel, mille hammasrataste vahele jäänud inimestest räägib Gaile „Klaas“. Pole midagi imestada, et sarja lõpetav Arno Jundze 1990-ndatest rääkiv romaan kannab eesti lugejatele juba tuttavat nime „Punane elavhõbe“.  

Väikesi erinevusi kahe riigi 20. sajandi ajaloos toob välja Mart Laar „Õpetajate“ tõlkele kirjutatud järelsõnas. Aga ka tema nendib kokkuvõtteks, et liidetavate järjekord ei muuda summat ja Nõukogude kord oli ühtemoodi raske taluda nii Eestile kui ka Lätile.