Õpetajat aitamata ei saa aidata õpilast

Põltsamaa ühisgümnaasiumi koolipsühholoog ja Eesti koolipsühholoogide ühingu juht Karmen Maikalu tõdeb, et kurnatud ja läbipõlemiseni jõudnud õpetajad võiksid julgemini oma muresid jagada ja nõu küsida.

Karmen Maikalu, kas õpetajatel on praegusel ajal stressi palju?

Õpetajate jaoks on kevad alati üks raskemaid aegu aastas. Pikk õppeaasta hakkab seljataha jääma, eksamite aeg on kätte jõudnud, otsad tuleb kokku tõmmata, parasjagu väsimust on ka juba tunda – kevaditi muutub meeleolu koolis alati ärevamaks. Tänavusel koroona-aastal on õpetajatel olnud distantsõppega tööd tavalisest veelgi rohkem. Kõige suurem koormus on just neil õpetajatel, kes distantsõpet südamega teevad ning muretsevad õpilaste pärast, kes on õppetööst kõrvale jäänud või kehvasti hakkama saanud. Paraku tuleb nii koolipsühholoogide ühingusse kui ka haridusministeeriumisse signaale selle kohta, et on ka selliseid õpetajaid, kes üldse veebitunde ei tee, vaid lihtsalt panevad e-kooli ülesandeid.

Kas õpetajad tulevad psühholoogi juurde nõu küsima?

Tulevad ikka. Tahangi rõhutada, et koolipsühholoog ei ole ainult õpilaste jaoks. On ju psühholoogia baastõde, et lapse toimetulek sõltub teda ümbritsevate täiskasvanute toimetulekust. Kuna töötamegi lapse arengu ja heaolu nimel, on vaja nõustada ka vanemaid ja õpetajaid. Kui õpetaja on kurnatud, ärev ja läbipõlemise äärel, mõjutab see otseselt tema töö kvaliteeti ja õhkkonda klassis, ning vastupidi. Nii nagu õnnelikul lapsevanemal on õnnelikud lapsed, on õnnelikul õpetajal õnnelikud õpilased.

Mille üle õpetajad kõige rohkem kurdavad?

Avasime märtsis koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga õpetajate psühholoogilise nõustamise tugiliini 735 0750, mille tegevust ma koolipsühholoogide ühingu poolt koordineerin. Sinna helistavad õpetajad üle Eesti.

Üsna paljud helistavad selleks, et endasse kogunenud emotsioonid välja elada ning küsida või pahandada, miks mingid asjad on koolis või haridussüsteemis nii, nagu need on. Teine on läbipõlemise teema. Õpetajad kurdavad, et tööd on liiga palju ja nad jaksa ega saa seda teha nii, nagu tahaks. Veel räägitakse arusaamatustest ja konfliktidest, mida koolis ikka ette tuleb. Samuti motivatsioonist: kui kaua ma jaksan ja tahan sellistes tingimustes töötada.

Palju on ilmselt ka õpetajaid, kes tugiliinile ei helista. Kas Eesti õpetaja pigem kannatab?

Mulle tundub, et pigem küll. Õpetaja kuvand on ju Eestis ajast aega olnud selline, et õpetaja on maa sool ja valgus, kes on alati kõige targem ja saab kõikide olukordadega ise hakkama. Meie õpetajad on väärikad ja intelligentsed inimesed, kellele sageli tundub, et abi küsida on justkui nõrkuse märk. Nooremate õpetajate seas hakkab see hoiak muutuma ning nemad julgevad rohkem abi paluda, kartmata, et see nende autoriteeti kuidagi kahjustaks.

Osa õpetajaid lähebki koolist ära.

Jah. Ja mitte sellepärast, et neile õpetajatöö ei meeldiks, vaid sageli põhjusel, et nii suure pingutuse eest on töötasu liiga väike. Õpetaja keskmine palk on ju õpetaja palga alammäärast kõrgem üksnes seetõttu, et suur osa meie õpetajaid töötab suurema kui normkoormusega ehk nad teevad ületunnitööd. See ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik, sest inimvõimetel on piirid. Isegi õpetaja puhul.

Kui teie vastuvõtule tuleb õpetaja, kes endaga enam toime ei tule, mida te talle soovitate?

Alguses lasen tal rääkida sellest, mida ta tunneb ja mõtleb. Esmalt vajabki õpetaja kõige rohkem ärakuulamist. Seejärel arutame, millised võimalused ja ressursid on midagi teisiti teha, kas siis töökorralduses või isiklikus elus. Aitan õpetajal näha olukorda mõne teise nurga alt. Samuti räägime sellest, millised on stressiga toimetuleku viisid. Psühholoogi juures käimisest üksi ei ole kasu, kui kõik vanaviisi jätkub. Tähtis on läbi mõelda ja aru saada, mis teda selle olukorrani viis ja mida peab muutma. On asju, mida õpetaja ise muuta ei saa, ja nendega võitlemise peale ei ole mõtet energiat kulutada. Samas on olukordi, kus muutusi teha on võimalik, ning panustama peaks sinna.

Üldine suhtumine on, et õpetaja töö ongi pingeline.

Kõik ametid, kus tuleb töötada inimestega, on pingelised. Just seepärast on pingetaluvus õpetaja jaoks hädavajalik omadus. Ootused õpetajale on väga kõrged. Temalt oodatakse, et ta oleks eeskujuks – oma käitumise, väärtuste, hoiakutega nii koolis kui ka väljaspool kooli. Õpetaja on juht, kes annab päevas tunde kuuele-seitsmele klassile, teisisõnu, tema juurest käib iga päev läbi kuus-seitse meeskonda, keda ta kõiki juhib. Mõnikord tuleb tal olla kellelegi vanema eest, mõnikord meditsiinitöötaja, psühholoog, läbirääkija, näitleja, reisijuht, politseinik, detektiiv, turvatöötaja, praegusel ajal ka infotehnoloog – õpetajaamet hõlmab paljusid rolle ning see teebki tema töö pingeliseks. Tal tuleb aidata selle pingega toime tulla.

Kuidas õpetajaid aidata?

Mul on hea meel, et praegu tegeletakse selle teemaga süsteemsemalt kui kunagi varem. Ka haridusministeeriumis võetakse õpetajate stressi ja ületöötamise teemat tõsiselt ja mõeldakse, kuidas neid aidata ja toetada.

Meil on Eestis terve hulk algatusi, mille üle rõõmu tunda. Üks on programm „Noored kooli“, kust juba aastaid tulevad kooli väga ägedad ja terve eluhoiakuga õpetajad. Teine on Edumuse programm, mis kaasab kooliväliseid inimesi õpetama ühele klassile ühte ainet õppeaasta jooksul. Samuti on loodud asendusõpetajate ja praegusel koroonaajal ka tudengite programm, kes lähevad kooli õpetajatele appi. Abiks on ka seesama õpetajate tugiliin, mida meil kunagi varem ei ole olnud, aga nüüd on. Et toetada õpilaste ja õpetajate vaimset tervist, on koolid hakanud aina rohkem tellima vaimse tervise koolitusi. Olen viimasel ajal ka ise mitmes koolis neid tegemas käinud ja näen, et see teema pakub huvi ja puudutab õpetajaid.

Kas koroona-aasta pani õpetajad eriliselt proovile?

Arvan, et kõige raskem hetk oli õpetajate jaoks eelmise aasta 12. märtsil, kui selgus, et üleöö tuleb viia oma tunnid veebi. See oli paljude jaoks ehmatus ja täiesti harjumatu mõte. Ka mina ise ei oleks enne koroonaaega uskunud, et hakkan videonõustamisi tegema. Praegu töötan veebi kaudu iga päev ja usun, et pärast viiruse taandumistki eelistab suur osa kliente veebinõustamist, sest sellel on oma eelised. Õpetajatega on samamoodi. Osa õpetajaid ütles eelmisel kevadel, et nad ei ole filminäitlejad ega hakka video teel töötama, praegu aga teevad suurepäraseid veebitunde. Digiareng on selle aasta jooksul olnud koolides hämmastav. See, mida koolide haridustehnoloogid on üritanud saavutada aastaid, teostus koroona tõttu lühikese ajaga. Kuigi e-õpe kontaktõpet ei asenda, on ometi palju head, mida tasub siit kriisist kaasa võtta. Ma ei ole nõus nendega, kes väidavad, et distantsõppe ajal meie lapsed haridust ei saa. Saavad küll, aga teiste meetoditega. Me ei tohiks nii palju rääkida, et küll on hirmus ja ma ei taha, vaid pigem mõtlema nii, et jah, meil on raske, aga otsime võimalusi, kuidas saab.

Kas on veel midagi, mille koroonaaeg välja on toonud?

Koroonaaeg on toonud esile vaimse tervise teema. Kuna paljud probleemid sel ajal võimendusid, oli pandeemia justkui päästik, mis varjus olnu välja tõi. Eestis ei ole kunagi nii palju vaimse tervise tähtsusest räägitud kui praegu. Kindlasti ei saa väita, et kõik õpetajad on läbi põlenud, et kõigil lastel on depressioon. Nii lootusetu see olukord ei ole. Küll aga tuleb raskustele otsa vaadata ning abistada neid, kellel on keeruline. Õpetajad on ilmselgelt eesliinitöötajad ning nende tööd tuleb väärtustada ja neid jätkuvalt toetada.