Õpilased on koolis tagasi

Pärast pikalt kestnud distantsõppeperioodi said alg- ja lõpuklassid 3. mail hakata jälle koolis käima. 17. maist võisid kooli tulla ka kõik ülejäänud õpilased. Milliseks koolipere kokkusaamine kujunes, kuidas vahepealne aeg õpilaste teadmistele mõjus ning mida kahest eelnevast aastast õppida?

Jakob Westholmi gümnaasiumi 1.–4. klasside õppealajuhataja Kersti Uudelt ja 5.–12. klasside õppealajuhataja Lilian Aun, kuidas pikk koolist eemalolek õpilastele mõjus?

Kersti Uudelt: Mulle tundub, et õpilased olid pärast pikka distantsõppeperioodi kooli tulles ning oma õpetajaid ja klassikaaslasi nähes väga rõõmsad. Algklassilapsi vaadates oli tunne, nagu oleks jälle 1. september. Õppetöö distantsilt küll toimus, aga usun, et suhtlemise ning koosolemise ja -tegemise pool jäi vajaka. Minu arvates on hea, et lapsed kooliaasta lõpus uuesti kooli said. Kohe algab pikk suvevaheaeg ja vahe jääks muidu liiga suureks.

Kuidas distantsõpe õpilastele sobis?

Lilian Aun: See on väga erinev. On õpilasi, kes selle hästi omaks võtsid ja kellele see isegi rohkem meeldib kui koolis õppimine. Ja on neid, kellele see kohe kuidagi ei istu. Ka meie koolis on üks näide, kuidas tublil õpilasel läksid asjad allamäge. Nüüd saime ta n-ö viimasel hetkel koolis käima ja ta on ennast kokku võtnud – lausa uskumatu, kui palju võlgnevusi ta on suutnud likvideerida. Loodame, et asjad saavad korda.

Kas õpe toimus klassides erinevalt?

Kersti Uudelt: Jah, olenevalt laste vanusest oli meil oma süsteem. Ka videotundide arv oli erinev. Tunnid toimusid tunniplaani järgi Teamsi keskkonnas, ka muu suhtlus käis e-kooli ja Teamsi kaudu. Koolis oli töörühm, kes vaatas üldised distantsõppe põhimõtted üle, et vanemad ja õpilased teaksid, mida oodata.

Lilian Aun: Kõigepealt leppisimegi kokku ühistes reeglites, panime need kirja ning jagasime õpilaste ja peredega. Eks alguses oli ka segadust: õpetaja pani info e-kooli, kodus otsiti seda Teamsi kalendrist. E-kool on ikka A ja O, kuhu kogu info läheb, et õpilasel tekiks selge pilt. Teamsi keskkonnas saab õpetaja ülevaate, kes tunnis osales, millal tunniga liitus ja millal tunnist lahkus. See, kui palju õpilane teisel pool ekraani kaasa töötas ja tähele pani, on õpilase enda vastutus.

Kersti Uudelt: Leppisime kokku, et vähemalt 50% on videotunnid, mis ei tähenda seda, et õpilane pidi ainult arvutiekraani vaatama. Õpetajad tegid ka töid rühmas ja paarikaupa ning kasutasid mitmesuguseid tehnilisi võimalusi. Matemaatikatunde andes töötan ise paberõpiku ja ruudulise vihikuga, jagan töölaual Opiqut, kasutan kaamerat. Kõige tähtsam on, et õppimist juhendataks. Lapsel on oluline näha oma õpetajat kasvõi läbi ekraani ning kuulda tema häält ja selgitusi. See kõik toetab õppimist. Siis ei juhtu ka, et keegi ära kaob või jäävad suured lüngad. Kuna osa peresid sõitis linnast ära, tekkis mõnikord internetiühenduse probleem, sinna pole parata. Samas on mõned perega välismaal elavad lapsed saanud Bulgaariast, küll Prantsusmaalt veebitundides kenasti osaleda.

Kas õpilaste teadmistesse on jäänud lünki?

Kersti Uudelt: Ikka on. Õnneks said algklassid terve sügispoolaasta kenasti koolis käia. Isolatsiooni hakati jääma pärast uut aastat ja 11. märtsist tuli kõigil seitsmeks nädalaks koju jääda. Küsisime vahepeal tagasisidet peredelt ja õpilastelt ning selle info põhjal toimusid paralleelklasside koosolekud. Rääkisime kõigi aineõpetajatega probleemidest, mida kodud välja tõid, ja arutasime, mida nende lahendamiseks teha saab. Logopeed töötas kogu distantsõppe perioodi nende algklassilastega, kellega ta ka muidu tegutses. Samamoodi toimusid õpiabitunnid. Nii et HEV-õpilased on ka distantsõppe ajal koolis käinud.

Lilian Aun: Jah, 1.–4 klassid on saanud kõige rohkem koolis käia, kõige pikemalt on eemal olnud 7.–8. ja 10.–11. klassid. Ega me veel päris hästi teagi, mida need koroonakevaded meiega teinud on. Mina ei ole nii pessimistlik, et arvaksin, nagu oleksid õpilased õppimises maha jäänud ja nende teadmistes haigutaksid tohutud lüngad. Kes tahab õppida, õpib kõikjal ja kõigi kanalite kaudu. Aga kooli roll on ka võimaldada lastel omavahel suhelda, koos olla, õppida üksteisega arvestama – sotsiaalne pool on äärmiselt vajalik. Seepärast pidasime oluliseks, et ka klassijuhatajatund vähemalt kord nädalas toimuks.

Kas sai kohe uusi teemasid edasi võtta või tuli alustada kordamisest?

Kersti Uudelt: Alustasime ikka kordamisest. Ka abivõimalused rääkisime õpetajatega läbi. Ülikoolid pakkusid tudengeid appi, pikapäevarühma õpetajad ja õpiabiõpetaja saavad lastega õpitu kordamisel ja harjumisel abiks olla. Samuti teevad õpetajad ise järeleaitamistunde ja konsultatsioone. Arvan, et põhiosas on õpitulemused siiski saavutatud, vähemalt nooremas kooliastmes.

Kas lõpuklassidele mõjus koolist eemalolek kõige rohkem?

Lilian Aun: Raske öelda. 9. klassidel on mai lõpp alati üsna pingeline ja närviline. Eks on ka mingid lüngad teadmistes. Õpetajate hinnangul olid eesti keele proovieksami tulemused sel aastal varasemate aastatega võrreldes veidi kehvemad. Lõpueksam toimub 28. mail ja kui analüüsid tehtud, on näha, kuidas see aasta on läinud ja millisel tasemel ollakse. Loodan, et õpilased võtavad end kokku ja annavad endast parima. Lisaks on üheksandikud teinud gümnaasiumisse kandideerimise katseid, kogu see pinge teebki noore inimese murelikuks. On ju teada, et ärevushäireid ja psüühilisi probleeme on praegusel ajal õpilastel palju.

Kas sisseastumiskatsed toimusid samuti veebi kaudu?

Lilian Aun: Jah, gümnaasiumi sisseastumisvestlused toimusid 3.–7. maini Teamsi keskkonnas ja langesid kokku ajaga, kui 9. klassid kooli tulid. Ühel ajal oli vaja alustada õppetööd ning pidada vestlusi õpilaskandidaatidega. See oli ka õpetajate jaoks hästi pingeline aeg.

Lisaks oli meil kaks päeva, 13. ja 14. mai koolis õpilaste uurimistööde kaitsmised. Õpilased saatsid veebi teel oma esitlused, tutvustasid oma töid, vastasid komisjoni küsimustele. Huvitavaid töid oli palju: küll restaureerimisest, küll 3D-modelleerimisest. Oli loodud liikumiskavasid ja muusikapalu, tehtud filme, koostatud loodusteemalisi ristsõnu – paljusid töid saame koolipraktikas ära kasutada. On üllatav, kui laialdased teadmised on õpilastel ja kui palju nad on ise uurinud.

Koolidel on distantsõppe kogemust juba kaks aastat. Kas olete ka kolmandaks aastaks valmis?

Lilian Aun: Arvan küll. Õpetajad on leidnud parima viisi, kuidas distantsilt õpetada. Nad on mitmesuguste tehniliste vahenditega hästi varustatud ja õppinud neid kenasti käsitsema. Matemaatikatunnid on näiteks toimunud kaugõppe ajal peaaegu kõik veebi kaudu. Matemaatikat ongi keeruline iseseisvalt õppida, see vajab selgitamist, ettenäitamist, kaasamõtlemist. Õpetaja ja õpilase side on hästi oluline. Õpetajad on kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud, nende töömaht on olnud meeletu. Mingi harjumus distantsilt õppida on selle pika aja peale kujunenud ka õpilastel. Kui tekib olukord, et koolimajas on vaja vaikust ja rahu, saame selle hästi lahendatud. 21. mail toimuski koolimajas ülemisel korrusel matemaatika riigieksam, alumisel korrusel põhikooli matemaatika proovieksam ja ülejäänud õpilased õppisid Teamsi vahendusel. On olnud väsitav, aga huvitav aasta, mis on pakkunud võimalusi õppida ja areneda, eriti IT-vallas. Uut kooliaastat tahaksime siiski alustada kontaktõppes.

Osa klasse jätkab distantsõppes

Nii mõnestki koolist öeldakse, et kui distantsõppe alguses küsisid õpilased, millal saab juba kooli tulla, siis mida aeg edasi, seda enam oli neid, kes tahtsid kooliaasta lõpuni distantsõppega jätkata.

Jüri gümnaasium on üks neist koolidest, kus 10. ja 11. klassid avaldasid soovi jätkata õppimist distantsilt. Gümnaasiumiosa õppedirektor Kristel Kook-Aljas räägib, et 11. klassi õpilased saatsid juhtkonnale kirja ning tõid välja oma argumendid: õppeaasta lõpuni on jäänud vaid mõni nädal, nad on saanud sisse hea õppimisrütmi, lisaks vähenevad Harjumaal nakatumisnäitajad aeglaselt. „Lubasime nende palvet kaaluda tingimusel, kui terve lend on nõus. Õpilased korraldasidki küsitluse, mille tulemus oli üsna üksmeelne,“ ütleb õppedirektor. Nimelt on 11. klassis kolm paralleeli, kokku 83 õpilast, kellest vaid neli avaldas soovi kohal käia, kolmele õpilasele sobisid mõlemad variandid ja kaks ei vastanud. Kuna samal päeval kinnitas haridusminister, et lapsevanema avalduse alusel võib õpilane koju jääda, andiski kool õpilastele selle võimaluse. Need, kes soovisid, võisid aga kooli tulla. Samasuguse palvega kirja saatsid paar päeva hiljem 10. klassid, mille kool samuti rahuldas. Kooli tingimus oli, et kui õpetajad soovivad koolimajas hindelisi töid teha, tulevad õpilased kooli. Õpilased olid sellega nõus.

Kristel-Kook Aljase sõnul ei sündinud otsus kergekäeliselt. „Oli õpetajaid, kes arvasid, et õpilased peaksid siiski kooli tulema. Kuna oli selge, et suurem osa õpilasi eelistab jääda koju, jõudsime üksmeelele, et jätkame hübriidõppega, mida on tehtud terve aasta, kuna osa õpilasi on olnud isolatsioonis. Klassides on kaamerad, õpetaja saadab linke, jagab ekraani, lapsed saavad tunnist osa nii klassis kui kodudes. Kuna paljud õpetajad töötasid sel kevadel koolimajas, on õpilastel olnud võimalus õpetajaga kokkuleppel tulla individuaalselt matemaatikat, keemiat, vene keelt või mõnd muud ainet õppima. Seda võimalust on kasutanud kümmekond õpilast.“

Olukord, et õpilased distantsõppe ajal ära kaovad, on õppedirektori hinnangul gümnaasiumiklassides pigem erand. „Eelmisel aastal kadus kohe distantsõppe alguses ära üks noormees, kes ütles, et tema ei suuda distantsilt õppida. Pakkusime talle võimalust õpetajatega kokku leppida ja kooli kohale tulla, aga kui õpilane ise ei ole huvitatud, ei saa vägisi peale suruda. Gümnaasiumis õppimine on vabatahtlik ja selle eest vastutab õpilane ise.“

Kristel Kook-Aljas usub, et ehkki õpetamise tempo on veebiõppes aeglasem kui klassiruumis, ei ole põhjust rääkida suurtest lünkadest. „Seda on näidanud kirjalikud tööd matemaatikas ja eesti keeles, mida on tehtud regulaarselt, samuti on õpilased vastanud veebi kaudu suuliselt. Juuni esimesel nädalal toimuvad 10. ja 11. klassidel lisaks arvestused viimase kursuse materjali peale, igal klassil kolmes aines.“

On õppeaineid, mida saab tema sõnul edukalt veebi teel õppida, samuti nagu saab kirjandit kirjutada või ajaloos ettekannet teha kodust. Samas füüsikat ja keemiat, kus tuleb teha katseid, matemaatikat, kus õpilane vajab rohkem õpetaja tuge, samuti võõrkeeli, on tulemuslikum õppida klassiruumis. Kuigi ka Zoomis saab panna õpilased väikestesse gruppidesse, näitab kogemus, et nad ei ole kuigi altid kaamera taga vestlema. Suuline keelearendus ja arutelud toimuvad ühises ruumis koos olles efektiivsemalt.

Kristel Kook-Aljas ütleb, et kuna ka õpilaste jaoks on olnud väsitav ja keeruline aasta, võiksid kodused jälgida ja huvi tunda, kuidas lapsel läheb ja kuidas ta hakkama saab. Seda, milline on kellegi vaimne tervis ja kas ta vajab abi, ei oska õpetaja alati kaamera kaudu märgata.

Tartu Kivilinna koolis anti kõikide klasside lastevanematele otsustada, kas nad tahavad lapse kooli saata või koju jätta. Kooli direktor Karin Lukk räägib, et distantsõppele võisid edasi jääda need, kes on seni hakkama saanud ja kellel pole võlgnevusi. Hirmu, et kaob harjumus koolis käia, tublide laste puhul ei ole. Küll aga panid aineõpetajad koos klassijuhatajatega kokku nimekirja õpilastest, kes kindlasti peaksid kooli tulema.

„Meil on 840 õpilast, laias laastus pooled on koolis, pooled kodus. Mõnes klassis on kohal kolm-neli õpilast, mõnes 90%. Kõige rohkem käib koolis algklassilapsi,“ räägib direktor. „9. klassis oli kohe kontaktõppe alguses mitu haigusjuhtumit ja osa klasse pidi eneseisolatsiooni jääma. Palusime ka teistel lõpuklassidel ettevaatuse mõttes koju jääda, et ei juhtuks nii, et õpilased ei saa teistega koos eksamit teha ja kooli lõpetada.“

Direktor räägib, et Kivilinna kooli õpetajad on terve aasta teinud hübriidõpet. „Tartu linn soetas kõigile koolidele lainurkkaamerad, millel on väga head mikrofonid: kõik, mis toimub klassis, jõuab ka kodudesse. Juba sügisel saime aru, et õpilünkade vältimiseks annab parima tulemuse, kui olla lastega videokontaktis. Selliseid tunde, kus õpetaja lapsi kordagi ei näe, meil ei olnudki. Praegu käib testimine ja tagasiside saamine. Igal aastal toimuvad 1.–8. klassini koolisisesed tasemetööd. Sel aastal on need eriti olulised, sest annavad tagasisidet, millised teemad on õpilased omandanud ning millised tuleb sügisel põhjalikumalt üle vaadata ja korrata. Algklassidel on tasemetööd juba tehtud, suurematel veel ees.“

Karin Lukk kinnitab, et plaanis on korraldada ka õpihuvilaager. „On terve hulk lapsi, kes võiksid selles osaleda. Aga me ei tohi unustada, et ka lapsed, kelle puhul tundub, et kõik on hästi, võivad seda vajada. Nii et kõik, kes tahavad, võivad tulla.“

Tartu Annelinna gümnaasiumis tulid 17. mail lisaks 1.–4. klassile kooli ainult 5. ja 6. klassid, 24. maist siiski ka kõik ülejäänud. „Võtsime pärast valitsuse otsust ettevaatuse mõttes veel ühe nädala pikendust, sest keegi kooliperest andis positiivse koroonaproovi,“ selgitab kooli direktor Hiie Asser. „Oleme keelekümbluskool, kus on 960 õpilast, kõik vene kodukeelega. Peredel on lähikontakte Venemaaga ja meil ei olnud olukorrast täit ülevaadet. Kas õnneks või tänu meie ettevaatlikkusele ei toonud järgnev nädal halbu uudiseid. Siis otsustasimegi, et meil on hea ventilatsiooniga värskelt remonditud koolimaja, ei ole põhjust õpilasi kauemaks koju jätta.“

Hiie Asser leiab, et isegi kui õpetajad avastavad õpilaste teadmistes lünki, ei päästa mõned nädalad, mis õppeaasta lõpuni on jäänud, enam midagi. Pealegi tõenduspõhised andmed selle kohta puuduvad. „Ei riiklikult ega ühe kooli piires pole uuritud, kas õpilüngad on tekkinud ja kui suured need on. Tegu on oletustega. Praegu oli tähtis õpilased kooli tagasi tuua, et õppeaasta kokku võtta.“

Direktor räägib, et riskilapsed toodi sel aastal varakult kooli tagasi. „Eelmisest aastast õppisime, et tuleb kohe tegutsema hakata. Klassijuhatajad, sotsiaalpedagoogid ja aineõpetajad panid aasta alguses kokku õpiabi vajavate õpilaste nimekirja. Sel ajal, kui kogu koolipere oli distantsõppel, oli meil kogu aeg 20–30 ning vahel rohkemgi õpilast koolis.“

Direktori sõnul on õpetajad töötanud terve aasta oma ajaressursi ja võimete piiril, kusjuures nad ei ole tema hinnangul päris võrdses olukorras. „Ehkki kõik õppeained on tähtsad, on riigieksami ja põhikooli lõpueksami ained suurema vastutuskoormaga. Mõne aine puhul ei saa nii mõelda, et küll ma järgmisel aastal tasa teen, on aineid, kus ei saa suuri lünki sisse lasta.“

Hiie Asser on rahul, et enne kui novembris eneseisolatsiooni hakati jääma, sai koolis teoks üks vajalik ettevõtmine. Nimelt läbis terve põhikool distantsõppe treeningu. See toimus kõigil klassidel terve päeva arvutiklassis või oma koduklassis koos haridustehnoloogi või klassijuhatajaga. Õpilastele anti tunniplaani järgi ülesandeid, õpetati sisselogimist, keskkondade kasutamist, ajakasutust. Tehti n-ö kuiva trenni. Tänu sellele on nii õpetajad kui õpilased edaspidiseks palju paremini ette valmistatud.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas õpilased kooli tulles kohanesid ja kuidas distantsõpe neile mõjus?

Kadri Vahula, Rakvere reaalgümnaasiumi 1.–9. klassi õppealajuhataja:

Vanemate kooliastmete õpilased kohanesid päris hästi ja kiiresti, algklassilastel võttis see rohkem aega – oli justkui uue kooliaasta algus. Põhikooli vanema astme ja gümnaasiumiõpilastest lootsid paljud, et saavad õppeaasta lõpuni distantsõppele jääda, mõne jaoks oli pettumus, et pidi kooli tulema. Oli ka neid, kes tahtsid kooli tulla. Suhtumine on väga erinev.

Meie koolis on ligi 900 õpilast ja mõnega tuli distantsõppe ajal ka eraldi tegeleda. Paljud õpetajad tegid sel aastal veebitunde koolimajas ja kutsusid kohale õpilased, kellel tekkis õppimisega raskusi, aga neid lapsi oli väga vähe.

Algklassid said sel kooliaastal õnneks sügisest jõuludeni koolis käia. Kevadel aga osalesid ka esimesed klassid veebiõppes, mis kindlasti ei ole nii tulemuslik kui klassiruumis õppida. Veebitundides nägid õpetajad jooksvalt, kus on lüngad, ega pidanud nüüd, kui lapsed kooli tulid, kõike uuesti üle kordama. Kindlasti on ka neid õpilasi, kellega seda on vaja teha. On kodusid, kus pere saab ja oskab lapsele toeks olla, ja neid, kus see nii ei ole.

Veebitunnid toimusid tunniplaani järgi, nii et vajadusel algas esimene tund vahel ka kell kaheksa – nii oli kõigi jaoks harjumuspärasem ja lihtsam. Paljud õpetajad tegid veebitunde, mis tänavu olid paaristunnid: üks oli veebitund, teises tunnis töötasid õpilased iseseisvalt.

Õpetajate hinnangul vajavad õpilased kõige rohkem järeleaitamist matemaatikas ja võõrkeeltes. Kuigi levinud arvamuse järgi on võõrkeeli veebi kaudu lihtne õppida, see praktikas nii ei ole. Õpilünkade puhul oleneb hästi palju sellest, kui palju õpetajad on valmis õpilastega tasandustööd tegema. Arvan, et kui sama õpetaja, kes oma õpilasi teab ja tunneb, saab järgmisel sügisel klassiga tööd jätkata, tehakse lüngad kiiresti tasa. Kui aga õpetajad vahetuvad, võivad käärid õpilaste teadmistes olla suuremad.

Marike Uusjärv, Rapla Vesiroosi kooli õppealajuhataja:

Lapsed enamasti juba igatsesid kooli. Kui võimalus avanes, tulid kõik kohale, puudujaid ei ole. Algklassid said kiiresti tavapärase rütmi kätte.

Arvan, et lüngad alles hakkavad välja tulema. Et lünki ei tekiks, kutsusime abivajajad varem kooli kohale, õpetajad ja tugispetsialistid nõustasid neid individuaalselt ja väikestes gruppides. Õpetaja oligi mõnele lapsele justkui ema eest, juhendas ja suunas.

Veebitunnid toimusid tunniplaani järgi. Kui mingis aines oli näiteks kolm tundi nädalas, olid kaks neist veebitunnid ja üks oli mõeldud iseseisvaks tööks, sest terve päeva ei jõua ega tohigi laps ekraani taga olla.

Algklassiõpetajad lähenesid õppetööle loomingulisemalt ja üldõpetuse põhimõtetel, just nii, kuidas sellele klassile oli kõige mõnusam ja parem. Näiteks tehti teemapäevi: esmaspäev ja teisipäev olid eesti keele päevad, kolmapäev ja neljapäev õpiti matemaatikat ja loodusaineid jne.

Kuna paljud meie lapsed elavad kaugemal, tunti puudust suhtlemisest ja kasutati veebitunde ka selleks. Annan kuuendale klassile suhtlemisõpetust ning kui tund algas ja ma lingi avasin, olid õpilased enamasti seal juba mõnda aega omavahel juttu ajanud.

Marjana Prii, Orissaare gümnaasiumi direktor:

Distantsõpe ei mõjunud hästi erivajadustega ja nõrga psüühikaga lastele. Vaatasime igal nädalal olukorra üle ja kutsusime väikeste gruppidena kooli kontaktõppele õpilased, kes olid maha jäänud. Nendega tegelesid aineõpetajad, klassijuhatajad ja tugispetsialistid ning kui õpetajate koormus liiga suureks läks, tegin põhikooliastmes ka ise üsna palju järeleaitamistunde.

Mõni õpilane kadus distantsõppe ajal ka ära, aga mitte seepärast, et kasutas juhust, vaid vaimse tervise murede tõttu. Väikese koha eelis on, et teame enam-vähem kõiki lapsi ja hoiame neil silma peal. Koolis on tugimeeskond ja tugev HEVKO, oleme ümarlaudu teinud ja aru pidanud, kuidas edasi. Neid lapsi ei ole õnneks palju, aga neid on distantsõppe ajal olnud raskem toetada kui tavaõppe tingimustes.

Kindlasti kirjutame ka taotluse suvise õpihuvilaagri tegemiseks. On üks grupp 6.–8. klassi poisse, kel peaaegu polegi huvi õppida. Matemaatikat me neile suvel ei õpetaks, küll aga motosporti, tehnikasporti, võib-olla ka purjetamist. Meie noortekeskuse ja motospordiklubi vedajad viiksid ise neid laagreid läbi. Selliseid üldpädevusi toetavaid laagreid võiks pakkuda igal aastal.

Mis õpilünkadesse puutub, siis tasemetöid nende tuvastamiseks ei ole me veel teinud. Hinded igatahes suurt langenud ei ole. Lünki kindlasti on, kusjuures eriti algklassilastel, kellel puudub õpiharjumus. Kurb on, kui vanemad arvavad, et viie peavad saama nemad, mitte laps. Nende laste teadmisi on raske hinnata, sest kaugtöö puhul ei tea, kui palju seal on lapse, kui palju lapsevanema tööd.

Vanema kooliastme õpilastele sobib distantsõpe paremini, eelmisel aastal tehtud küsitluse järgi soovib neist 56% distantsõppel jätkata. Neid, kellele see üldse ei sobinud, oli 30% ringis ja ülejäänud ei eelistanud selgelt kumbagi.

Olen mõelnud, et õpetajate tunnikoormus on isegi tavapärase koolikorralduse juures väga suur – eriti matemaatika, eesti keele ja võõrkeele õpetajal, kellel on vaja palju töid parandada. Nüüd oli kõike topelt: pidi Zoomi ja individuaaltunnid ette valmistama, õpilaste töid üles ja alla laadima, kommenteerima, hindama jne. Tean, et õpetajad ootavad pikisilmi puhkust.