Õppejuhi tööpõld on ääretu

Juba ammu pole õppealajuhataja põhiroll vaid tunniplaani koostamine. Milliseid ülesandeid on viimased aastad ja eriti distantsõpe lisanud nende töölauale, arutasid vestlusringis viis õppejuhti: Aime Punga (Hugo Treffneri gümnaasium), Tiina Tiit (Pelgulinna gümnaasium), Pilvi Kuurmann (Kiviõli 1. keskkool), Kersti Kukk (Gustav Adolfi gümnaasium) ja Märten Karm (Jaan Poska gümnaasium).

Millised on teie tööülesanded praegu?

Aime Punga: Laias laastus on põhiülesanne ikkagi õppetöö korraldamine, aga see käib praegu teistmoodi kui enne pandeemiat. Suuremas mahus on lisandunud hädasolevate õpilaste abistamine ja nendega suhtlemine.

Tiina Tiit: Olen päri, põhifookus on õppetöö korraldamisel. Lisaks õppija toetamisele on varasemast rohkem õpetaja toetamist, IKT-vahendite kasutamises nõustamist ja psühholoogilist aspekti, et õpetaja püsiks ikka positiivne.

Uus asi on õpetajate koolitus, sest muutunud tegevused nõuavad nüüdisaegsete õppemeetoditega kursis hoidmist ja toetamist.

Pilvi Kuurmann: Hästi oluline on muutunud õpikäsituse põhimõtete rakendamine, edasiarendamine, muudatuste juhtimine. Sel aastal tegin ise koolituse toetamaks alustavaid õpetajaid, kellel ei ole pedagoogilist haridust.

Ja muidugi koostöö − kuidas me koolimajas koos tegutseme. Kui meil õpetajatena ei ole koostööoskusi, siis mida me õpilastele õpetame?

Märten Karm: Oleme viimasel paaril aastal õpilaste õpioskuste arendamisele tähelepanu juhtinud.

Meie koolis on juhtkond laiem, õppejuhte on kaks, lisaks võõrkeelte valdkonna juht, õppetöö koordinaator. Mina ei puutu tunniplaanidega üldse kokku. Mu sisuline töö on kooli sihtide ja arengusuundade seadmine. Seda teeme kogu juhtkonnaga, aga ka kõigi õpetajatega.

Oluline on ka protsesside juhtimine ja fookusteemade paikapanek aastaks. See on tähtis koolituste ja õppekava arenduse seisukohast.

Kersti Kukk: Ka meil on juhtkond päris lai, olen üks kolmest õppejuhist, kolmanda kooliastme ehk progümnaasiumi peal. Laiendatud juhtkonnas on lisaks teistele juhtkonna liikmetele õppetoolide juhatajad.

Kui ma meenutan, kuidas mina õpilasena õppejuhi tööd tajusin, siis ega ma aru saanud, milles tema töö seisneb. Minu jaoks olid märksõnad tunniplaan ja vahetusjalanõud. Aga ise tajun ma õppejuhi kõige tähtsama rollina vist isegi diplomaaditööd. Haridusdiplomaat õpilaste-õpetajate ja vanemate vahel − et infot vahendada ja suhteid hoida.

Kuidas on koostöö direktoritega välja kujunenud, kas olete partnerid? 

Kersti Kukk: Kindlasti oleme partnerid, üksinda ei tee keegi midagi. Meil on väga tihe koostöö. Nii nagu rektor Tiit Land ühes intervjuus ütles, et üksinda ei teinud ta Tallinna ülikoolis midagi, tal oli meeskond. Meil on täpselt samamoodi, kõike teeme meeskonnaga.

Juhtkonnas on ka õpilasesinduse president ja IT-juht, kes on õpilane. Nad osalevad koosolekutel ja õpilased on kaasatud.

Märten Karm: Ka meie peame oluliseks, et õpilased saaksid sõna sekka öelda igal nädalal juhtkonna koosolekutel, õppenõukogudel.

Meil on tiimipõhine otsustamine ja arutamine, uksed on avatud nii ülekantud kui otseses tähenduses. Tihti käime üle üksteise kabinetiukse asju rääkimas, kindlasti ei tee keegi meist otsuseid üksi.

Tiina Tiit: Praeguses kooli- ja juhtimiskultuuris ei ole võimalik üksinda toimetada. Koostöö on võtmesõna. Koolid, kus juht ja juhtkond moodustavad ühtse tiimi, teevad otsuseid koos, lähevad suurte sammudega ees. Autokraatlikust üksinda juhtimisest ei tule midagi välja. Ka meil on laiapõhjaline juhtkond, kohtumised, regulaarne otsuste tegemine koos.

Aime Punga: Ei kujuta teistmoodi ettegi. Treffneri gümnaasiumis anname õpetajaid puudutavates asjades väga palju otsustusvõimalust ka neile endale, arutelude kaudu.

Pilvi Kuurmann: Meilgi arutavad laiendatud juhtkond ja õppetoolide juhid arenguvajadusi, palju räägime teemadest edasi töökoosolekutel koos õpetajatega. Kui tuleb mingi muudatus teha, antakse sellest kohe tervele kollektiivile teada ja vaatame, milliseid teid pidi edasi liikuda.

Keda õpilased kõige rohkem näevad majas liikumas?

Tiina Tiit: Sõltub olukorrast. Nähtavad on nii direktor, õppejuht, huvijuht kui teised juhtkonna liikmed, kuigi praegu vist rohkem küll ekraanil. Meie majas on õppija esimene kontaktisik ikkagi klassijuhataja. Aga tavalise kontaktõppe ajal on kõigi uksed lahti, igaüks võib tulla küsima ja arutama, ei ole vastuvõtuaegu.

Kersti Kukk: Meil on ka nii direktor kui õppejuhid maja peal pidevalt näha ja uksed lahti. Ei kujuta ette, et istun ainult oma kabinetis ja keegi sinna ei pääse! Hommikuti garderoobis üks õppejuhtidest tervitab õpilasi, oleme vara nähtaval. Annan väikse koormusega ka tunde ja käin klassijuhatajatundides, sööklas.

Pilvi Kuurmann: Liigume tihti majas ringi. Kõrvaltoas infojuht naerab, et mul on mõnikord rivi ukse taga. Ootavad nii lapsed, õpetajad kui vahel ka direktor.

Ka õpetajad, kes on meilt ära läinud, ütlevad, et meie kooli iseloomustab avatus. Saab rääkida kõigest. Kui tullakse ettepanekuga, on alati hea vestelda, mida muuta ja kuidas.

Märten Karm: Meil on juhtkonna liikmed ka tegevõpetajad ja mitte sugugi väikse koormusega, näiteks mina olen matemaatikaõpetaja ja direktor annab loogikat. Puutume õpilastega tihti kokku, mistõttu on neil lihtne meie juurde tulla. Meil ongi õhkkond ja läbikäimine koolis hästi vaba.

Aime Punga: Meie majas võib juhtuda, et mõni õpilane avastab kooli lõpus, et pole mõnda õpetajat või juhtkonna liiget näinud. Või leiab trepi, kust ta pole alla läinud. Treffneri kool asub nimelt Tartu südalinnas tervel kvartalil. Maja pole nii traditsiooniline kui tavaline koolimaja ja sellepärast võib juhtuda, et igaühega väga tihti ei kohtu.

Me küll liigume ringi, meie uksed on avatud. Õpetaja, kes sisenedes koputab, kuuleb kolme kurja sõna koputamise pärast.

Kõik mainisid avatud õhkkonda, aga kas õpilased kedagi kardavad ka?

Aime Punga: Mina julgen tunnistada, et mind kardetakse.

Tiina Tiit: Ka mul on tunne, et sageli on õppejuhil õppijaga vahetum kontakt ja murekohad jõuavad kõigepealt pärast klassijuhatajat tema lauale. Võib-olla kartmine pole õige sõna, mida praeguse kooli puhul kasutada.

Kersti Kukk: Mind otseselt ei kardeta, aga olen tajunud, et kui lähen mõne klassi juurde, on esimene reaktsioon: mis nüüd juhtus, kas on mingi jama?

Pilvi Kuurmann: Ei oskagi öelda, kas kardetakse. Kui olen käinud veebitunde vaatama, on mingi hetk vaikus ja siis õppetöö jätkub. Võtab nagu korraks selja sirgeks.

Märten Karm: Sõltub isiksusest, kes on majas jõulisem. Võib-olla habemikud mehed mõjuvad! Direktor on see kõige jõulisem habemik, kui on vaja kellelegi karm sõna öelda.

Aime Punga: Et nõudlikkust ja asjade kordategemist kardetakse, see käib elu juurde. Keegi peab sellega tegelema.

Tiina Tiit: Arvan, et Eesti koolikultuurist hakkab kurjus üldse ära kaduma. Pigem on suunamine ja õige teeotsa kättenäitamine. Oma kooliajast mäletan paraku mõnda väga kurjal või kõrgendatud hääletoonil rääkivat õpetajat. Seda väga enam pole, vähemasti meie majas. Räägime lapsega pigem sõbralikult, aga samal ajal on konkreetsus, täpsus ja nõudlikkus võtmesõnad, mis võiksid olla mitte ainult õppejuhi, vaid iga õpetaja töölaual.

Kui palju tuleb teil õpetaja isiklike probleemidega tegeleda?

Tiina Tiit: See töölõik on üsna suur ja arvan, et praegu on isiklikke murekohti isegi rohkem kui mõni aeg tagasi. Ei saa öelda, et olen psühholoogi rollis, küll aga ärakuulaja ja mõistja, kes leiab lahenduse, et õpetaja ja klass saaks tuge.

Märten Karm: Ka siis, kui õpetaja ei taha tulla ise rääkima, aga sa näed, et ta on liimist lahti, tuleb pakkuda tuge, abi.

Pilvi Kuurmann: Väga tore, kui kolleeg märkab, et midagi on teisiti. Kuulan ära ja proovime leida lahendused. Kõiges ei suuda ju ise end aidata. Siis leiadki inimesed, kes oskavad.

Kersti Kukk: Alati ei oskagi nõu anda, aga võib-olla on kõige olulisem, et inimene saab ennast tühjaks rääkida ja teda kuulatakse.

Eelmisel kevadel, kui distantsõppele jäime, tegime juhtkonna liikmetega telefonikõnesid õpetajatele, et kuulda, kuidas läheb. Mõned kõned venisid pooletunniseks või tunniseks, sest inimesed tahtsid lihtsalt rääkida. On oluline selle jaoks aega võtta.

Aime Punga: Nende inimestega on kerge, kes tahavad rääkida. Üles tuleb leida need, kes ei taha oma probleemidest rääkida ja kellel on vahel nii suured probleemid, et ei suuda ise nendele lahendust leida. Nendega tuleb olla väga delikaatne.

Võib-olla õpetajate jaoks jääbki meil aega natuke väheseks, sest õpilaste probleemid on kasvanud viimase aastaga täiesti üle pea. Abi vajavate õpilaste hulk on enneolematult suur ja nende aitamine väga keeruline. Juba vähemalt kaks aastat igal esmaspäeval saame õpilasnõustaja, psühholoogi, kooliõega kokku ja räägime õpilaste nädala jooksul üleskerkinud probleemidest. Meie arutelust, suuremast ja väiksemast abist on läbi käinud üsna suur hulk õpilastest.

Väga paljusid oleme suutnud aidata, paljudele oleme otsinud abi väljastpoolt, aga väga palju õpilasi jääb ka abita. Kas ei oska, ei märka või ei ole meil võimalust saada piisavalt tõhusat abi väljastpoolt. Julgen öelda, et see töölõik hõlmab suure osa minu tööajast.

On ka väiksemate probleemidega õpilasi, aga väiksed võivad need tunduda meile. Õpilase jaoks on tema probleem suur. On ka väga suurte probleemidega õpilasi. Näiteks noorel on formaalselt mõlemad vanemad ja kõik justkui korras, aga reaalselt ei ole tal ema, isa, elutingimusi ega sissetulekut. Ainukese toe saab ta koolist. Kooli võimalused on suhteliselt väikesed, aga peame leidma talle toe, me ei saa teda kõrvale lükata.

Kersti Kukk: Tugispetsialistideta oleks minu töö väga keeruline, mina ei oska ise kõiki probleeme lahendada. Õpilasi, kellega on trimestri lõpus, jooksvalt või poolaasta lõpus vaja vestelda ja kelle perekonnaga on vaja koos maha istuda, on iga aastaga üha rohkem. Nüüd, trimestri lõpus tuli mul võtta kaks nädalat, et murelastega vestelda. Nii pikka perioodi ei ole varem võtnud.

Tiina Tiit: Olen mõelnud, kas distantsõpe joonistab probleemsed õpilased tugevamalt esile tänu sellele, et nad on meist kaugemal. Kas me koolis neid probleeme alati nii selgelt märkame? Võib-olla on probleemide rägastik ka muidu suur, aga kui laps on iga päev koolis, jääbki mõni asi märkamata.

Märten Karm: Suur osa probleemidest algab ju kodust ja nüüd, kus kodus veedetakse palju rohkem aega, need võimenduvad ja segavad õppetööd palju rohkem. Aga meil on väga vedanud, sest meil on suurepärane psühholoog ja õpilasnõustaja, kes teevad meeletult tööd.

Meie vestlusest on välja koorunud, et teil kõigil on väga palju ülesandeid. Kas mõnest rollist tunnete ka puudust?

Tiina Tiit: Praegu on õppejuhi töölaud üsna tihedalt ülesandeid täis. Ma ei kujuta ette, et sinna veel midagi väga olulist lisanduks. Arvan, et kõik koolid teevad arendustööd ja teatud tasandil juhivad muutusi, mis on kindlasti õppejuhi ülesannete hulgas. Need on suured valdkonnad, mille sisse mahub palju väikseid ülesandeid.

Märten Karm: Me ei tea, kuhu maailm liigub ja missugused ülesanded meil kahe aasta pärast veel on. Hästi palju mitmekesisust on.

Kersti Kukk: Juurde ei igatse ühtegi ülesannet. On juba piisavalt. Kuna olen ametis üsna uus, on see minu jaoks isiklik arenguprogramm. Igatsen, et oleks aega süveneda, et kõik ei põleks kogu aeg.

Pilvi Kuurmann: Kui saaks needki ülesanded hästi ellu viia, siis võiks ehk olla rahul. Mulle just meeldibki, et töö on hästi huvitav ja päris tihti on üllatusi ja tuleb äkkprobleeme lahendada. Esimese korraga see küll ehmatab, aga siis läheb tegutsemiseks.

Tahaks, et asjad saaksid ruttu valmis ja kõik toimiks. Aga kahjuks seda ei ole, sest muutused võtavad aega. Peame ise olema kannatlikud.

Aime Punga: Mina ei ihka toimivat süsteemi, ma ei taha ka ühtegi ülesannet juurde. Aga ma ei ole maha matnud unistust, et Eestis käivituks täielikult klassideta gümnaasium. Treffneri kool on olnud selle süsteemi sünni juures, aga see, mida me praegu väga paljudes Eestimaa koolides teeme, ei ole veel klassideta gümnaasium. See ei ole süsteem, mis võimaldaks neljanda astme õpilastel vabalt oma tahtmise järgi haridust omandada. Meil on ikkagi teatud piirangud riikliku õppekava, rahakoti, õpetajate ja koolimaja näol.

Aga tunnistan, et kui töö läheb igavaks ja oleme saavutanud mingisuguse stabiilsuse ja süsteem töötab, tekib hirmus kihk asja veel teistmoodi teha. Praeguses oludes, kus õpilased on kodus, käivitus meil uus periood ja meie tunnid on 110 minutit pikad. Ei saagi seda tunni pikkuseks nimetada, see on ühe õppeainega tegelemise aeg. Meil on tund aega ka lõuna, nagu ise ütleme, munapraadimiseks.

Püüdes leida mitmesuguseid tegutsemise aegu ja vorme, annan õpetajatele võimaluse korraldada oma tööd teistmoodi, et nad mõtleksid oma aine ülesehituse üle teistes raamides. Mängimine vormidega ja sobivate õppetöövormide otsimine − see unistus on mul alles.

Tiina Tiit: Mitte ainult klassideta õpe gümnaasiumis, vaid üldse individuaalne õpitee ka nooremas astmes, et õppija saaks edasi liikuda oma võimetele vastavalt, on üks Eesti koolisüsteemi suur võimalus, mida minu arvates peaks jõuliselt kasutama hakkama. Saaksime siit palju suurema võidu ja vahvamad tulemused. Õpioskused, mida praegu õppekavapõhiselt toetame, saavad ju alguse noorematest klassidest. Õpioskused, ennastjuhtivus, ajaplaneerimine on märksõnad, mis jõuavad õppejuhi töölauale.

Kersti Kukk: Põnev aeg on, õppimist mõtestatakse ümber. Meie koolis on just alanud progümnaasiumi ja gümnaasiumi õppekorralduse ümberkorraldamine.

Aime Punga: See on tõeline tõkkejooks, kuidas üle hüpata või kõrvalt joosta, et oma õpetajate ideid ja soove ning ka õpilaste ettepanekuid ellu rakendada.

Olete eri aegadel õppejuhi ametisse asunud. Millest unistasite alustades ja kas unistused on täitunud?

Tiina Tiit: Alustasin koolis tööd aastal 1993, aga õppejuhi ametis olen aastast 2011. Ametisse asudes mõtlesin, et õpioskustest räägitakse vähe. Õpiprotsessi fookus ei olnud tollal väga esil. Mu meelest kooli kõige olulisem eesmärk ongi õpetada õpilane õppima, mitte suunata seda tegevust ainult ainepõhiselt. Ainepõhiste seoste kaudu suudab õpilane õpioskusi ja -strateegiaid kasutades oma õppimist juhtida.

Teine unistus oli see, et õppijad saaksid eri ainetes edasi liikuda erineva tempoga. Aga see on paljude mõtete, seaduste ja muude takistuste taha jäänud, kuigi väga pikkade sammudega olen unistusele oma koolis lähemale astunud.

Pilvi Kuurmann: Olen koolis 1991. aastast, õppejuht 2007. aastast. Selle aja jooksul on olnud mitmeid unistusi. Kui liitusime „Ettevõtliku kooliga“, siis unistasime, et õppimine oleks ettevõtlik. Viimastel aastatel on minu jaoks väga oluline, et õpitaks teadlikult. Kuidas saaksime aidata õpilasi, et me ikka tõesti siin õpiksime ja ka õpetajad ise õpiksid. Ja veel teaduspõhisus on tähtis.

Kersti Kukk: Läksin kooli „Noored kooli“ programmiga aastal 2009. Ma ei ole järjest kõik aastad koolis töötanud. Gustav Adolfi gümnaasiumisse tulin aastal 2016. aastal. Õppejuht olen olnud kolm ja pool aastat.

Esialgu ma sellesse ametisse asuda ei soovinud. Kui direktor ettepaneku tegi, ütlesin kaks korda ära, sest tundsin, et ei ole veel valmis. Ei kujutanud täpselt ette, mida õppejuhi töö tähendab. Ütlesin, et tahan töötada inimeste, mitte tabelitega, nagu mul toona õppejuhi tööst arusaam oli. Aga nüüdseks olen aru saanud, et töötan inimestega ja inimeste jaoks. Exceli tabelid, EIS-id ja EHIS-ed on töövahendid ja keskkonnad. Olen enda jaoks töö ümber mõtestanud ja mulle on see meeldima hakanud.

Minu kõige suurem unistus on teha meie õpilaste jaoks kõige paremat kooli.

Märten Karm: Kooli tööle tulin aastal 2011, õppejuht olen aastast 2017. Enne seda olin reaalainete valdkonna õppetooli juht. Kool avatigi siis, kui ma tulin. Mul on olnud suur õnn olla ülesehitamise ja väärtuste loomise juures. Unistus on teha kool, kus õpilased saavad oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada ja areneda ennastjuhtivateks ja õppida oskavateks inimesteks, aga arvan, et kui alustasin, ei osanud ma niimoodi mõelda. Siis oli mul eelkõige mõte luua koostööl põhinev ja meeldiva õhkkonnaga koolikeskkond. Selline taustaimpulss on mul ka praegu alles ja arvan, et oleme selles suunas väga suuri samme astunud. Muidugi on veel minna, aga koostöö ja positiivne õhkkond on see, mida ma meie kooli juures väärtustan.

Aime Punga: Alustasin 1985. aastal õppealajuhatajana ja siis ei olnud mul mitte mingisuguseid unistusi. Mul oli nädal enne esimest septembrit kaks valikuvarianti: kas mulle antakse juhatada uus ja väga raske klass või võtan vastu õppealajuhataja ameti täiesti tühja kirjutuslaua taga. Olin olnud seitse aastat klassijuhataja ja klass kasvas mulle väga südame külge, olin pärast lõpetamist kõik poisid saatnud sõjaväkke. Lubasin, et enam ei tööta klassijuhatajana, sest ei suuda 35 elu iga päev läbi elada. Otsustasin vastu võtta õppealajuhataja ameti, millest ma mitte midagi teadnud.

Aga olin kasvanud koolipapast vanaisa kõrval ja see mind natukene toetas. Esimesteks ülesanneteks, mitte unistusteks, oli see, et kaotasin koolisööklast õpilaskorrapidajad, kes tundide ajal laudu koristasid ja musti nõusid pesid. Samuti lõpetasin ära selle, et õpilased pidid tunni ajal koolikella helistama. Kui te arvate, et see kõik kergelt läks, siis kaugeltki mitte. Oldi harjunud, et õpilased teevad tunni ajal kõike muud kui õpivad: toovad õpetajatele saiu, helistavad kella ja pesevad nõusid.

Eks neid unistusi on aastate jooksul tulnud, ja nagu enne ütlesin, mul tõesti oleks suur rõõm näha, et Eesti kool oleks gümnaasiumiastmes klassideta, aga praegu olen tänulik selle eest, et noored tahavad õppida, mõtlevad suurelt ning püüavad. Mul on hea meel, et ühiskond on arenenud ja keeldudest-käskudest oleme jõudnud sinnani, et õpilasele kirja kirjutades lisan lõppu: „Pai sulle.“