Õppija meeleolu

14. mai 2021 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Raivo Juurak.

On juhus ja ei ole ka, et õppija meeleolust on juttu nii meie ajalehe esiküljel seoses OECD ülemaailmse haridusfoorumiga kui ka teisel ja kolmandal küljel idufirma Clanbeat rakendust tutvustades. Mõlemal juhul on viidatud distantsõppele, mis on toonud kaasa palju pingeid ja halba meeleolu. Sõnaühendit „vaimne tervis“ tuleb meedias üha sagedamini ette. COVID-19 survel on hakanud isegi külm eestlane tunnetest rääkima, sealhulgas õppija omadest.

Tegelikult pole õppija meeleolu uus teema. Ungari päritolu Ameerika psühholoog Mihaly Csikszentmihalyi on meeleolu tähtsusest juba ammu kirjutanud ja tema raamat „Kulgemine“ ilmus 2007. aastal ka eesti keeles. Autori flow’ vasteks on valitud „kulgemine“ ja see sõna toob päris hästi välja, et õpilasel peaks olema õppimise ajal tunne, justkui kulgeks ta uut avastades mingit täiesti omaette rada, nii et ei pane ümbritsevat reaalsust suurt tähelegi. Eks me kõik oleme kogenud, et mõnikord haarab õppimine meid nagu mingi suur ja nähtamatu hoovus kaasa ja unustame ümbritseva.

Selline kulgemine oleks ideaalne õppimise meeleolu. Me oleme kulgemise tunnet tundnud, aga samas „meeleolutsemisse“ ikkagi mõnevõrra üleolevalt suhtunud, öeldes, et õpid küll, pole sul siin vaielda midagi. Oli vaja COVID-it, et näha, mis hakkab juhtuma, kui mõnel lapsel kulgemise meeleolu üldse ei ole. Õpetajatel oli distantsõppe ajal muidugi mitu korda raskem, sest nad said õpilastel õiget õppimise meeleolu luua ainult eemalt, interneti või telefoni kaudu.

Paistab, et õige kulgemise meeleolu saavutamiseks tuleb tõsiselt ette võtta hindamine. Seda toonitas OECD foorumil ka minister Kersna, öeldes, et hindamine peab olema kaasav, mitte välistav. Foorumil tõdeti korduvalt, et tihti rikub just hinne õige meeleolu ära. Soovitati rakendada palju rohkem enesehindamist ja kiiret tagasisidet hinde asemel.

Vahel ma mõtlen, kas hindamist üldse on vaja. Võtame näiteks keelekümbluse. Vene kodukeelega lapsed tulevad kooli ja hakkavad õppima kõiki õppeaineid eesti keeles. Jõuludeni ei ütle nad eesti keeles peaaegu sõnagi. Esimese kooliaasta lõpus tuleb ükskuid eestikeelseid fraase ja alles teise aasta lõpus räägivad nad eesti keelt vabalt. Kas nii hea tulemus saavutatakse tänu põhjalikult läbimõeldud hindamissüsteemile? Ei! Keelekümbluses ei hinnata ju laste eesti keele oskust üldse. Lapsed õpivad sellepärast, et neil on vaja eesti keelest aru saada ja seda kasutada.

Kas me ei saaks rakendada seda „vajaduse printsiipi“ ka teistes õppeainetes, osaliseltki?


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!