Palja pepu efektist kõneka T-särgini

Kaheksa sooja soovitust, kuidas paukselt telestaariks saanud õpetaja võib oma eetriesinemised maailma parimaks muuta.

Hiljaaegu tulid välismaa e-poodides müügile ägedad T-särgid, millel inglise keeles kirjas: „See õpetaja elas üle 2020/2021. aasta distantsõppe!“ Oleks ka eestikeelseid, küll leiaks paljud põhjuse see oma pedagoogist sõpradele-tuttavatele kiituse märgina kinkida.

Loodan, et tulevad ka säärased kehakatted, kus kirjas: „Telestaar – distantsõppes 4 tundi otse-eetrit iga päev!“ Kas kasutajaid leiduks?

Peaks leiduma, sest õpetajad, üldjuhul üksinda arvuti ees talitades, on koroona ajal hakkama saanud saavutusega, mille nimel tavaliselt ponnistab ka parajam posu teletegijaid.

Kaheksa ühes

Selleks, et telestaar saaks tele-eetrisse minna, on vaja hulka inimesi, staari abilisi.

Esiteks, et staarile staari nägu ja tegu anda, on vaja väljanägemise eest vastutajaid, riieturi ja meikijat. Et vaevaga paika pandud tegu ja nägu ka ekraanil kaunis välja näeks, on vaja valgustajat, tausta eest kannab hoolt dekoraator. Loomulikult tuleb mängu helimees-helinaine, et kõik räägitu parimal ja kuuldavaimal kombel lummatud publikuni jõuaks. Kõige tähtsam, heli kõrval pildi ülesvõtja on operaator. Mängu tuleb ka administraator, kes kõik tarviliku ära korraldab, et kõik õigel ajal toimiks. Toimetaja hooleks on koostöös staariga teleülesastele sügav ja särav sisu anda. Kokku kuni kaheksa inimest, et staar saaks vaatajaid lummata.

Tund nädalas

Teame, tavaliselt säravad telestaarid eetris nii tunni või paar nädala jooksul. Aga millega said hakkama meie õpetajad?

Ilma mingi eetrialase spetsettevalmistuseta visati õpetaja koroonasegusesse vette, kus tuli päevapealt ujuma hakata. Et mitte öelda: tuli paukselt üle veebi hakata distantsõppetunde andma. Tuli ollagi kaheksa ühes, teha ära kaheksa eespool loetletud teleinimese töö, üksinda eetris kõigega hakkama saada.

Aga vähe veel, õpetaja puhul oli üldjuhul tegemist otse-eetriga, mille tund-poolteist tihti staari võhmale võtab. Aga me õpetajail oli otse-eetrit umbes neli tundi iga päev!

Võrratu ja vapustav, au ja kiitus!

Kaheksa parendust

Aga ega me siis kiituselaintesse hulpima jää. Nii mu ajakirjanikuharidus kui ka koroonaga kogetud videokoolitused ja -loengud, eetriesinemised ja koosolekud, sh hulk haridusteemalisi, lubavad mul siin pisut õpetada-targutada. Ikka selleks, et tulevased tulemid veel paremad oleks. Et eetrisse minekud auditooriumi ehk siis õppureid, teisi koosolekulisi paremini kõnetaks, rohkelt ja õiges suunas mõjutaks.

Allpool mõned soovitused.

• Arvuti silmade kõrgusele, et õpetaja saaks õpetatavale otse otsa vaadata. Abiks on kasvõi paar raamatut, mis arvuti alla panna. Nii-öelda tavaline arvuti tavalisel asukohal laua peal näitab eetris olijat ju altpoolt, tuues esile lõualoti ja jättes mulje auditooriumile ülalt alla vaatajast. See pole hea.
• Pilk otse arvuti kaamerasse, sest ekraanil paistvate inimeste poole vaatavast esinejast jääb mulje kui kõõritajast. Otse kaamerasse kui oma kaasvestleja silma sisse minev pilk on veenev.
• Valgus otse esinejale ja pigem mahe kui terav. Nii on veenvam ja inimene näeb hea välja. Sobib otse aknast tulev loomulik valgus. Esineja taustal olev ülevalgustatud aken teeb eetris olijast aga koleda zombivarju, mitte kena inimese.
• Sõnumiga riietus on oluline abivahend edastatava sõnumi võimendamiseks eetriesinemise ajal, mil esineja on hoopis enam fookuses kui tavalises klassiruumis. On vahe sees, kas seljas on hommikumantel, dressipluus või kostüüm. Või hoopis ägeda, rõhutatava sõnumiga T-särk või lips?
• Taust kauniks ja sisukaks, sellelgi on mõju. Tore, kui õpetust antakse klassiruumi tahvli ees, mis annab kohe sõnumi õpikeskkonnast. Raamaturiiul esineja taustal jätab akadeemilise õpetliku mulje. Sein maalidega kõneleb esineja kunstihuvist. Tükk tühja lage või puhvetkapp ei inspireeri harimist just üleliia. Kui kodust, klassist esinemiseks tarvilist tausta ei leia, on abiks arvuti konverentsiprogrammide taustade režiim. Elevust võib tekitada ka mõni esineja sõnumiga arhiivifoto kasvõi õpetajast koos klassiga. Hägustatud taust hea abivahendina toob fookuse esinejale.
• Heli selgeks ja puhtaks, sest kärisev mikrofon on viimane, mida kuulaja ootab. Taustahelisid, näiteks puurmasina tööd kõrvalkorteris on vaja kuulajaile-vaatajaile kindlasti põhjendada. Liigne ruumikaja võib jätta kirikuõpetaja jutluse mulje, iseasi, kas nii vaja on. Kindel aga see, et rääkida tuleb mikrofoni suunas ja võimalusel lähedalt, mitte kaugelt. Kui ülesaste sisaldab liikumist, on kasulik heli selguse huvides kasutada peamikrofoni. Mida rohkem inimesi, näiteks konverentsil, räägib eri kauguselt samasse mikrofoni, seda viletsam heli on.
• Nupumängud selgeks, sest arvuti kaudu eetrisse mineja, kes demonstreerib oma kesiseid arvutioskusi, ei mõju veenvalt. Esinemise ajal eri programmide ja virtuaalabivahendite kasutamine vajab eelnevat korduvat harjutamist. Ühekordne äpardus arvutiga toimetamisel on normaalne, lisab esinejale inimlikkust. Pidevad apsud mitte.

Palja pepu efekt

Ja kõige tähtsam: mikrofon ja kaamera töötavad alati just siis, kui nad ei peaks töötama!

See on eetritöötajate raudreegel. Ehk kõnekalt öeldes on väga kindel, et arvutikaamera on parasjagu sisse lülitatud ja eetris just siis, kui selle ette näiteks palja pepuga sattuda. Kõnekad näited on Eesti hiljutisest poliitikailmast võtta.

Ka mikrofoni puhul tuleb arvestada, et see võib töötama jääda või töötama-salvestama hakata kõige ebasoovitavamal hetkel, mil näiteks krõbe vandesõna üle huulte lendab.

Seega: võimalusega läbi arvuti kümnete ja sadadeni jõuda kaasnevad loomulikult vähem ja rohkem vahvad apsakad. Kirjutamist õpime eluaeg, ja ikka tuleb sisse mõni tähe- või komaviga. Või vajab harjumist mõni uus keelesuunis. Sama, lõpmatu harjutamine, kehtib ka eetris.