Rahutu Tuhkatriinu ehk Triloogia lõpp

28. mai 2021 Maigi Varusk Miina Härma gümnaasiumi saksa keele õpetaja - 1 Kommentaar
Maigi Varusk.

Pidu on läbi, tõld on muutunud kõrvitsaks tagasi ja kingake on kadunud. Kuus aastat tagasi poleks Tuhkatriinu unes ka näinud, et tema muinasjutu vallutab koera närimispalli sarnane roheliste ogadega olend. Igapäevaseks saab hirm haigestumise eest, maskid ja hübriidolendi tunne.

Ükski muinasjutt ei suuda olla nii õpetava sisuga kui reaalsus. Mida sellest reaalsusest siis õppida?

Kui eelnevalt veidi naiivne ja kõrvaltvaatajale kohati liiga energiline Tuhkatriinu suutis veel kevaditi ametit nautida, siis selles mustas masenduses, mis praegu maad laastab, ei suuda ta vahepeal isegi nägu teha, et kõik on hästi – kohati tahaks lihtsalt olla ükskõikne, lüüa käega, alla anda. Pikas koridoris põgeneb ta inimeste eest, sest seda kõike on liiga palju ja juba liiga kaua. Terve haridussüsteem on kohati vinguhaisu täis. Kus põleb?

Eelmisel kevadel näis (loe: loodeti), et asi oli ühekordne. Sügisel korraldati hulgaliselt seminare, konverentse, kirjutati artikleid distantsõppe teemal. Enamiku ühine joon oli retrospektiivsus. Kumas läbi, et jah, saime hakkama, kuid õnneks on see nüüd läbi. Uksest ja aknast tuli listidesse kirju, mis jälle kutsusid kuhugi seminarile, et arutada distantsõppe meetodeid.

Haridustöötajad said selgeks tuhandeid platvorme, kus teha tilulilu enne ja pärast tundi, et tund oleks ikka mitmekesine ja teeks silmad ette nii mõnelegi Tik-Toki videole. Tuhkatriinu digismigiš-pädevustest hoolimata selgus aga, et paljude õpilaste parimaks hetkeks päevas sai kehaline kasvatus, sest siis ei pidanud klassikalises mõttes õppima ja pääses arvutiahelaist. 

Mis saab aga siis, kui ei ole luksust saata õpilasi puid vaatama ja kevadvärve otsima? Mis siis, kui peab õpetama keerulisi teemasid, mis nõuavad pingutust ja kus on näha, et kogu see krempel ei aita ning on tarvis teha eelmisest sajandist tuntud frontaaltundi, mis kohati tänapäeval taunitav oleks? Mis siis? Õpetaja pole digipädev ega sobi enam haridussüsteemi? Kas siis võib ameti maha panna, sest uus reaalsus on nüüd selline?

Tuhkatriinu eeskuju Lauri Leesi ütleb, et distantsõppe ajal õpitust omandati heal juhul alla poole. Lüngad hariduses olevat üüratud ja sinna juurde käiv must masendus tähendab vast seda, et PISA torni tipust ei leia meid enam – ja kas polegi korraks mitte hea, et me tipus ei ole?

Aga nagu iga sõda, venib ka see sõda pikemaks, kui tahaksime. Muidugi vaadatakse nüüd veelgi rohkem õpetaja, vabandust, magistrikraadiga spetsialisti poole, kes peaks selgeks tegema aine, arendama pädevusi, hoidma end ise tippvormis jne. Tuleb tõele otsa vaadata ja tunnistada, et kool on ikka parim vana kooli meetodil. Muidugi töötab selline distantsõpe andekatele, kes saavad ka õpetajata hakkama, kuid tänapäeva kool ei ole üksikute väljavalitute eliitprojekt, vaid kõigile suunatud ühishange.

Tuhkatriinu unenäod on vallutanud Jaan Kross, kes läheneb ja läheneb taamalt, korrates lauset: „Sa oled kolme katku vahel.“ Ja Tuhkatriinu ärkab enne kella ja läheb rõõmsalt tööle, sest printida on veel vaja.

Kolm on kohtu seadus?


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Rahutu Tuhkatriinu ehk Triloogia lõpp”

  1. Heili Meibaum ütleb:

    Suurepärane kirjutis, aitäh!
    Tõesti, vana head virvarrivaba õpet ei ole võimalik tegelikult millegagi asendada. Süvenemisvõime on suures atraktiivsuse laines niikuinii juba üsna uppunud olekus. Äkki õnnestuks seda veel päästa.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!