Suhtluspädevusest Eesti koolides – esimese õppeaasta kogemused

21. mai 2021 Tiina Tubli Elva gümnaasiumi inglise keele õpetaja - 6 kommentaari
Tiina Tubli

Lõpetasin eelmisel kevadel Taani ülikoolis õpetajakoolituse eriala ning naasin Eestisse tööle. Alustasin oma õpetajakarjääri sooviga tuua tükikest Taanis õpitut Eesti kooli. Olen viimasel ajal tabanud end mõttelt, et peaksime rohkem keskenduma koolile kui kogukonnale, kus õpilase ja õpetaja usalduslik kontakt mängib õpikeskkonna loomises suuremat rolli.

Alustan oma mõttekäiku nimega Louise Klinge. Taani üks populaarsemaid haridusteadlasi Klinge uurib suhtluspädevuse (relatsionskompetence) mõistet. Ta on lühidalt kirjeldanud suhtluspädevust kui oskust luua õpilastega individuaalsed ja kollektiivsed suhteid, mis toetavad klassi õpikogukonda ja seeläbi iga õpilase heaolu ja mitmekülgset arengut. Klinge läheb nii kaugele, et väidab, nagu sõltuksid õpilase tulemused suures jaos õpetaja interaktiivsest käitumisest ning õpilase ja õpetaja suhtest.

Eestist sobib analoogiks ehk mõte, et head lapsed kasvavad vitsata. Klinge rõhutab, et noomimine ja negatiivsed emotsioonid lõhuvad õpilase minapilti ning vähendavad õpikeskkonna akadeemilist tulemuslikkust. Lisaks viitab Klinge doktoritöö, et õpetaja enda heaolu mõjutab võimekust luua õpilastega häid suhteid – stressis ja ülekoormatud õpetaja ei ole võimeline seda õpilastele pakkuma ja ka õpilastele ei meeldi pahurad ja lühikese süütenööriga õpetajad.

Head õpilased pääsevad suvetööst

Klinge teooria meenus mulle, kui olin novembrikuus saanud enda õpilastelt esimese tagasiside. Kommentaaride seas jäi mulle silma lause „Tunnen ennast siin tunnis turvaliselt“. Mõtlesin, kas see väärib tõesti mainimist: kas pole mitte loogiline, et õpilane tunneb ennast tunnis mugavalt?

Praeguseks olen osalenud mitmel õpetajate arutelul, kus võetakse õpilased üksipulgi ette ning vaadatakse nende hinded üle. Põhiprobleemideks on mured, et õpilane ei huvitu ega tee kaasa, saab halbu hindeid, ei käitu korralikult. Kehvade hinnetega õpilaste puhul püütakse leida lahendusi. Lahendustena pakutakse teiste seas välja konsultatsioone, sotsiaalpedagoogi abi, suhtlemist vanematega ja täiendava õppetööga n-ö hirmutamist. Julgen väita, et kõige kurnavam on õpetajate seas tunne, et mõne õpilase puhul ei näi miski aitavat.

Ent üsna tulutuks on jäänud mu katsed õpetajate aruteludel väita, et just meie peame positiivselt lähenema, sest õpilane ei tunne kuuluvustunnet, või et õpilane on kaotanud huvi, sest ei suhestu oma õpetajate ega kaasõpilastega. Õpilase baasvajadus kuhugi kuuluda ja kellelegi korda minna pole rahuldatud ja meie ülesanne on seda märgata. Mõtlen just õpilasi, kellel on pea kõigis ainetes probleeme. Ma ei väida, et õpetajad ei suuda märgata õpilaste tugevaid külgi. Pigem näib, et vastavalt õpetaja kohustusele täita ainekava tekib olukordi, kus pole oluline, kas õpilane „on tegelikult väga nutikas“, sest tema tööd on ikka tegemata ja hinded korrast ära.

Samal ajal ei võta õpilane vastutust oma tegemata tööde ees, sest ei oska või ei suuda. Tekib konflikt ja tunne, et ei jää muud üle kui eelmainitud konsultatsioonid ja täiendav õppetöö, mis on õpilase jaoks siiski justkui karistus, sest head õpilased suvetööle ei jää.

Ilma negatiivsete emotsioonideta

Karistamise kasulikkust on igatpidi uuritud ja isegi kui karistamine matab probleemi – me saame tundi rahus edasi anda –, pole see lahendus, sest õpilasse jääv pettumus või pahameel võib hiljem väljenduda vastuhakus või halvimal juhul kättemaksus. Seda eriti teismeeas, kus aju areng emotsionaalsusele vunki lisab. Karistus tekitab ka apaatsust, sest vähene tähelepanu ja mõistmine päädivad sellega, et õpilane näeb – ta ei lähe kellelegi korda ja temast ei saada aru. Ajapikku on tal kogu koolist ükskõik ning motivatsioon langeb.

Vahet ei ole, mida ta teeb, õpetaja ei ole ikkagi rahul. Apaatsuse või tunni segamise vältimiseks tuleks endalt küsida, kas see õpilane on osa kogu klassist. Kas olen talle pakkunud võimalust olla klassikollektiivi positiivne osa? Kas ta saab siin tunnis kunagi kiita või särada? Kas kuulan ta ära? Kas annan alla pärast esimest katset läheneda heaga?

Illustreerin oma mõttekäiku situatsiooniga, mis leidis aset just sellise ta-ei-tee-kaasa-ja-ei-huvitu-ega-käi-kohal-õpilasega. Olen läbi aasta õpilast hurjutanud, sest küll ei tee ta kaasa ja küll laiskleb. Õpilane tegeles tunnis kõige muuga kui mõtles kaasa. Otsustasin oma strateegiat muuta. Hakkasin veebitunnis teda nimepidi teretama – ka siis, kui õpilane jäi hiljaks, mainisin, et mul on siiralt hea meel, et ta liitus, ja küll ta järele jõuab. Kui ta oma mõtteid väljendas, proovisin tema provotseerivates arvamustes leida midagi kiiduväärset ja selle välja tuua.

Kui õpilane tegigi midagi ebaõpilaslikku, noomisin teda positiivsusega: „See on kindlasti oluline, et sa seda praegu mainid, ja võime seda pärast tundi arutada, aga praegu keskendume hoopis sellele, mis on tunni teema.“ Kui oligi mõni tobe nali, näiteks kokaiini kohta, võtsin hetke, et arutada, kuidas kokaiin meie ajule mõjub ja mis on üldse dopamiin. Nii et õpetajana ei lasknud ma teemast kõrvale viia, vaid rääkisin sellest, mis õpilasi parajasti keskendumast segas, et hiljem oleks lihtsam jätkata.

Ajapikku jäi tunnis lollitamist vähemaks. Tõesti, iseseisvad tööd jäävad sel õpilasel endiselt kodus tegemata, aga vähemalt käib veebitunnis kohal ja mõtleb üha enam kaasa. Kusjuures ta ütleb tundi saabudes ise: „Tere!“ Väike samm, aga see-eest negatiivsete emotsioonideta. Samal ajal kuulen aruteludel endiselt, kuidas õpetajad on frustreeritud ja nõuavad, et tolle õpilasega midagi ette võetaks.

Teine inimene ja tema heakskiit

Kuidas lähenetakse asjale Taanis? Taanis algab suhtlustasandil erinevus võrreldes Eesti koolidega juba sellest, et õpetajate poole pöördutakse eesnime pidi. Lisaks söövad õpetajad sööklas õpilastega ühes lauas või vahel ka üheskoos klassiruumis. Kuni 7. klassini hinnatakse kujundavalt ja õppekava on sõnastatud palju üldsõnalisemalt, mis võimaldab õpetajal arvestada klassi üldist taset. Õpetajad veedavad õpilastega aega õuevahetundidel.

Probleemsete õpilaste puhul lepitakse kokku, milliseid võtteid kõik õpetajad selle õpilase puhul kasutavad. Näiteks kui on jõutud kokkuleppele, et õpilase käitumine on seotud madala enesehinnanguga, proovivad kõik (!) õpetajad teda rohkem kiita, vahetunnis temaga juttu teha või küsida, kuidas tal läheb. Loodud õhkkonnas ei saavutata õpihimu reeglite ja normide, vaid suhtluse ja kogukonnatunde abil.

Eestis seevastu on suhtlus vahetunnis pigem ametlik tulemusele orienteeritud vestlus, mitte vaba jutuajamine. Taanis on kasutusel n-ö 10. ehk lisaklassi süsteem, mis on mõeldud lastele, kes ei suuda üheksa aastaga kogu õppemahtu läbida, on liiga hilja õppima hakanud või soovivad lihtsalt enne gümnaasiumi astumist oma valikutes kindlamad olla. Keskendutakse eksamiainetele ja mõnele hobile (nt sport, muusika jms). Seda võimalust kasutab lõviosa 9. klassi lõpetajatest.

Taani süsteemile vastuargumendiks saab tuua PISA testi tulemused. Akadeemilises mõttes oleme paremal tasemel, kuigi kuuluvustunde indeks on Taanis märksa kõrgem kui Eestis. Nii et kas Klinge teoorias ei olegi iva? Siiski toon välja tõiga, et 11% Eesti õpilastest tundis end 2018. aastal koolis väljajäetuna ja Eestis põhikooli lõpetas vaid 79,5% kõigist lõpetama pidanud õpilastest, klassi jäi kordama 2038 õpilast.

Ilmselgelt on alati õpilasi, kes jäävad maha, ei saa õppimisega hakkama või ei hooli. Kool ei ole ka tulevikus koht, kus kõik õpilased end mugavalt tunnevad või üldse käia tahavad. Seda märkasin juba esimestel päevadel, kus Taanile risti vastupidiselt ei julgeta tunnis arvamust avaldada, sest kardetakse eksida ja end teiste ees lolliks teha. Uuemad uurimused näitavad, et õppida saab eksimise kaudu ning eksimine on õppimise loomulik osa, ent tulemustele orienteeritud koolisüsteem pärsib püüdlusi oma eksimusi sallida.

Arutelud halbade hinnete ja tegemata tööde üle ei vii kuhugi, kuniks me ei mõista, et õpilane on siiski laps, kes tahab, et teda märgataks ja ta ära kuulataks. Usun, et nii mõnigi õpetaja on kogenud, kuidas ühiste reeglite kirjapanek üheskoos õpilastega soosib nende reeglite järgimist rohkem kui õpetaja enda loodud reeglid. Või et kui õpilane koridoris õpetajaga pidevalt vestleb, julgeb ta tõenäoliselt tulla ka hiljem mõnd oma muret või probleemi kurtma.

Sotsiaalse loomana on inimese üks põhivajadustest teine inimene ja tema heakskiit. Siiski pälvivad Eesti koolides õpilased heakskiitu enamjaolt hinnete ja tulemuste näol, sest süsteem on selline. Seega tuleb endalt küsida, ehk ei ole probleem mitte õpilaste laiskuses ja kaasasündinud apaatias, vaid meie, õpetajate oskamatuses ja ülekoormusest tulenevas suutmatuses saavutada õpilasega inimlik kontakt.

Eesti õpetaja aeg ja võimalused

Praegu on Eesti õpetaja koormus 35 tundi, millest 21 on kontakttunnid. Rohkem siis, kui palganumbrit tõstetakse (see näiline 1500-eurone keskmine palk) ületundide või klassijuhatamise arvelt.

Aineõpetaja 21 tunni sisse mahub keskmiselt 5–9 klassikomplekti (olenevalt õpetaja koormusest ja ainest endast). Ühes klassikomplektis on põhikoolis ligi 24–26 õpilast, mis teeb ühe keskmise õpetaja õpilaste arvuks 120–234. Siit probleem: õpilasi on klassis liiga palju ja see segab õpetajal kõigiga individuaalselt tegelemast.

Teisalt on pinnuks silmas õppekavade ülesehitus ja nende vale tõlgendamine. Põhirõhk on faktiteadmistel ning teemade läbimisel. Riiklik õppekava seab kooli üheks sihiks õpilase tervikliku maailmapildi kujunemise, mille poole (kahjuks) püüeldakse testide, tulemuste ja eksamitega. See põhjustab olukordi, kus järelevastamine ja n-ö peatükkide omandamine mängib õpetaja töös nii suurt rolli, et unustatakse õpilase sotsiaalse kuuluvustunde olulisus.

Siin on mõttekoht nii õpetajatele kui ka haridusministeeriumile: kuidas saaksime õpetajate ja haridustöötajatena organiseeruda nii, et leiaksime akadeemiliste tulemuste taustal aega näha ja toetada kõiki õpilasi, nende iseärasustest hoolimata? Õpetajana küsin endalt, kas võib olla nii, et õpilane käitub kehvasti, pälvimaks minu tähelepanu.

Ehk on asi selles, et olen kõik meie kokkulepped ja reeglid õpilasele peale surunud? Äkki laps tunneb end kehvasti ega oska selle tundega teha muud, kui vastata teistele samaga (nagu küla koerale)? Kas õpilase akadeemiline mahajäämus väljendub tema käitumises, sest veel hullem oleks tal tunnistada, et ta ei oska? Kuidas luua keskkonda, mis oleks turvaline kõigi jaoks?

Meie, õpetajad, mõtleme, et kas õpilane tunneb, et teda austatakse ja hinnatakse. Samamoodi võiks küsida, kas Eesti õpetajal on piisavalt aega ja võimalusi, et olla emotsionaalselt hoitud, olla pädev looma suhteid oma õpilastega nende omapäradest hoolimata.


6 kommentaari teemale “Suhtluspädevusest Eesti koolides – esimese õppeaasta kogemused”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid!
    Pole üllatav, et Taani koolgi on viimasel 25-l aastal alla käimas. Töötades üle 25 aasta tagasi Taani õpetajate koolitajaga ja külastades vastastikku koole-tunde, selgus, et DIDAKTILISELT olime siis veel taanlastest ees. Küll õppisime neilt õppekava koostamise DEMOKRAATLIKKE põhimõtteid.

    Arengupsühholoogiliselt on vale, et õpilast ei tohi vajaduse korral karistada nagu on ohtlik ka laste ülekiitmine… Ja stress õpetajatöös tuleb mitte suhtlemisest vaid – ta ei oska lihtsalt õpetada! Kuhu jäävad OMANDAMISE psühholoogilised alused? Kui neid ei tunta, siis on lihtne “süüdistada” kasvõi FAKTITEADMISI (mis samas MÕTLEMISE alus).

    P.S. Aga taanlaste 10-nda – lisaklassi põhimõte on arukas!

  2. Hele-Riin Kutsar ütleb:

    Hm… Normaalkoormuseks 21 kontakttundi kõlab päris hästi. Meil loetakse normaalkoormuseks 24 kontakttundi.

    Hetkel olemasolevate töövahenditega on palju oodata, et õpetaja kõigi õpilasteni jõuaks. Õpetajatöö kõige masendava külg on see, et sa ei saa oma tööd tänapäevasest õppimise kohta käivast infost lähtuvalt ennast lõhkumata hästi teha, sest sul ei ole ei vajalikku aega ette nähtud ega töövahendeid loodud. Huvitav, mis saaks bussijuhi tööst, kui ta enne tööle asumist peaks bussi leiutama ja valmis ehitama, või programmeerijatest, kui igaüks peaks oma keele välja mõtlema…

  3. Indrek Nägelik ütleb:

    Oponeeriks Peebule. Parim kaitse on rünnak ja näha pindu teise silmas, mitte palki enda silmas. Kui ollakse aastaid tegeletud hariduse valdkonnas, siis on kindlasti valus tunnistada, et töö pole lõpuni viljakas olnud ning suuri muutusi pole olnud. Kui võrrelda praegust õpetamist, mitte seda mida RÕK-i järgi teoreetiliselt õpetaja tegema peaks, vaid reaalset õpetamise keskmist pilti, mida oleks näha, kui käia vaatlemas tuhandete õpetajate tunde. Iga vähegi ajaloo huviline või hariduse ajalooga kursis olev inimene hakkaks nägema rohkem sarnasusi 100 aasta taguse klassiruumi või isegi tööstusrevolutsiooni aegse õpetamisega, kui sellega mida näiliselt RÕK tänastele õpetajatele ette annab. Ikka ütleb enamuse ajast õpetaja ette, kuidas istuda, astuda, mida, millal ja mis mahus teha jne. Kui didaktikast rääkida, siis on tekkinud erinevate õpetajatega suheldes hüpotees Eesti akadeemilisest õpetajaharidusest. Nimelt tundub, et õpetajaid õpetatakse Eestis teoreetilise ideaalmudeli järgi, mis õpetab kuidas õpetada, kuid ei õpeta keda ja miks õpetada. Sellises olus jääbki noorele kooli siirduvale inimesele mulje, et õpilased keda noor õpetaja õpetama siirdub, soovivad supelda õpetaja loodud teadmiste meres. Suur saab olema uue õpetaja pettumus, kui kooli päriselt tööle minnes, õpilased ei kiidagi kaasa didaktiliste võtetega õpetaja poolse “õpikuga vastu pead” tagumise eest, vaid nõuavad, et õpetaja neid ära kuulaks, sotsiaalseid probleeme lahendada aitaks, motiveeriks, lohutaks, oleks empaatiline ning teeks kõike muud, millele ülikoolis pöörati pinnapealselt tähelepanu võib-olla esimesel kursusel ning edasised õppeained ülikoolis raamistavad olukorda: “Õpilane kui lahendamist vajav probleem”, mitte õpetaja kui tuge vajav abistaja.

  4. Tiia Lister ütleb:

    Suurepärane artikkel – suur tänu!

    Kui meie õpetajad mõistaksid, et nende suhtlemisoskusest sõltub ka nende endi ja õpilaste heaolu ja koolirõõm, siis oleks meie kool hoopis helgem.

    Tõesti loodan väga, et uue õpetajate põlvkonna arusaamad suudavad muuta koolide psühholoogilist mikrokliimat ja tõmbavad ka vanemate õpetajate seltskonda kaasa sel teel.
    Oleksin väga rõõmus, kui Tiina Tubli ja teised välismaal õpetajakoolituse omandanud noored õpetajad oma kogemusi siin pidevalt jagaksid.
    Edu Teile, Tiina!

  5. Reet ütleb:

    No suhtlemine on ju nii prosta värk, et seda meie akadeemiline aura välja ei kannataks….;) Eks sellepärast TÜ sammaste vahel ikka ja jälle astutakse sama reha peale. Taani vaimsus hariduses on midagi hoopis muud kui meil siin.
    Braavo, Tiina!

  6. Tiia ütleb:

    Väga oluline teema, aga kuidas siit edasi? Waldorfkoolid on hea näide, kus õpilasel on turvaline olla. Põhjuseid on mitmeid – koolid on väiksed, kus kõik tunnevad kõiki; klassiõpetaja annab maksimaalselt ise kõik ainetunnid vähemalt kuus esimest aastat, vahest isegi kuni 9. klassini välja. See on suur töö, kuid kannab vilja, kuna kooli tehakse laste jaoks, mitte täiskasvanutele. Õpetaja enda entusiasm ja õppimisvõime on see, mis sütitab lapses huvi. Kui on huvi ja tahe, viimast arendatakse samuti teadlikult läbi pingutust nõudvate tööde ja oskuste, siis on lapsel lihtne võtta vastu ka nö kuivemaid faktilisi teadmisi. Last vaadatakse waldorfkoolides palju mitmekihilisemana kui seda ainult mälu ja aju, mida treenida. Inimene on hingestatud olend. Baasvajadus, milleks kuuluvustunne, olla aksepteeritud, on vundament kõige muu jaoks. Suhe õpetaja ja lapse vahel toetab last tema toimimisel grupis ja annab vajalikku eneseväärikust ja väärtustunnet. Õpetaja enda isiksus ja enesega toimetulek, sellest algab aga muutus. Suhe iseendaga. Seda kõike totatakse läbi teraapiliste, erinevate loominguliste tegevuste, mis on üks osa õpetaja igapäevategemistest, tema tööst. Kui õpetaja lõpetab õppimise, ei peaks ta enam koolis töötama. Esmane on aga täiskasvanu eneseareng, mis ei lõppe kunagi.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!