Suvele mõeldes …

Vaatamata eri taseme hoiatustele arvan siiski, et suvi tuleb. Just selline, nagu ta Eestimaal on: jagub sooja ja on ka külmi, küllap vihmaseidki päevi. Asi on aga ikka ja alati selles, mida selle suvega peale hakata. Aeg tahab ju sisustamist – nii lastel, noortel kui ka täiskasvanutel.

Kõige olulisem on, et suvel oleks lastel ja noortel midagi teha, sest tegevusetus viib enamasti soovimatute tagajärgedeni – ei hakka neid võimalusi siin üles lugemagi.

Kaasatus ja töökasvatus suvevaheajal

Õpetajana töötasin kunagi koos kolleegidega kümme aastat töö- ja puhkelaagris ehk TPL-is, nagu tollal neid nimetati. Hommikul viidi lapsed neljaks tunniks põllule rohima, siis tuli korralik lõunasöök ning pärast seda kinokülastused, spordivõistlused, kohtumised huvitavate külalistega ja palju muudki. Tehtud töö eest said lapsed palka, mis sõltus sellest, kui palju keegi rohida jõudis.

Vanemad õpilased muidugi rohkem ja nooremad vähem, kuid see oli päris töökasvatus, kus iga laps osales ja, nagu praegu öeldakse – oli sotsiaalselt kaasatud. Kõige rohkem meeldis laste TPL-is käimine aga lastevanematele – lastel olid päevad sisustatud ja õhtul jõudis veel koduski midagi oma pereringis ette võtta.

Küllap tollal mõisteti, miks töökasvatus on vajalik hariduse osa ja miks sellega peab varakult peale hakkama. TPL polnud küll otseselt huviharidus, aga midagi uut saadi sealgi igal juhul teada ja õpiti tegema.

Viimastel aastatel on õpilasmalev õnneks taastatud, aga pääseda sinna pole lihtne ja kohad saavad kiiresti täis. Liiga palju on neid lapsi, eriti alla 14-aastaseid, kellele on keeruline suveks tegevust leida ja kellel pole enam ka maal elavaid vanaemasid-vanaisasid.

Suvi suveks, aga huvitegevus on hariduse tähtis komponent läbi aasta. Huviharidus on vabatahtlik koolitunniväline tegevus, kus õpilane tegelebki sellega, mis teda huvitab või milles ta võimekas on. On huvikoolid ja koolides töötavad huviringid, on erastuudiod ja teisedki tegevusvormid, kuid enamasti on tarvis raha tegevustes osalemiseks.

Et sellised võimalused kasulikud on, ei kahtle keegi – ei noored ise ega ka nende vanemad. Just huvitegevuse kaudu leitakse üles tulevased Paul Keresed, Magnus Kirdid, Rasmus Puurid ja teised eriliselt andekad noored, keda on vaja targa tööga tippudeks kasvatada. Väikerahva talente tuleb igal juhul märgata ja toetada. Pille Lill nimetab huviharidust kultuuri vundamendiks (PM, 30.04).

Seda üllatavam oli haridusministri otsus vähendada õpilaste huviharidusele eraldatavat raha poole võrra (14,25 miljonilt 7,25 miljonile). Miks siis ometi? Juba on ilmunud arvukalt arvamusi, mis käsitlevad selle võimalikke tagajärgi. Näiteks sotsiaaldemokraatide esimees Indrek Saar nimetab seda „laste ja noorte suhtes julmaks ja ennekuulmatuks sammuks“.

Huvitegevuses omandatu tuleb koolitundi kaasa

Kas poliitikud ikka teavad, et mitmes koolis on loodud lõimitud õppesüsteem, kus arvestatakse näiteks treeninguid spordikoolis, õppimist kunsti- või muusikakoolis? Arvestatakse ka osalemist õpilasakadeemiates ja olümpiaadide ettevalmistuskursustel. Mingil alal silmapaistvad õpilased kasutavad oma aega võimetele vastavaks tegelemiseks mõnevõrra kõrgemal tasemel. See on samuti töö ja targemaks saamine ning kõik huvitegevuses omandatu tuleb ju koolitundi kaasa: seda saab kasutada aineõpetaja, aga sellest on kasu ka kaasõpilastele.

Tarkusest ja saavutustest mistahes vallas osatakse üsna paljudes koolides lugu pidada. Varasem tasuta huviharidus on praeguseks teisenenud turumajandusele vastavaks ja kliendikeskseks. Seni on toetanud riik ja kohalik omavalitsus, aga ka lastevanematel on oma osa laste huvitegevuste rahastamisel. Kuidagi on siiski hakkama saadud, kuid uus poliitiline otsus tekitab hämmingut.  

Miks jätta huviharidus rahastamata just praegu, kus tööhõive ehk alles hakkab pisitasa taastuma ja kui paljudel perekondadel pole osalustasu maksta? Kummastav oli kuulda muret selle üle, kuidas määratleda, milline huvitegevus on teisest parem või mõttekam. Kas kunstiandekas noor saab toetust ja olümpiale pääsenud iluuisutajad mitte? Või vastupidi? Ja kas siis pole enam oluline leida võimalusi, et noored oleksid mingilgi määral rakendatud arukatesse täiskasvanu juhendatud tegevustesse ega peaks otsima võimalusi tähelepanu võitmiseks ökofeminismi või soodüsfooria teemaliste avalduste ja tegevustega?

Minister kurdab, kui raske on teha valusaid otsuseid. Ometi on ju võimalik teha ka pisut kaugemale ette vaatavaid ja professionaalsemaid otsuseid, mille tagajärjel näiteks lastel poleks valus.

Poliitikas tähendavad otsused ka raha jagamist teatud eesmärkide saavutamiseks. Kui huvihariduse rahastamise kärpimist 50% põhjendada sellega, et tõsta õpetajate palka 3%, siis seda ei saa tõsiselt võtta. Nii imetilluke palgatõus ei too õpetajaid kooli juurde, pealegi pole õpetaja palk kaugeltki kõige väiksem, see on pidevalt ju tõusnud. Kuid kõige rohkem kardab minister, et ilma palgatõusuta tulevad õpetajad tänavatele. Aga kui tänavatel on iga päev palju tegevuseta noori?

Noortele on vaja mõtestatud tegevusi

Niisugune otsus tekitab pahameelt ja näitab ka suhtumist kohalikesse omavalitsustesse, kellele on lükatud küll vastutus, aga vahendeid vajalikeks tegevusteks napib. Igasugune kärpimine tähendab deprivatsiooni ehk kellegi millestki ilmajätmist. Nii nagu kärbiti emakeele- ja kirjanduse tunde, mis tõi kaasa aina kehvemaks muutuva emakeeleoskuse, nii kärbitakse praegu õpilaste õppimis- ja arenguvõimalusi huvitegevuse kaudu. Küllap sellelgi on oma valus hind. KOV peab sedagi mõtlema, kuidas sügisest leida lisaraha veebipõhiseks õppeks.

Peatselt tutvustatav HARNO tellimusel valminud uuring noorte tõrjutuse ja kaasatuse teemal (vt Balti uuringute instituut, ibs.ee) kinnitab, et noorsootöös osalemine on noortele formaalõppes õpitu kinnistamiseks, üldpädevuste arendamiseks ning tööellu siirdumiseks vajalike kogemuste saamiseks oluline. Lisaks tuli taas kord välja, et vajalik on formaal- ja mitteformaalõppe senisest veelgi suurem koostöö.

Öeldakse sedagi, et noorsootöö, sh huvihariduse ja -tegevuse kaudu saab vähendada ebavõrdsust ja sotsiaalset tõrjutust ühiskonnas, andes vähemate võimalustega noortele täiendava arenguimpulsi, mis võimaldaks neil tööturul ja ühiskonnas laiemalt hästi hakkama saada. Kantseliidist hoolimata on sõnum arusaadav: lastele ja noortele on vaja nende vabaks ajaks mõtestatud tegevust.

Lapsevanemad on küsinud, mida kujutavad endast kavandatavad suvised ja minimaalselt kolm päeva kestvad õpihuvilaagrid, kus polegi vaja õppimisele keskenduda. Kindlasti saab need kolm (miks just kolm?) päeva millegagi sisustada ja pärast raporteerida arenenud motivatsioonist. Meediast on läbi käinud, et selleks on ette nähtud 6 miljonit eurot. Üsna suur summa, mille kulutasuvust peaks hoolega analüüsima.

Võib-olla oleks praeguses olukorras otstarbekam korraldada suvel hoopis ainelaagreid koolide juures, kus saaks tekkinud lüngad likvideerida ja mahajääjaidki oleks vähem. Usun, et see on piisavalt arukas motivaator. Sedasorti laagris võiks lastele ka lõunat pakkuda. Raha näib ju olevat. Õpetajad teavad ka ilma häälekalt lubatud testimaterjale saamata ja kasutamata, kes on distantsõppest kõrvale jäänud ja kes vajab lisaõpet.

Õpetajad ja lapsevanemad tavaliselt riigieelarvet ei loe ega arutle ka hariduseelarve üksikute ridade üle, kuid sellest saavad kõik aru, et raha jm ressursse on võimalik jagada ka teisiti, kui seda praegu kavatsetakse. Ja igal poliitikul on moraalne kohustus osata mõelda nagu malemängus – ikka paar käiku ette, mõistmaks, mida informeerimata otsused kaasa toovad. Nii lähemas kui kaugemas tulevikus.