Tavakooli simuleerimine vs. tegelik veebiõpe
Elektrofüüsika veebipõhine ülesanne.
Oskuste kaart. Rohelised ruudukesed näitavad õigesti lahendatud ülesandeid, punaste ruudukestega peab veel tööd tegema. 
Hindemeetri osuti näitab, mis tasemele on õppija jõudnud. 
Mind üllatas, et koolid ei võtnud eelmisest kevadest õppust ning sügisel alustati nn distantsõppega, mis sisuliselt tähendab tavakooli simuleerimist ning praktiliselt üldsegi mitte tehnoloogia võimaluste kuigi viljakat kasutamist.
Ma ei imesta, kui nii õpilased kui õpetajad kurdavad tavakooli simuleeriva õppe juures koormuse suure tõusu üle. Ei tehtud seda, mida varem või hiljem tuleb teha: tegeliku veebiõppe immutamist õppimisse. Muidugi ei tohi seda teha liiga ruttu ja veel vähem käsu korras, kuid kindlasti oleks sügisest peale leidunud õpetajaid, kes oleks sellise initsiatiiviga kaasa läinud. Seda enam, et TTÜ-s on sisuline veebiõpe toiminud juba paarkümmend aastat.
Oli aasta 2000 algus, kui rühm TTÜ õppejõude – Vello Kukk ja Martin Jaanus, edaspidi ka Kadri Umbleja ning Andres Udal – otsustas muuta osa bakalaureuse- ja magistrikursusi veebipõhiseks.
Kuidas veebiõpe õppimist muudab?
Missuguseid muutusi toob kaasa veebiõpe, mis ei simuleeri tavakooli? Väga suuri! Eelkõige saab õppija väga palju vabadust juurde, sest ta saab ise otsustada, kuidas ja millal õpib. Vabamalt tunneb end ka õpetaja, sest õppijad õpivad arvuti toel ja arvuti parandab nende pisivead. Samal ajal saab õpetaja keskenduda suurtele probleemidele, näiteks kohandada tagasiside põhjal ülesandeid, juhendada õppijaid vahetult jms. Järgnevalt mõned märksõnad suuremate muutuste kohta.
VÕIMALUS ÕPETAJAT VALIDA. Kuna tegemist oli õppejõudude meeskonnaga (kokku neli inimest), siis oli õppijatel paljudel juhtudel võimalik suhelda ükskõik kellega neist. Interneti kaudu küsides ei pruukinud tudeng teadagi, kes talle vastab. Arvan, et samasugust paindlikkust on vaja tuua ka üldhariduskooli ja veebiõpe võimaldab seda, pakkudes õpilasele laia õpetajate valikut. Nii tehes näeme varsti, et lõpeb pidev hala ühe või teise õpetaja puuduste ning nendegi õpetajate nappuse üle.
LÕPEB MÕTTETU KONTROLLIMINE. Enam ei kontrollitud näiteks õppijate kohalolekut. Õppija vabanes olekust, kus ta kuulus kellelegi. Kadus ka pisiasjade planeerimine, kus asja X pidi selgeks saama reedeks, aga mitte esmaspäevaks. Üliõpilased hakkasid esitama oma töid siis, kui olid need valmis saanud. Mõni jõudis lõpphindeni isegi kolme nädalaga (teatud aineis), teisel võis neljast kuust väheks jääda. Õppejõud jälgisid oma arvutiekraanilt, kuidas õppijatel ülesannete lahendamine läheb, nad nägid jooksvat õppimist. Kui tudeng oli jõudnud teda rahuldava hindeni, märkis ta selle ära ja õppejõu vahendusel liikus hinne dekanaati. Ei mingit stressirohket eksamisessiooni!
Hindamine käis nii, et aine loeti sooritatuks, kui üliõpilane oli jõudnud oma oskustega tasemeni, millega ise rahule jäi. See tähendab, et hinne võis muutuda ning enamasti loodeti seda paremaks saada.
RAKENDUB PERSONAALNE ÕPITEE. See rakendub lausa automaatselt. Tudengid teevad oma veebimaterjalide kallal tööd, igaüks endale sobivas tempos. Mõni jõuab edasi kiiremini, mõni aeglasemalt. Kui palju keegi nt ülesandeid lahendab, on väga individuaalne ja paistab isegi sõltuvat sellest, kas see talle lõbu pakub ja millises stiilis ta töötab (rabeleja, mõtlik jne). Seda kõike saab õpetaja sisse- ja väljalogimistest ning lahenduste jälgimisest välja lugeda. Mõni alustab päris algusest, kõige lihtsamatest ülesannetest, mõnel on nii hea põhi all, et ta alustab keskelt. Igaüks õpib isemoodi, kuid lõpuks saavad kõik asja sellel tasemel selgeks, millega nad ise rahule jäävad. Klassi tase ühtlustub. Aga kas see, et asjad saadakse selgeks, ei olegi õppimise peamine eesmärk? Kindlasti ei ole õppimise eesmärk parimate väljaselgitamine ja nende baasil eriti heade koolide rajamine jms.
KIIRE TAGASISIDE. Tänu kiirele tagasisidele on õppijal kogu aeg oma oskustest hea ülevaade. Täpne teadmine selle kohta, mis on selge ja mida on vaja veel õppida, mõjus tudengitele väga hästi. Ma õpetasin ülikoolis ka enne veebiõppe rakendamist ega mäleta sellest ajast, et tudeng oleks lahkunud laborist (klassist) täiesti rahulikult sõnadega „ma pean veel õppima“. Veebiõppes muutus selline tõdemus aga tavaliseks, rääkimata hüüatustest: „Ahhaa, nüüd ma saan aru!“
SAAB VABALT KATSETADA. Igivanad põhimõtted Errare humanum est ning Repetitio est mater studiorum rakendusid päriselt. Kui tudeng lahendab ülesande valesti (kas või osaliselt), siis on see talle kohe näha oskuste kaardil – süttib punane ruuduke. Õppija proovib siis teisi lahendusi, kuni oskuste kaardil süttib roheline ruuduke. Meie õppejõududena ei pidanud enam kulutama oma aega õppijate pisivigade parandamisele. Veebikeskkond leidis ise kõik vead üles ja tegi seda kiiresti. Juhtimisinimesed teavad, et ainult siis on tagasisidest kasu, kui see tuleb ruttu.
ÕPPIJA HAKKAB ISE PANUSTAMA. Algul tegid nad seda ise taipamatagi. Esimene samm oli nende küsimused ja õpetaja vastused. Teine samm oli nende kommentaarid ja selgitused, miks nad midagi just nii tegid. Me oleme harjunud, et õpetaja, kes teab, küsitleb õpilasi, kes ei tea. Tegelikult peaks olema vastupidi ja veebiõppes just nii oligi – õppijad hakkasid küsima õpetajalt ja väga tihti ka kaastudengitelt, kes juba teadsid. Õppijad harjusid meile küsimusi esitama ja mis suuremat rõõmu saab õpetajal olla. Aga alguses pöörduti minu poole ettevaatlikult: „Vabandust, kas ma tohin küsida?“ Minu vastus oli: mitte ainult võid, vaid pead küsima. Julgen väita, et seoses õppijate iseseisvuse ja aktiivsuse kasvuga hakkab meil õpetajate nappus vähenema, sest üks õpetaja suudab juhendada palju suuremat arvu õppijaid, kui nad on õppimisest huvitatud.
Meie tudengid olid kohe huvitatud. Tavaõppes prooviti ikka enne loengu-praktikumi lõppu ära minna. Veebiõppes kujunes aga pilt vastupidiseks. Interaktiivseid veebiülesandeid klassis (laboris) tehes jäid mitmed üliõpilased nendest otsekui sõltuvusse. Õhtu oli juba käes, aga nemad ei tahtnud ära minna. Lõpuks pidin nad lihtsalt minema ajama. Osa neist jätkas siis kodus, sest see veebikeskkond on avatud ööpäev ringi ja aasta läbi. Osa tudengeid koostas ise täiendavaid interaktiivseid ülesandeid, ja need on praeguseni meie õppematerjali koosseisus käigus.
Tudengid, kes tahtsid saada maksimaalset hinnet, lahendasid neid ülesandeid isegi pärast semestri lõppu. Pärast 2013. aastat piirati õppimise aega ning seoti see raha maksmisega. Pärast seda õppimise huvi mõnevõrra langes, sest osa tudengeid jäi rahule ka minimaalse hindega, mida eelneva kümne aasta jooksul kordagi ei juhtunud. Keskmine hinne langes terve palli võrra. Aga mitte rohkem!
PÕHJALIK ÕPIANALÜÜS. Õppijate tegevuse analüüs veebiandmete põhjal on õpetajale vist vähemalt alguses keeruline, kuid õnneks ei ole veebiõppes midagi kivistunud ja lisaks on veebis õppimine kollektiivne tegevus. Muudatused, täiendused, korrektsioonid toimuvad kogu aeg. Korrektsioonide põhjus on näiteks see, et õppijate koosseis, nende algolek ja kogemused pidevalt muutuvad. Just see töö – pidev analüüs ja arendamine – on kõige raskem, aga ka kõige põnevam õpetaja jaoks. TTÜ-s on õppijatelt saadud tagasiside põhjal ülesandeid ja õpikeskkonda väga palju muudetud ja edasi arendatud. Aga on võetud tagasisidet ka tööandjatelt ja lisatud selle põhjal ülesannete lattu kümneid uusi ülesandeid, mis on samuti kohe käiku läinud.
LABORIKATSED KODUS. Need veebikursused (ja ka uued) on TTÜ-s praegugi kasutusel. Kuidas koroonakriis neid mõjutanud on? Mitte kuidagi! Ainuke väike muutus on see, et varem said üliõpilased laborikohvrid ülikoolist, nüüd vahetatakse neid omavahel Smartpostiga. Seega ei ole jäänud ka praktilised tööd tegemata.
Aga üldhariduskool?
Kas sisuline veebiõpe on teostatav? Jah, sest ülikoolis on see juba realiseeritud. Kitsamas valdkonnas küll, aga skaleerimine on IT-keskkonnas loomulik. Nüüd on vaja jõuda sisulise veebiõppega ka üldhariduskooli. Tuleb leida inimesed (õpetajad), kes on motiveeritud, ning nendega koostööd tehes vähehaaval pihta hakata.
Õpetajad on teinud juba palju interaktiivseid ülesandeid ja aeg on hakata neid kokku korjama ja ka juurde looma. Kindlasti tuleb koguda ka laias maailmas, nt USA-s, Hiinas jm tehtud interaktiivseid ülesandeid, mis meile sobivad. Neist saab eeskuju võtta, aga neid saab ka enda jaoks kohandada.
Sisulise veebiõppega saab alustada isegi väga väikeses kogukonnas, kuid mõistlik on kaasata inimesi riigi eri osadest.
Üks väga oluline järeldus, mis eelnevast tuleneb, on koolimajade tulevik. Kui nendes hoonetes hakkavad toimuma väiksema koormusega ja väga erinevad tegevused, siis on mõistlik kujundada need ümber kultuurikeskusteks. Praegu võib segada see, et koolimajad on hiigelsuured, sest eelmisel sajandil oli vaja suuri koolimaju, kuid tuleviku õppes ei ole nad vist otstarbekad …
Ootan küsimusi!
Ootan teilt küsimusi, mis selle artikliga seoses tekkisid. Kui leidub keegi, kes tahaks samuti tegeliku veebiõppega katsetada, võtke minuga ühendust vello.kukk@mail.ee. Sellega ei kaota te midagi.
Prof. Vello Kukk on didaktiliselt mõtlev inimene,
kuid nagu ta ise kirjutab, sobib veebiõpe suurepäraselt TÄISKASVANUTE õppes – antud juhul ülikoolis.
Tänase kooli õnnetus on ju selles, et arengupsühholoogia on heidetud kõrvale. On lausa kuritegelik, kui alusharidusse toome veebiõppe, kus esmatähtis teatud PROTSESSIDE läbimine laste poolt – ikka arendamiseks! Isegi OSKUSTE omandamine on siis vahel teisejärguline. Alaealiste puhul on koolil alati tähtis pedagoogilis-kasvatuslik roll, milleks juba looduspäraselt veebiõpe distantsõppena ei sobi (on vaid lühiajaliselt hädaolukorras kasutatav).Rääkimata praktiliste tööoskuste omandamisest.
Rõhutagem seepärast lõpmatult – laste-alaealiste ja täiskasvanute õpetamine on täiesti erinevad asjad!
Huvitav kommentaar lp Peep Lepikult, aga millel põhineb see arvamus?
Selleks peaks olema ka kogemust sellega, millest jutt.
Ma ei näe mingeid takistusi selleks, et veebiõppes oleks puudu ‘tähtis pedagoogilis-kasvatuslik roll, milleks juba looduspäraselt veebiõpe distantsõppena ei sobi’.
Tundub, et veebiõppe all peetakse silmas seda, et laps istub ekraani taga ja lahendab ülesandeid vaid. Veebiõpe EI OLE distantsõpe, ta on samahästi klassisõpe või ka koos sõpradega kodusõpe jmt
Veebiõppe põhiidee ja võimalus on vabastada õpetaja mõttetust tegevusest ning anda tema kätte vahendid õppimise juhtimiseks. Seda viimast on väga raske õpetajal (eriti igaüks omaette) teha.
Kõik õppijad on erinevad, sünnist saati ning igasugune katse neid ühe lauaga lüüa nn tasandamisega ei ava kunagi inimese võimeid ja motivatsiooni täielikult. Ei saa ükski õppeasutus ega nt kursus arvestada sellega, et alustajad vähegi lähedase tasemega. Seda on proovitud lahendada täiesti koomiliste võtetega: näiteks korraldatakse test, et otsustada, kas tohib mingit ainet õppida või mitte (ei tohi, kui tead sellest liiga palju!).
Toetan siin härra Leppiku seisukohta, et laste ja täiskasvanute õpetamine on täielikult erinevad teemad. Mina olen nii alaealisi kui vanemaid inimesi õpetanud ja tean, et tegemist ei ole ainult seisukoha, vaid faktiga.
Laste puhul on üks aspekt ülioluline, ja see on sotsialiseerimine. See veebi teel ei saa hästi õnnestuda, kui soovime, et inimene jääb inimeseks.
Aituma, prof. Kukk,
aga Peep Leppik avaldab väga harva ARVAMUSI … Teadlase ja 55 aastat kooli erinevates astmetes töötanud inimesena lähtun vaid TEADUSE alusuuringutest ja PRAKTIKAST (nagu kolleeg Marcus HILDEBRANDTKI). Muide, lapse ARENG alates sünnist on väga põhjalikult läbi uuritud, teadmiste-oskuste omandamine aga kognitiivses psühholoogias eksperimentaalselt (1950-80-ndatel) tundma õpitud. Kahjuks neid TEADMISI ei vahendata isegi õpetajakoolituses!
Kuid taolisi küsimusi ei selgitata-lahendata ajalehe veergudel. Soovitan veelkord asjast huvitatuil lugeda minu äsja ilmunud raamatukest “VANADUS on SUUREPÄRANE”, kus palju vihjeid TEADUSpõhistele materjalidele, sest teaduse pähe avaldatakse meil ka igasugust rämpsu.
Lp oponendid! Millel põhineb arvamus, et veebiõppe puhul ei saa sotsialiseeruda. Näib, et tegemist on ikka ETTEKUJUTUSEGA veebiõppest.
Kordan veel: veebiõppe on teine keskkond, mis ei takista nt koolis käimist, aga teeb küll üsna mõttetuks tundide pidamise, kus auditooriumiks paarkümmend inimest ja kõigile sama juttu aetakse.
Kui kõik oleks roosiline, miks siis sellised mõisted, nagu ‘mahajäämine’, ‘augud’, milleks hinded jne? Kõik peaks ju koos marssima (mis sellest, et mõnel hirmigav on).
Praktika on näidanud – kui selline kogum (20-200) on samas ruumis (ükskõik, mis põhjusel) ja neid ei survestata, siis tekivad väikesed rühmad, mis tegelevad just sellele rühmale vajalikuga (arusaadavaga). See, et seda protsessi saab juhtida IT-vahenditega on selline pluss, mida inimene ei suuda mitte kuidagi saavutada. Õpetaja on kõigile kättesaadav (ka siis, kui õpilane kohal ei ole), rääkimata sellest, et saab individuaalselt omal initsiatiivil appi minna.
Kui koolis reaalselt õpitaks, siis on päris ebaloomulik, et peab veel midagi kodus tegema? Koolipäev on ju niigi pikk.
Ükskõik millist probleemi, valdkonda, küsimust arutatakse, on õigus igalühel aga vaid oma vaatenurgast. Üldhariduskooli distantsõppe kohta on arvamusi avaldatud seinast seina. Need tegevõpetajad kes nüüdseks 2x õpilastega kontaktõppel olnud on tõsiselt mures:
– õpitulemuste valdkonnas
– õppedistsipliini osas (puudumised videotundidest … )
– tublimate (kohusetundlike) õpilaste ülekoormus
– suure osa õpilaste sobimatus selle õppemeetodiga kaasaminekul
– D.õppe “lipulaeva” kui õpilase enesejuhtimise väheses toimimises
Gaussi kõvera normaaljaotus toimib ka selles valdkonnas. Seega peaks olema ettevaatlik d.õppe propageerimisel. Seda tuleb võtta kui ÜHTE võimalikku õppemeetodit, mida tulevikus ka kontaktõppe puhul kasutada max 1 kord nädalas. Teatavasti on inimene ikkagi sotsiaalne olend (noored veel eriti), kellele on suhtlemine vajalik nagu õhk. Seega kool kui institutsioon jääb ka tulevikus toimima oma hoontes ja klassides õpilase – õpetaja vahelises koostöös, kus prevaleeriv ei ole ainult helendava ekraani lummus
Veel kord lp oponendid!
Ma olen terve selle aasta pidanud üllatavalt ebameeldivaks distantsõppe korraldamist – sellest ka loo pealkiri. Ma ei vaidle ühegi hea mõttega ükskõik, kas tegemist on inseneri- (tehnoloogia-) komponendiga, mis koolis null ja andis koroonakriisis hullult tunda ega psühholoogilise vmt. Enamgi, on võimalik selgitada inimesel endal, kes ta on. Näiteks olen ma sügavalt veendunud, et hilinemine on osa inimeste loomupärane omadus (teate ilmselt kõik Eesti kuulsaimat hilinejat) ja õppur peab seda teada saam, et nt tööandjale öeldagi – mina olen selline. Või et mina olen üksik hunt või karjaloom või juht või lohakas või tormaja …
Küsimus ei ole üldse selles, kas noor õpib eemal koolist (mida ta niikuinii on sunnitud tegema) – kodutööd, mis paraku ilma võimaliku õpetaja abita või siis lihtsalt tunnis aega surnuks lüües (kõik juba ammu teada) jmt või rohkem kooli ruumides, veebiõpe võimaldab kõike.
Ma ei ole kordagi näinud, et veebiõpe takistaks omavahelist suhtlemist, ükskõik kus. Rääkimata sellest, et saab õppida suurepäraselt ka väga kaugel olles (sportlane, laulja, haige,…).
Ma tõesti ei saa aru, kuidas veebiõppe saab olla ÜKS MEETOD.
Mida see MEETOD siinkohal tähendaks? Meetod ehk õppimise juhtimine sõltub sellest, kuidas võimalikke mehhanisme kasutatakse. Ja mul pole mingit kahtlust, et veebiõpe annab olulise tõuke ka meetodite, võtete, psühholoogia arengule. Aga ei anna, kui seda reaalselt ei praktiseerita.
Ma olen veendunud, et veebiõpet tasub enne katsetada ise, kui hakata selle omadusi arutama – need on sis kõik ainult oletused. Veebiõppe ei tähenda üldse seda, et kõik, mis võimalik peab kohe sinna pistma. Suur väärtus ongi selles, et seda saab alustada väikese, aga piiramata kontingendiga, piiratud valdkonnas.
Muidugi,
– kuidas määratakse õpitulemused (veebiõppes kogu aeg olemas)?
– mis sest, et puudubv tunnikst?
– tublimad võivad võtta lisakoormuse, et jõuda palju kaugemale, kui teised; ma ei saagi aru, kuidas ülekoormus neil võib tekkida, kui need tublimad saavad asjadega 2-5 korda kiiremini hakkama, kui teised
– kuidas saab väita, et meetod (jälle see meetod, mis see on?) sobimatus; ükski küsitlus seda ei näita (ei saagi küsida, kui pole olnud)
D-õpe EI OLE veebiõpe, see on vaid üks võimalus veebiõpet teha – ja see on lisaväärtus, et mingid kõrvalmõjud ei takista õppimist (raske haigus vast ainult).
On ka aastate pikkune kogemus, et just sel teel saab viia palju praktilisi töid kõigi õpilasteni.
–
–
Ja veelkord suurelt ülestähendatult:
Ükskõik millist probleemi, valdkonda, küsimust arutatakse, on õigus igalühel aga vaid oma vaatenurgast.
Lp artikli autor. Asi pole üldse mitte oponeerimises- see oleks tühine eesmärk. TE VÄIDATE: … kordan veel: veebiõppe on teine keskkond, mis ei takista nt koolis käimist, aga teeb küll üsna mõttetuks tundide pidamise, kus auditooriumiks paarkümmend inimest ja kõigile sama juttu aetakse…
Et siis ainult sama juttu aetakse. Nii nagu omaaegsetel NLKP ajaloo loengutel. Õppetundide mõttekuse indikaatoriks on suhtlemine erinevatel tasanditel, kellegi hoogustamine, kellegi järelaitamine, selgitamine, järelduste tegemine, analüüsimine … kogu klassi mastaabis otsese suhtlemisena. Ärme fetiseeri meeskonnatööks veebisuhtlust – selle kasutegur ka täiskasvanute seas on küsitav.
IT areng ja selle kasutamine on möödapääsmatu ja äärmiselt vajalik aga ta on vaid ÜHEKS JA MITTE PREVALEERIVAKS vahendiks õppeprotsessis!
Eeskätt jääb sellise distantsõppe korraldamine, nagu hr Kukk oma kirjatükis tutvustas, digirumalate ja oma harjumustes kinni olevate õpetajate taha toppama.
Muud miskit.
Kuulge sõbrad, milleks see arutelu? me “programmeerime ” oma lapsi ca 15 aastat ja rohkem, et neist saaks ühiskonna täievoliline ja -õiguslik liige. Võrdlemisi rangeteteeeskirjade ja normide alusel. Ja siis…tuleb siia tegelane Aafrikast, kes ei oska keelt, on saanud heal juhul neli aastat külakooli…ja ta on samaväärtuslik või väärtuslikum (talle makstavaid “preemiaid” arvestades) ühiskonna liige?
Ma kordan veel, ma EI RÄÄGI DISTANTSÕPPEST, mis üks võimalikke vorme suhtlusel õppija ja õpetaja vahel, aga enamalt jaolt õpilase ja õpikeskkonna vahel. Pole üldse oluline, kas see toimub 5 meetri või 500 km kauguselt, mõnel juhul on ka 5 m vaja.
Võtab palju ruumi, kui püüda üles loetleda, mida õpetaja ise ei suuda teha, aga veebikeskkond teda aidata saab. Jah, ma olen ka näinud, et õpetaja ei pruugi selle peale tullagi.
Vaielda võib palju, aga ainuke mõistlik temp on midagi teha (tegema hakata). Ja selleks on vaja väga vähe, sest veebiõpe ei nõua millegi totaalset asendamist (kuigi kukutab ise kasutud asjad küljest ära). Ma usun, et kui õpetaja saab vabaks neist vaeva nõudvatest ja mittevajalikest tegvustest kasvõi osaliselt, siis ta näeb asju nii, nagu nad on. Muidu on paratamatult tegemist oletustega.
Pikem järg tuleb Vello Juttudesse, aga sinna ka ennemineviku näiteid jmt
Minu mailiaadress on artikli lõpus olemas.
Meil on kasvatusteaduses 2 terminit, siis ka 2 erinevat lähenemisviisi õpetamisele: andragoogika ja pedagoogika.
Lp Vello Kukk
Selleks, et veebiõppes ülesandeid lahendada, on teie üliõpilased läbinud vähemalt 12 aastat ettevalmistusi üldhariduskoolist. Alustades sellest, et nad on pidanud õppima tähed selgeks, mõistma loetavat teksti. Koostama lauseid. Sealhulgas küsilauseid. Mõtlema konkreetselt ja abstraktselt, leidma infot, seda tõlgendama analüüsima ja taasesitama. Need oskused ei sünni kaasa. Neid omandatakse.
Olen väga edumeelne õpetaja ning leidsin ka distantsõppe ajal võimaluse tavakoolist erinevalt õpet korraldada. Aga ausalt, teie jutt tundub täiesti eluvõõras. Katsetage sellist veebiõpet üldhariduskoolis kõigis vanuseastmetes pilootprojektides ja siis pragage õpetajate kallal, et nad süsteemi ei muuda.
Miks ka mitte? Aga mina räägin vahenditest, mida kasutada ÕPPIMISEKS ja mis aitaks õpetaja vabastada asjatust tööst ning anda õppijale selgust, milline tema olek on (praegu ja tulevikus).
Kas seda tarvitada lapse või täiskasvanu või oma töötaja puhul on teine küsimus.