Üliõpilased läksid vabatahtlikena lasteaeda appi

Distantsilt õppimine ja õpetamine kasvatas õpetajate ja õppijate koormust kõigis haridusasutustes. Sellest lähtuvalt algatasid Tartu ja Tallinna ülikool 2021. aasta veebruaris programmi, kus ühelt poolt kutsuti koole ja lasteaedu oma abivajadusest teada andma ning teisalt otsiti üliõpilasi, kes sooviksid vabatahtlikuna panustada. Praeguseks on programmi registreerunud 154 kooli ja lasteaeda ning 344 üliõpilast.

Oma koostöökogemust jagavad Naba eralasteaia direktor Kärolin Kaarlep, õpetajad Katrin Arusaar ja Merilin Karelin ning lasteaeda vabatahtlikena appi läinud Tallinna ülikooli alushariduse pedagoogi eriala teise kursuse üliõpilased Kairis Üksvärav ja Birgit Pinka.

Miks otsustasite programmi kaudu üliõpilased kaasata?

Kärolin Kaarlep: Kohe, kui saime märtsis teada vabariigi valitsuse kehtestatud piirangutest, tekkis meil õuerühma mõte. Naba lasteaias on õues toimetamise kogemus juba koroonaviiruse esimesest lainest, eelmisest kevadest sügiseni välja. Algusaastatest alates oleme suve hakul käivitanud õuesõppe programmi „Naba suvi õues“. Tegutseme palju õues aasta ringi ja soovime üha enam juurutada õuesõppe usku. Õu on Naba õpihoov! Õuerühma avamise vajadusest andsid meile märku ka vanemad, kes piirangute saabudes kohe selle vastu huvi tundsid. Õuehoiu avasime 15. märtsil, sellele lisaks toimus tegevus rühmades ja distantsilt. Õpetajad tegid tööd kolmel rindel ning lapsi käis kohal palju. Õuehoius töötasid graafiku alusel kordamööda kõigi nelja rühma õpetajad, appi tulid abiõpetajad, logopeed, huvikooli koordinaator, juhtkond. Siiski vajasime inimesi lisaks, sest õuehoidu ei ole ühe õpetajaga võimalik teha. Nii tuligi paluda abi Tallinna ülikoolilt, kelle vabatahtlike õpetajate programmist sain teada sotsiaalmeediast. Sellest sündis vastastikune meeldiv koostöö – üliõpilased said õuehoius abiks olles sooritada ka oma praktika.

Katrin Arusaar: Õuerühm oli avatud kella üheksast kuni kolmeni. Kuna koroonaviirus levib õues väiksema tõenäosusega kui ruumis, said ka need vanemad, kes ametlikku soovitust järgides oleksid last kodus hoidnud, oma järeltulija lasteaeda tuua ning ise hädavajalikke töid ja toimetusi teha.

Milles üliõpilased abiks olid ja kuidas nad hakkama said?

Katrin Arusaar: Päev oli kavandatud nii, et pärast laste kogunemist mindi lasteaia ümbrusesse loodusesse või matkale ning tuldi tagasi alles lõunasöögi ajaks, mis toimus samuti värskes õhus. Üliõpilased olidki abiks õuerühmas: aitasid õpetajatel tegevusi läbi viia ning matkal lapsi jälgida ja ohutust tagada, osalesid mängudes, abistasid õuelõuna serveerimisel. Nad said väga hästi hakkama, oskasid luua laste ja vanematega kiiresti head suhted ning vanemad andsid nende kohta väga head tagasisidet.

Merilin Karelin: Õnneks olid mõlemad „õuepisikuga“. Kindlasti ei oleks õuehoidu sobinud inimesed, kes pelgavad iga vihmapiiska või tuuleiilikest. Üliõpilased olid uudishimulikud ja avatud, küsisid ja uurisid: mis? kuidas? miks?, olid valmis tegutsema ja igas asjas kaasa lööma, mis aitas meie koostööle väga palju kaasa.

Kärolin Kaarlep: Mulle meeldis samuti, et noored kohanesid kiiresti ning lapsed ja vanemad võtsid nad kohe omaks. Praktika lõpuvestluses rääkisid mõlemad õhinal ja sära silmis, et soovivad ka edaspidi lastega rohkem õues tegutseda ning matkamas ja seiklemas käia. Oleme rõõmsad, et saime pakkuda neile ainulaadse kogemuse õuerühmas, kus nad kõigi meie maja õpetajatega koos töötades said igaühelt midagi kasulikku õppida.

Kui vajalik selline programm on?

Merilin Karelin: Lasteaedades on abikäsi alati vaja. Kui leidub aktiivseid noori, kes on valmis tulema ja aitama, tuleb abi vastu võtta. Sellest on kasu lasteaial ning praktiliste oskuste omandamise osas ka üliõpilastel endal. Tallinna ülikooli kolmanda kursuse alushariduse pedagoogide viimast praktikat juhendades tabasin end mõttelt, et teadmised alustamaks iseseisvalt õpetajatööd on tudengitel olemas, kuid praktilisi kogemusi võiks rohkem olla.

Katrin Arusaar: Olen olnud tudengitele nii lasteaia kui ka ülikooli poolt praktika juhendaja ja nõustun, et üliõpilased vajavad praegusest rohkem praktikat. Vabatahtlike programmiga tasub kindlasti jätkata, sest see on üks võimalus kogemusi saada.

Birgit Pinka ja Kairis Üksvärav, miks te läksite vabatahtlikuks Naba lasteaeda ja kuidas sellele ajale tagasi vaatate?

Birgit Pinka: Sain oma õppejõu käest teada, et Naba lasteaeda otsitakse vabatahtlikke ja ühtlasi saab seal oma praktika sooritada. Haarasin sellest võimalusest kinni. See aeg oli niivõrd põnev, et kui peaksin uuesti valima, valiksin ikka Naba lasteaia. Täiesti uudne kogemus oli töö õuerühmas. Sain hästi palju uusi ideid ning võib juhtuda, et tulevikus tahangi olla just õuerühma õpetaja.

Tore oli lastega matkadel ja õppekäikudel käia, uurida ja avastada loodust nii päriselt kui ka digivahendite abil. Päevad möödusidki aktiivselt liikudes ja mitmesuguse tegevuse kaudu õppides. Olin lasteaias abiks kaks nädalat, see aeg möödus nii kiiresti, et kahju oli ära minna. Lapsed olid selle ajaga jõudnud hinge pugeda.

Naba lasteaias on väga meeldiv kollektiiv. Kõik õpetajad andsid alati nõu, juhendasid, olid olemas. Eriti tänulik olen oma juhendajale, kes oli mulle vajadusel kogu aeg toeks. Eriolukorra ajal rühmaruumis töötades ei oleks mul olnud mingit võimalust lapsevanemaid näha, õuerühmas aga sain lapsi vastu võttes ja ära saates ka nendega suhelda. Tore oli kuulda head tagasisidet meie läbi viidud tegevuse kohta. Üks laps oli kodus rääkinud, et lasteaias on nii vahva, et ta tahab kindlasti ka järgmistel päevadel minna.

Kairis Üksvärav: Osalesin programmis samuti kaks nädalat ning ka minu jaoks oli õuerühm hästi põnev ja avardav kogemus. Esimesel nädalal tegutsesin rohkem õpetaja abina, terve teise nädala aga sain olla õpetaja rollis ja lastele huvitavaid tegevusi välja mõelda. Mulle meeldis, et lapsed olid hommikul lasteaeda tulles alati rõõmsas tujus, valmis igas asjas kaasa lööma ja kõike proovima. Kõige rohkem meeldis lastele käia metsas, kus iga päev oli õpetajal ja praktikantidel varuks mõni uus ja huvitav tegevus.

Jäin oma praktikaga väga rahule ning mul on hea meel, et sain selle sooritada päriselt, mitte virtuaalselt. Usun, et oskan nüüd paremini toime tulla ka liitrühmaga, kus on eri vanuses lapsed. Eriti tore, et sattusin just õuerühma, kus avastasin koos lastega iga päev uusi põnevaid kohti ja tegevusi. Arvan, et igale õpetajale kulub vahelduse mõttes õuerühma kogemus ära, ja julgustan kõiki õpetajaid veetma lastega rohkem aega õues.