Ulvi Vilumets: „Eesti keelt on võõrkeelena palju põnevam õpetada“

28. mai 2021 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Ulvi Vilumets. Foto: Rauno Volmar / Ekspress Meedia / Scanpix

Jõhvi gümnaasiumi õpetaja, põline idavirulane Ulvi Vilumets on kolm aastakümmet õpetanud muukeelsetele lastele eesti keelt ja loonud õpetamisviisi, mis toimib just tema klassiruumis. „Iga aine puhul on oluline, millises järjekorras ja mahus, missuguste vahendite ja võtetega õpetada. Paraku oleme ainete õpetamise eripära unustanud ja arvame, et rühmatööga võib õpetada nii kiiresti jooksma kui ka matemaatikaülesandeid lahendama. Oleme praeguseks piisavalt kaua eesti keelt võõrkeelena õpetanud, et aine õpetamise metoodika ülikoolides au sisse tõsta.“

Ulvi Vilumets teadis juba 1966. aastal Kohtla-Järve 4. 8-klassilise kooli esimesse klassi astudes, et tahab suurena õpetajaks saada. Ometi ei osanud ta keskkooli lõpetades öelda, millist ainet just.

„Kuna eesti keel oli lõputunnistusel ainus neli, mis rikkus kuldmedalilootused, otsustasin minna just eesti keelt õppima, et see lõpuks selgeks saada,“ muigab Ulvi Vilumets. Tallinna pedagoogilise instituudi lõpetamise järel 1981. aastal suunati Vilumets emakeele- ja kirjanduse õpetajaks Mäetaguse kooli, mis oli tolle aja kohta väga demokraatlikult juhitud kool. Seal töötasid tõelised oma ala asjatundjad, usaldati õpetajat ja usuti, et ta tunneb oma ainet ja oskab õpilaste teadmisi õiglaselt hinnata.

„Noor ja algaja võeti avasüli vastu. Esimesest päevast sisendati minusse usku, et saan kord heaks õpetajaks,“ meenutab Vilumets. Saigi.

Aga pärast kolmandat last emapuhkuselt naastes ei kujutanud ta enam ette, et sõidab igal päeval Kohtla-Järvelt Mäetagusele tööle. Hakkas linnas tööd otsima ja sattus kaks kuud enne õppeaasta lõppu eesti keele õpetajaks vene kooli. Kutsujaks oli hea kolleeg Reet Lümat, kes seal töötas.

„Olen talle senimaani väga tänulik ja pean teda oma kõige suuremaks õpetajaks, sest ta jagas lahkelt oma kogemusi,“ lausub Vilumets. „Kui oleksin hakanud eesti keelt vene lastele nii õpetama, nagu ma olin seda üksteist aastat eesti koolis teinud, oleksin kiiresti põrunud. Need on kaks täiesti erinevat asja. Läbisin Tartu ülikooli täienduskoolituskeskuses kaheaastase ümberõppekursuse ja minust sai eesti keele kui võõrkeele õpetaja. Olen oma eriala vahetanud, aga pole seda kunagi kahetsenud, sest eesti keelt kui võõrkeelt on palju põnevam õpetada kui eesti keelt emakeelena. Ma naudin seda, mida teen.“

Kohtla-Järve 1. keskkooli kunagiste klassiõdede vestlus leidis aset sina vormis.

Oled kooliajast saati rõõmus ja positiivne ning õpetajatöödki teed naerulsui. Sinu käe alla sattunud õpilastel on vedanud. Paraku ei saa Ida-Virumaal paljud lapsed põhikoolis eesti keelt nõutud tasemel selgeks. Kas see tuleneb õpetuse kehvast tasemest? Või tuleb põhjusi otsida ka õpetajate ettevalmistusest ülikoolis?

Näeksin hea meelega, et ülikoolist tulevate noorte õpetajate metoodiline ettevalmistus oleks parem. Oleme praeguseks piisavalt kaua eesti keelt võõrkeelena õpetanud, et aine õpetamise metoodika kui teadus taas au sisse tõsta.

Olen õpetajaks õppinud ajal, kui aine õpetamise metoodikale pandi väga suurt rõhku. Pedagoogilises instituudis õpetati meile eraldi emakeele ja kirjanduse õpetamise metoodikat. Mõlema aine jaoks oli põhjalik metoodikaõpik, mille olid kirjutanud oma ala tõelised korüfeed, kes olid kogu selle tarkuse ise praktikas läbi katsetanud ning õpetasid seda tudengitele.

Leian, et iga aine puhul on oluline, millal, millises järjekorras, mahus, missuguste vahendite ja võtetega õpetada. Keele õpetamisel on ülioluline, et see põhineks keele omandamise seaduspärasustel. Oleme ainete õpetamise eripära unustanud ja arvame, et kehalist kasvatust ja keemiat saab õpetada tulemuslikult täpselt ühtemoodi ning et rühmatööga võib õpetada nii kiiresti jooksma kui ka matemaatikaülesandeid lahendama.

Kuidas siis sinu õpilased eesti keele selgeks saavad? Mida teed teisiti?

Nagu ütlesin, olen sellele alale juhuslikult sattunud ja läbinud tohutul hulgal koolitustunde. Ent olen olnud suur iseõppija ja välja mõelnud, kuidas mina seda teen. See on väga isiksusekeskne lähenemisviis eesti keele õpetamisele ega põhine teaduslikul alusel. Johtub ainult minu sisetundest ja õpetamiskogemusest. Kindlasti teen oma tundides asju, mida ükski metoodik heaks ei kiida. Kuna olen suur kahtleja ja kahtlen senimaani kõiges, mida teen, ei ole ma üldse kindel, et see, kuidas mina õpetan, ka teiste puhul töötaks. Sellepärast ei julge ma midagi teistele soovitada ja olen keeldunud koolituspakkumistest. Mulle tundub, et see ei tööta teiste käes nii nagu minu käes.

Ehk peaks siis iga õpetaja süsteemi enda järgi kohandama?

Kui õpetaja ettevalmistuses ei ole olnud põhja, mis annaks talle tugipunkti, millele toetuda oma süsteemi loomisel, ei ole iga õpetaja selleks võimeline. Seepärast tulekski eesti keele kui võõrkeele õpetamise metoodika arendamisele ülikoolides suurt tähelepanu pöörata. Õpetajad saaksid siis kätte aluse, millele oma õpetamisviis ehitada.

Vene koolide kehvast eesti keele tasemest räägime ju pikki aastaid. Jõhvi riigigümnaasiumi esimene direktor Tarmo Valgepea tõstatas probleemi korduvalt ja Kohtla-Järve gümnaasiumi direktor Hendrik Agur on jõuliselt teema käsile võtnud ja loonud põhjaliku järeleaitamissüsteemi. Kui kaua me teeme osa õpetajate tegemata tööd?

Põhikoolilõpetajate kehvast keeleoskusest Ida-Virumaal on juttu olnud 2000. aastate algusest, kui hakati rääkima üleminekust eestikeelsele aineõppele gümnaasiumis. Aga tookord ei tahetud seda kuulda.

Olin tollal Kohtla-Järve Järve vene gümnaasiumi õppealajuhataja ja rääkisime direktori Veera Sibrikuga sellest probleemist igal tasandil kõikvõimalikel kohtumistel ja aruteludel. Seega oli probleem kõigile juba ammu teada.

Kuid ma ei süüdista oma kolleege. Olen veendunud, et ükski õpetaja ei õpeta meelega halvasti. Kõik teevad seda tööd oma parima äranägemise järgi nii hästi, kui oskavad ja suudavad. Kui me pole neile andnud efektiivseid tööriistu, ei saa me neid tekkinud olukorras süüdistada. Niikaua kui jääme õpetajate koolitustel või väljaõppes õpetama üksikuid meetodeid, mis ei moodusta metoodilist süsteemi, olukord ei muutugi. Võtmeküsimus on minu jaoks ikkagi selles, kuidas õpetame eesti keelt neile, kellele see ei ole emakeel. Me teeme midagi valesti, kuid meil ei ole metoodikat, millele toetuda.

Ja veel: soovitan igaühel endalt küsida, missugust võõrkeelt ta ise või tema lapsed oskasid põhikoolis nii hästi, et oleksid võimelised gümnaasiumis selles kõiki aineid õppima. Mulle tundub, et meil jääb puudu empaatiavõimest. Me ei suuda hästi teiste kingadesse astuda. Kui probleem meid isiklikult ei puuduta, siis küsime, miks nad ei õpi ja miks nad ei saa keelt selgeks.

Muide, praegu on Ida-Virumaal noorte eestlaste põlvkond, kes on kasvanud vene keele keskel, aga vene keelt ei oska. Minu kolmest lapsest pursib vene keelt ainult kõige vanem. Tema on veel viimasest aastakäigust, kes õppis kohustuslikus korras kolmandast klassist vene keelt.

Hiljuti käis uudistest läbi, et noored, kes on Ida-Virumaalt läinud kõrgkooli, ei saa sellepärast tagasi tulla, ei oska tööleminemiseks piisavalt vene keelt.

Mida arvad ühtse Eesti kooli plaanist?

Ida-Virumaa jaoks on see valus teema. Alustada tuleks algusest. Lasteaias peavad töötama kõige tugevamad ja metoodiliselt meisterlikumad eesti keele õpetajad, kelle tegevust toetab eestikeelne keskkond lasteaias. Sealt tulevad kooli lapsed, kes jätkavad innuga eesti keele omandamist ja saavad põhikooli lõpuks keele selgeks tasemel, mis võimaldab gümnaasiumis kõikides ainetes teadmisi omandada. Aga esimese asjana tuleb kõik need eesti keelt kõnelevad õpetajad leida ja ette valmistada!

Usun, et ühtse Eesti kooli idee võib mujal Eestis väga hästi töötada. Aga kui sellest räägitakse Ida-Virumaa kontekstis, tõusevad ihukarvad püsti.

Kui siinsele eesti lapsevanemale räägitakse suure vaimustuse ja hasardiga, et paneme eesti ja muukeelsed lapsed kokku, eraldame suured summad ja hakkame muukeelseid lapsi koolides toetama, on see tõeliselt hirmutav ja paneb mõnegi Ida-Virumaalt lahkumise peale mõtlema.

Kui koolis on eesti ja muu kodukeelega laste suhe 20:80, ei saa mingist Eesti koolist juttugi olla. Oluline on mõista, kui tähtis on valdavalt vene keskkonnas elavatele eesti peredele tunne, et nad elavad ikka Eestis. Selle kindlustunde andmiseks on vaja eestikeelset keskkonda ja kultuuriruumi, mida seni on pakutud koolimaja seinte vahel. Väljaspool seda ju eriti ei ole.

Olen võidelnud viimased 30 aastat oma muukeelsete õpilaste õiguste, hariduse ja eesti keele oskuse eest ning see on olnud minu südameasi. Aga tahaksin, et ka minu lastelastel oleks võimalik saada Ida-Virumaal tugev eestikeelne haridus ja neil ei tuleks pähe siit ära kolida.

Ida-Virumaa jaoks peavad olema teistsugused lahendused kui ülejäänud Eesti jaoks. Plaanid peavad olema väga vastutustundlikult läbi kaalutud ja neid ei tohi mitte mingil juhul ellu viia järjekordse kampaania korras.

Kas aasta ema tiitel annab su sõnale kaalu juurde? Oled olnud selles valdkonnas niigi pikka aega ekspert.

Viimase kahe nädala jooksul on mul olnud võimalus mitmes väljaandes oma arvamus välja öelda ja olen seda kasutanud. Loodan, et see tiitel aitab pöörata Ida-Virumaa probleemidele rohkem ka nende inimeste tähelepanu, kes muidu meie peale väga palju ei mõtle. Annan endale aru, et minu kaudu tunnustati kõiki emasid, kes just Ida-Virumaal oma lapsi kasvatavad ja koolitavad. Ka emasid, kes koolis õpetajatena töötavad ja on distantsõppe ajal väga palju pingutanud.


ULVI VILUMETSA MUU ERIALANE TEGEVUS

  • Ida-Viru maakondliku eesti keele kui teise keele ainesektsiooni juht alates 2017. aastast.
  • Minister Jevgeni Ossinovski poolt eestikeelse aineõppe hetkeolukorra väljaselgitamiseks moodustatud töörühma liige 2014. aastal.
  • 2013. aastal õppekava täiendamiseks HTM-i juurde moodustatud komisjoni liige.
  • Riikliku õppekava arenduse võõrkeelte valdkonna töörühma liige 2008. ja 2009. aastal.
  • Eesti keele kui teise keele riigieksami ja põhikooli lõpueksami tööde hindaja alates 2008. aastast.
  • Eesti keele kui teise keele õpetajate liidu asutajaliige 2001. aastast.
  • Kohtla-Järve linna eesti keele kui teise keele ainesektsiooni juht aastatel 2000.–2015.
  • Eesti keele tasemeeksamite läbiviija ja hindaja 1999. aastast.
  • Koolitaja ja koolituste organiseerija 1999. aastast.
  • Täiskasvanute koolitaja eesti keele kursustel alates 1992. aastast
  • Kutsutud oma mõtteid eesti keele õppe teemadel avaldama ETV saatesse „Vabariigi kodanikud“ ja arvamusfestivalile.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!