Vivat Peep Leppik – Octaginta!

3. juunil tähistab oma auväärset 80 aasta juubelit Valgamaa koolimees Peep Leppik, kelle tööd ja tegemised on pälvinud Eesti hariduselus aastakümneid tähelepanu.

Leppiku kohta öeldakse teadlane-pedagoog, ja seda ta tõesti on. Küsime siis, mida juubilar ise oma elus tähtsaks on pidanud. Alustame ikka lapsepõlvest.

Kuidas see lastekasvatamine 1950-ndatel käis?

Toona lapsi suurte sõnadega ei kasvatatud, vaid pandi tööle. Olen alates kümnendast eluaastast teinud palju rasket füüsilist tööd, mille eest olen tänaseni tänulik. Lapsed said maatöö oskused kätte kõike kaasa tehes. Eriline „ülikool“ oli puhkepauside ajal vanemate inimeste jutu kuulamine, kõnelejad olid enamasti kuueklassilise haridusega, aga eluterve mõtlemisega ning nende elukogemusest oli palju kõrva taha panna.

Kunagi hiljem leidsin Voltaire’i mõtte: „Töö päästab meid kolmest halvast asjast: igavusest, pahedest ja puudustest. Tänaseni igihaljas tõde.“

Mäletan sedagi, et enne kooli loeti lastele palju raamatuid ette – eriti tegid seda emad – ja igas kodus oli oma raamatukogu, mõnes suurem, teises väiksem. Televisioon tuli hiljem, raadiot kuulati ka. Lapsed õpetati tähelepanelikult kuulama ja vanemaid inimesi austama. Peresuhted olid tugevad ja vaestest sõjajärgsetest aastatest hoolimata oli ka külakogukond kokkuhoidev ja toetav.

Olete hea näide elukestvast õppest ja targalt kujundatud eneseharimisest. Keda ja mida väärtustate oma kooliaastatest?

Alustasin Saare seitsmeklassilises koolis, Mustvee 1. keskkooli lõpetasin 1960. aastal ja  Ed. Vilde nimelises Tallinna pedagoogilises instituudis JT-eriala 1965. aastal. Tollased üldhariduskoolid olid ühtluskoolid ja igast maakoolist sai astuda ülikooli, kui inimene õppimist tõsiselt võttis. Ka ülikooli vastuvõtuteatmikes oli täpne informatsioon selle kohta, mida üliõpilaskandidaat pidi teadma ja oskama.

Mõtestatud tegevusega inimene – olgu ta noor või vana – võib nautida oma töö vilju igal ajal. Nii oli see tollal ja on ka praegu – õppida saab vaid inimene ise ja teha seda igas vanuses. Õpetajad saavad õppijat targalt toetada. Olen tänulik oma õpetajatele erinevatest aegadest.

Tallinna pedagoogiline instituut andis aga sellise õpetajahariduse, millega tuli koolis kohe iseseisvalt tööga toime. Õppisime väga heade õppejõudude käe all, kelle nõudlikkus ei lubanudki midagi tegemata jätta. Nimetan Eva Lootsari, Lembit Andresenit, Adolf Tamme, Enn Koemetsa, Mihkel Usaid, Elmar Meiorgu, August Kõrbet, Henn Roodet … Saime filosoofiat, pedagoogika ajalugu, psühholoogiaid, erialakursusi, sh maalitunde, ekskursioone Ermitaaži ja palju muud, sh omaks võetud vajaduse lugeda. Ka mitut koolipraktikat koos põhjalike tunnianalüüsidega.

Õpetajal pidi olema mitmekesine ja avar kultuuripilt, olenemata erialast. Olen palju õppinud ka oma hilisematelt reisidelt Saksamaale, Skandinaavia maadesse, Taani, soome-ugri aladele. Näed-kuuled, koged ja mõistad kultuuride erinevust, ka seda, mis on eriomane eri rahvastele, mis nende tingimustel otstarbekas ja jätkusuutlik. Traditsiooni ja muutumise ühtsuses.  

Olete pika kogemusega koolimees. Mida te kõike olete teinud ja mida teete praegu?

Õpetajatööd alustasin 1965. aastal Järva-Jaani keskkoolis, seejärel töötasin Valga 2. keskkoolis ja Valga 1. kaheksaklassilises koolis. Aastatel 1970–1973 olin Valga 2. kaheksaklassilise kooli direktor ja 1973–1996 Helme kutsekeskkooli üldainete õppealajuhataja. Olen õpetanud kunstiajalugu-kunstiõpetust, masinaehitusjoonestamist, puidutööd poistele, ajalugu, ühiskonna- ja religiooniõpetust, kutsepsühholoogiat, astronoomiat, füüsikat ning perekonnaõpetust. Olen juhendanud kunstiringe ja rajanud tehnovahenditega õppekabinette, korraldanud ka arvukaid õpetajate vastastikuseid tunnikülastusi.

Meil oli Helmes oma kooli hästi funktsioneeriv didaktiline süsteem. Kuni 2010. aastani olin Helmes õpetaja ja lektor Valga kutseõppekeskuses ning külalislektor ka Eesti kõrgkoolides –  Eesti riigikaitse akadeemias, TÜ-s ja EELK usuteaduste instituudis. Aastast 2007 olen inseneripedagoogika keskuse pedagoogilise psühholoogia külalislektor TTÜ-s.

Kuidas te teadustööni jõudsite?

Hilisemate aspirantuuriõpinguteni jõudsin minagi keerulisi teid pidi, eriliseks jätkuülikooliks oli ÜPUI – ühiskondlik pedagoogika uurimise instituut, kuhu tulid uurimistööst huvitatud õpetajad ja keda juhendasid ülikoolide väljapaistvad professorid ja õppejõud, sh Heino Liimets, Ants Kõverjalg, samuti Ülo Vooglaid ja Aleksander Elango, sektsioone juhatasid ka tollase PTUI teadurid Reet Selg, Viivi Maanso jt.

Oli koolipraktika ja teadustöö mõistlik ja mõtestatud koostöö. Teadustööks peeti tollal kaitstud ja põhjendatud uurimisprogrammi järgivaid uuringuid, mitte pelgalt küsitlusi. Oma akadeemiliseks emaks pean professor Inge Unti, kelle eruditsioon ja põhjalikkus suunas mind eelkõige hästi valitud erialakirjandust lugema. Mulle saigi harjumuseks sõita võimaluse korral suvepuhkuse ajal Moskvasse ja lugeda Ušinski raamatukogus seda, mida Eestis lugeda polnud.

Pärast oma kandidaaditöö kaitsmist 1990. aastal õpetamise tehnoloogilistest probleemidest sai minustki ühe sektsiooni juhendaja, 1996–2006. Uurisin tehnovahendite kasutamise mõju tunnis, PowerPointide jt tehnoloogiateni välja, õpilaste üldvõimeid, laste arenguvõimalusi ja mõtlemisoskuste kujundamist, vasakukäelisust, eesti õpetajate tööhoiakuid ja loomingulisust ning vanemate õpilaste sotsiaalseid probleeme. Olen välja töötanud ainetunni mudeli koostamise-rakendamise ja tutvustanud seda Eestis üle 25 aasta. Seda on isegi nimetatud Leppiku mudeliks, milles olen püüdnud siduda teaduse õpetajatööga. Mudel põhineb kognitiivse psühholoogia fundamentaaluuringutel aastatel 1950–1980, kui selgus, et uue materjali omandamisel on määravad tajujärgsed protsessid lühimälu perioodil. Seda peaksid kõik õpetajad teadma.

Õpetajal on vaja lähtuda oma võimalustest – aine, didaktilised vahendid, õpilaskond jne –, olen seda pikalt proovinud. Helme õpilastega antud lahtisi tunde külastanud täiendusõppe kursuslased on seda sobivaks pidanud ka tööks vaimsete erivajadustega lastega. Õpetajad ju tahavad anda rahulikke ja õpitulemusteni viivaid tunde. Kordaläinu rõõmustab õpilasi ja loomulikult ka õpetajaid. Ratsionaalne, teaduspõhine ja laste looduspärast arengut järgiv töösüsteem väldib ka õpetaja läbipõlemist.

Arusaadavalt on igal õpetajal oma käekiri ja professionaalsed eelistused, kuid õpetaja vastutab moraalselt oma õpilaste võimetekohase arengu eest. Ideaaliks seatud õpetaja autonoomia põhineb tema eetikal ja professionaalsusel, juhuslik inimene klassi ette ei kõlba, sest ta ei oska asjatundlikult õpetada.

Teie personaalnimestikus on ca 400 artiklit ja 24 raamatut. Mida kõige rohkem loetakse?

Eks viimasel ajal ikka lapse arengu ja mõtlemise arendusega seotut: „Lapse arendamine on huvitav (1999), „Arendame oma lapsi“(2000), „Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis“ (2000), „Lapse ja tema mõtlemise arendamine“ (2004), „Lapse arendamine algab hällist“ (2009). Need on hakanud huvitama nii pedagooge kui lapsevanemaid ja eks haridus olegi see, mida lastele ja noortele kodust ja koolist eluks kaasa anda saab.

Olen kirjutanud ka üsna kriitilisi asju ja põhjust selleks on piisavalt, näiteks „Mure Eesti kooli pärast: 13 esseed pedagoogika ja psühholoogiateaduse kaitseks“ (2010), Eesti ülikoolide kirjastus avaldas „Homo sapiens on suremas“ (2017), „À propos…“ (2019), „Carpe diem!“ (2020). Olen seisukohal, et peame eriliselt väärtustama eesti kultuuri, sh koolikultuuri, meie emakeelt ja looduslähedast eluviisi. Kuid kõik see on praegu tükkhaaval lagunemas. 1960-ndatel Rootsist levima hakanud vabakasvatus on Eestiski veel kohati populaarne (mujal enam mitte), kuid ka tagajärjed on käes. Õppimine on töö, mis nõuab pingutust, ja õpetamine on peen oskustöö, mis eeldab viieaastast ülikooliharidust. Ja pidevat enesetäiendamist.

Praegu enam asjad nii pole. Õpetajatöö pole pedagoogiline mõnetunnine hobitegevus ühes klassis ühel õppeaastal, meie lapsed väärivad paremat. Õppimiseks ette nähtud aega on vaja targalt kasutada, hariduslikule meelelahutusele ja õhinapõhisusele kaotatut enam tagasi ei saa.

Teie äsja ilmunud raamat „Vanadus on suurepärane“ (2021) algab sõnadega „See raamatuke ei pidanud ilmuma …“. Ja ometigi see ilmus koos väärt seisukohtadega edasi mõtlemiseks. Ja lõpetate: „Loodetavasti lapsed-lapselapsed mõistavad, et nende isa-vanaisa pole kellelegi meeldida püüdnud – tema elu aluseks on talupoeglikult teaduslik mõtlemine.“ Mida see huvitav fraas „talupoeglikult teaduslik mõtlemine“ tähendab?

Seda, et teadus on aus asi ja ei sõltu kõikvõimalikest ideoloogiatest ning hetke moesuundadest, mida juhib raha. Tõeline teadustöö tulemus tähendab kinnitust leidnud uut teadmist. Uusi asju avastatakse paratamatult, kuid see ei tähenda klassika eitamist või tühistamist. Ma ei aktsepteeri mõistet „tühistamiskultuur“. Kultuuris ei saa midagi tühistada või olematuks kuulutada. Kõik teadmised elavad omas ajas ja arenevad. Loosungid ei arene, need kaovad.

Koolile tarbetu ning kahjuliku uuenduse eest tuleb hoiatada. Tagajärgi tuleb osata ette näha. Hea kooliuuendus õigustab end ise. Nii lihtne see asi ongi.

Lõpetuseks tänusõnad ja soov, et teil oleks tervist ja jaksu veel mõneks kirjatööks. Küllap ka loenguteks, sest rikkalikust kogemusest on noorematel õppida. Ütlete ju isegi, et vanadus on suurepärane, tuleb osata olla ja jääda iseendaks.  

Tänan meeles pidamast ja heade soovide eest.

• Oma noorusajast on kirjutanud Peep Leppik raamatus „Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis“ (2014).
• Peep Leppiku loenguid saab kuulata nii Youtube’ist kui go.ttu.ee/VGFJQS ja go.ttu.ee/YEAF65.
• Esmakordselt esitas Peep Leppik ainetunni mudeli raamatus „Õpetamine on huvitav“ (1997), seejärel käsitles seda teemat raamatutes „Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis“ (2000), „Õpetajatöö psühholoogilisi probleeme“ (2008) ja „Õpetajatöö seoses tundide analüüsiga“ (2009). Kõigis neis on mudel ise ja selle selgitus õpetajatöö vaatevinklist. Videoloenguteski on sellest juttu, nt „Näitlikustamise psühholoogiast“ (2014) lõpus. Nimetatud raamatud on loetavad ka digiteeritult.