Võõrkeeleõpe vajab digiajastul häid õppematerjale

TLÜ keeleteadlaste uuring „Võõrkeeleõpe eriolukorra ajal“ annab ülevaate virtuaalsetest keeletundidest 2020. aasta eriolukorra ajal ning teeb järeldusi virtuaalse keeleõppe toimimisest.

COVID-19 pandeemia tõttu kehtestatud eriolukord ja muud piirangud on muutnud põhjalikult ka hariduse korraldust. Juba on valminud esimesed uuringud, mis selgitavad välja toimuvaid muutusi ning analüüsivad distantsõppe mõju üldises plaanis. Samal ajal on oluline vaadata täpsemalt eri distsipliinide sisse.

Küsimustiku täitis 405 pedagoogi ja kõige rohkem vastanuid oli Tallinnast (108), aga esindatud olid kõik maakonnad. Ootuspäraselt oli enamik vastanuid inglise keele õpetajad (221), järgnesid vene (79), eesti keele teise keelena (41), saksa (30)  keele õpetajad. Oli ka prantsuse, soome, rootsi, hiina ja teiste keelte õpetajaid.  

Uuring keskendus esmalt võõrkeeleõpetajate toimetulekule. Kuidas võeti eriolukorra ajal digirakendused omaks? Milliseid takistusi kogeti ning milliseid virtuaalset võõrkeeleõpet soodustavaid uusi lahendusi kasutati? Lisaks soovisime selgitada välja, millisena tajuvad võõrkeeleõpetajad oma pädevust digitehnoloogia kasutamisel ning kuidas nad ühildasid tehnoloogia oma õpetamis- ja aineteadmistega, teisisõnu: kuidas toimus võõrkeeleõpe virtuaalses klassiruumis. 

Õpetajate vanus pole määrav 

Tulemused kummutasid nii mõnedki stereotüüpsed arvamused. Oleme harjunud mõtlema, et vanema generatsiooni õpetajatel on keerulisem uusi tehnoloogiad omandada ja et nn digital native’id haaravad kõike lennult. Meie uuring (ja ka mitmed välismaised uuringud, näiteks Kölni teadlase J. Königi juhitu) seda uskumust ei toetanud. Võõrkeeleõpetajate vanus ja töökogemus ei mänginud virtuaalse klassiruumi kasutamisel määravat rolli. Oluline on siin kindlasti  isiklik valmisolek end kursis hoida ja koolitada ning oskus olukorrale paindlikult ja loovalt läheneda. 

Uurisime lähemalt erinevate tehnilise võimekuse mõju virtuaalses klassiruumis toimuvale keeleõppele. Kõige vähem tajusid seda teemat probleemsena riigigümnaasiumites ning kutsekoolides töötavad õpetajad, mis viitab sellele, et nendel koolidel on tugev IKT-baas ning ilmselt on kättesaadavam ka haridustehnoloogi tugi. Kõige rohkem tajusid takistusi algklassiõpetajad, kelle hoolealused ei olnud distantsõppeks materiaalselt ja vaimselt valmis. On võimalik, et nappis nii algklasside digiõppeks sobivaid materjale kui ka oskusi neid õppetöös tulemuslikult kasutada.  

Kõige suuremad digitaalse võimekusega (veebipõhised õppematerjalid, äpid) seotud probleemid ilmnesid vene keele õpetajatel. Siin tuleb märkida, et näiteks eesti keele õpetamiseks on loodud küllaltki palju digitaalset õppevara; palju vabalt kättesaadavatest digimaterjalidest on jälle inglise keeles. Üllatav tulemus oli seegi, et mitme võõrkeele õpetajad kogesid distantsõppe perioodil vähem takistusi kui ainult üht või kaht võõrkeelt õpetavad pedagoogid. 

Mõneti ootuspärased olid regionaalsed erinevused õpetajate seas. Keskustest kaugel asuvate maakoolide õpetajad kasutavad uuringu tulemuste järgi virtuaalset klassiruumi vähem ‒ pikka aega lubatud ja oodatud kiire internet pole kahjuks veel igale poole jõudnud. 

Virtuaalse klassiruumiga kohanemise eripära 

Omaette küsimuste plokis uurisime, mis toimus virtuaalses klassiruumis. Milliseid õppetegevusi seal läbi viidi? Või kasutati seda pigem vähe ja eelistati suhelda õpilastega meili teel? Selgus, et virtuaalset klassiruumi kasutati küllaltki aktiivselt. Kõige paremini tulid sellega toime saksa keele ja eesti keele kui teise keele õpetajad, kes tajusid oma õppe tõhusust virtuaalses klassiruumis kõige kõrgemalt. Samuti märkisid nad, et suutsid õpilasi oma virtuaalsetes klassitubades hästi kaasata. Madalamaks hindasid oma toimetulekut virtuaalses klassiruumis vene ja inglise keele õpetajad. Siinkohal tuleb esile tuua, et inglise keele õpetajate vastuseid iseloomustab suur heterogeensus, seda nii vanuse, erialase ettevalmistuse kui töökogemuse mõttes. 

Kõige kõrgemalt hindasid oma digitehnoloogia-, aine- ja õpetamisteadmisi eesti keele teise keelena õpetajad, kõige madalamalt vene ja inglise keele õpetajad. Üle 500 õpilasega koolis töötavad õpetajad hindasid oma digiõppe teadmisi kõrgemaks kui alla 250 õpilasega koolis töötajad.

Uuring näitas, et võõrkeeleõpetajate kogukond on vastupidiselt levinud arvamusele üpriski eripalgeline. Suurimad keelte, regioonide ja kooliastmete erinevused ilmnesid virtuaalses klassiruumis tagasiside andmisel. Selles paistsid positiivses mõttes silma eesti keele teise keelena õpetajad, samuti mitme võõrkeele õpetajad võrreldes ühe või kahe keele õpetajatega. Suuri erinevusi oli ka veebipõhiste materjalide koostamises ‒ selles näitasid end aktiivseimatena inglise keele õpetajad.

Kuidas edasi? 

Kuidas peaks senine distantsõppe kogemus muutma õpetamispraktikaid? Uuring tõi välja, et suurepärast tööd tegevad võõrkeeleõpetajad vajavad süsteemset kooli, riigi ja omavalitsuse tuge. Haridusjuhtidel ning otsustuskogudel on mõtteainet, kuidas toetada võõrkeeleõpetajaid personaliseeritud digilahendustega, ligipääsuga litsentseeritud õppeplatvormidele ja -materjalidele ning jätkukoolitustega olukorras, kus digiõppe võimalused arenevad iga päevaga.

Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituut rakendab koos ülikooli teiste instituutide ja tegevõpetajatega võõrkeelte innovatsioonilaborit. Eesmärk on töötada uuringute kaudu välja uuenduslikke õppelahendusi ja -meetodeid digitehnoloogiatega rikastatud võõrkeeleõppeks nii üldharidus- kui ka kõrgkoolidele.

Täname südamest kõiki võõrkeeleõpetajaid, kes meie uuringus osalesid! 

Täpsemalt saab uuringu tulemustest lugeda artiklis „Foreign Language Teachers’ Perceptions of the Virtual Classroom“, mis ilmub peatselt ajakirjas International Journal of Computer ‒Assisted Language Learning and Teaching. 

Keeleõpet mõjutavad tegurid.

Kõige kõrgemalt hindasid distantsõppe ajal oma digitehnoloogia-, aine- ja õpetamisalaseid  teadmisi eesti keele teise keelena õpetajad, kõige madalamalt vene ja inglise keele õpetajad.