Ärgem kaotagem huviharidust!
Me räägime Eestist kui e-riigist, kuid kui kaua meil e-riiki veel on? Alust nii küsida annab valitsuse otsus vähendada huvihariduse rahastamist kaks korda. See ulatuslik kärbe tabab ju valusalt ka meie e-riigi tuleviku taimelava – LTT-hariduse huviõpet!
Nii suur kärpimine puudutab ka LTT-huviõppe õpetajaid, kes on andnud endast parima, ja seda ka distantsõppe rasketes tingimustes. Nad on õppinud õpilasi juhendama veebi kaudu ning õpetanud neid roboteid ehitama arvutiekraanil simulatsiooniprogrammides. Nad on laenutanud robootikakomplekte ja tahvelarvuteid õpilastele koju, et käeline tegevus meeles püsiks. Õpetajad on kaasanud õppeprotsessi õpilaste vanemaid, eriti algklassides. Isegi külma talve on õpetajad trotsinud – roboteid on katsetatud pakaselistel päevadel ka lumehanges, sest siseruumides ei tohtinud kokku saada. Just tänu huviringide õpetajate järjekindlusele ja leidlikkusele osalevad paljud robootikat õppivad noored distantsõppest hoolimata tänavu kõigil suurtel robootikavõistlustel ega kavatse kõrvale jääda ka rahvusvahelisest First Lego League’i suurvõistlusest. Kuid missugust tunnustust huviõppe õpetajad nii tulemusliku töö eest pälvivad? Paistab, et tunnustuseks võib saada senisest väiksem palk!
Õpilase huvi tuleb austada, ütleb iga huviõpetaja. Kui Eesti tahab jääda e-riigiks, siis on meil vaja noori, keda robootika ja e-lahendused väga-väga huvitavad, et meil töötataks välja uusi intelligentseid roboteid haridusele, meditsiinile, tööstusele, kosmosekeskkonnale jne. Kõige kindlam tee suure huvini on põhjalik süvenemine valdkonda, ja meil ongi enamik huviharidusest väga põhjaliku õppekavaga. Seda ebameeldivamalt üllatas uudis huvihariduse toetuse järsust vähendamisest.
Tõsi, Tallinna linn on teatanud, et pealinnas hakkab puudujäävat raha maksma linn ja huvitunnid, sealhulgas robootikatunnid, toimuvad edasi. Kas aga teisedki linnad ja vallad tahavad, et noorte huviharidus jätkuks samas mahus? Eelkõige tuleb tegutseda selle nimel, et huvihariduse ja -tegevuse rahastamist üldse ei vähendataks.
Mis on meie, õpetajate peamine ülesanne? Aidata noorel inimesel üles leida see, mis teda tõeliselt huvitab. Hea, kui see suur huvi leitakse üles põhikooli lõpuks. Aga ka gümnaasiumi lõpus pole veel hilja, sest siis valib noor edasiõppimiseks valdkonna, milles ta ei pettu. Tänu sellele on noor oma õppimise ja oma eluga rahul ning meie kõik oleme rahul, et meil on kõrge tasemega spetsialiste.