Digiõppest õpetaja pilgu läbi: digiõppe muudab raskeks ennekõike sotsiaalne kaugus

Nii õpilastel kui õpetajatel on selja taga huvitav hariduseksperiment, mille käigus terve õppeaasta jooksul tuli ohtralt kasutada digiõppe võimalusi. Järgneb väljavõte mõtetest, millega õpetajad seda aastat meenutavad …

Võrreldes eelmise aasta kevadega oli koolipere kaugsuhtluseks ja virtuaalsete võimaluste kasutamiseks oluliselt paremini ette valmistatud. Koolid said pikemalt oma töökorraldust ette planeerida ning teha kokkuleppeid nii õpikeskkondade kui suhtluskanalite kasutamiseks.

Mõne õpilase jaoks tähendas distantsõpe isegi tavapärasest mugavamat õppimiskeskkonda, teiste jaoks osutus see siiski suureks katsumuseks. Sama võib öelda õpetajate kohta – tekkis palju lisatööd seoses õppimise tagasisidestamisega, samuti õppematerjalide ja keskkondadega tutvumisega. Iga hooliv õpetaja soovib ju teha oma tööd suurepäraselt. Samas on neilgi ainult 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas – mis tihti kujunevad kõik tööpäevadeks. Hästi funktsioneerivad e-lahendused hõlbustaksid nii õppijate kui õpetajate koolitööd omajagu.

Eemal ekraani taga

Mida õpetajad siis digiõppe ajast räägivad? Ma ei nõustu väitega, nagu kardaksid paljud õpetajad oma autoriteedi langust – pigem teeb õpetajat murelikuks ekraani taga ilmselgelt hoopis sõpradega suhtlev õpilane, kes hiljem koolitöödega hätta jääb. Õpetajate üks tähelepanek ongi seotud õpilaste kaasatöötamisega. Ekraani tagant on tihti raske õpilasi aruteludesse kaasata – kellel on probleeme internetiühendusega, kes ei saa kaamerat kasutada, kes ei kuule küsimust või ei saa sellest aru.

Klassis on õpilaste nägudelt võimalik aru saada, kas ja kuivõrd nad tunni töös osalevad. Distantsilt, eriti veel videopildita, ei saa õpetaja tihti nii vajalikku tagasisidet selle kohta, mis õpitavast silma särama paneb või, vastupidi, lisaselgitusi vajab. Seega ei seisne digiõppe raskus mitte platvormis, vaid sotsiaalses kauguses.

Need, kes on aktiivsed suhtlejad ja soovivad tunnis kaasa lüüa, teevad seda üldjuhul ka digiõppe puhul, kuid lihtsam on mitte kohale ilmuda. Samas meenutab osa õpetajaid, et mõni ujedam õpilane muutus digiõppe olukorras hoopis julgemaks oma mõtete avaldamisel.

Tööd saab tõhustada

Üldjoontes on õpetajad loovad inimesed ja ennast pidevalt harivad spetsialistid. Kuigi suur osa eesti õpetajatest on vanemas keskeas ja mitte kõik ei valiks vabatahtlikult digiõpet, on nad üldjuhul vajalikud oskused omandanud ja said kenasti hakkama. Nõustun Priit Kongoga (vt „Haridussüsteem on meie digiriigi Achilleuse kand“, ÕpL, 04.06), et sobiva tehnoloogia kättesaadavus on digitundide läbiviimisel suurim kitsaskoht.

Õpetajad loovad oma niigi kasvanud töökoormuse juures uusi digitaalseid materjale ning katsetavad mitmesuguseid digikeskkondi. Netiavarustes leidub küll hulgaliselt huvitavat materjali, kuid selle leidmine nõuab aega ning tihti tuleb see need korrastada ja konkreetsele õppijate rühmale ja õpieesmärgile sobivaks lihvida. Platvormide paljusus tähendab aga, et need pole omavahel ühitatavad ning paljude puhul maksab õpetaja veel peale, et nende kõiki funktsioone kasutada (tasuta pakutakse vaid põhilisi).

Olen nõus ka arvamusega, et uute digitaalsete õppevahendite loomine peaks olema vastavate spetsialistide tegevusvaldkond, mitte õpetajate tasustamata lisatöö. Õpetajad kohendavad õppematerjale kogu aeg vastavalt oma õppijate vajadustele, kuid me ei eelda ju, et arstid lisaks ravimisele ka ravimeid ise välja töötaksid.

Ma ei saa ka nõustuda väitega, et digiõpe saab õpetajate põuda väga leevendada. Mõte, et üks õpetaja võiks digiplatvormi kaudu jõuda palju rohkemate õpilasteni, on õige. Aga info edastamiseks on meil mitmesuguseid muidki võimalusi. Õpetaja töö on tänapäeval pigem õppimise toestamine ja tagasisidestamine. Seda masinad veel ei oska ning seetõttu ei saa loota, et tulevikus õpetajate põuda tehnoloogia abil vähendada saab. Küll aga saab tõhustada tööprotsessi – nii õppimist kui õpetamist.

Õppimis- ja õpetamisanalüütika üritab pakkuda tõenduspõhiseid lahendusi ning tuleb loota, et see valdkond kiiremini õpetajatele ja õpilastele kasulike lahendusteni jõuab. Õpetajad omalt poolt on nõus sellistes arendustes kaasa lööma, et lahendused aitaksid tõesti õppimisele kaasa aidata ning vastaksid koolide ootustele.