Haridussalong kevadpealinnas: ole lihtsalt inimene

Eesti õpetajate liit on läbi koroona-aasta pakkunud liidu liikmetele võimalust arutleda mitmesugustel teemadel ja jagada parimaid kogemusi. Eesmärk ei ole olnud pakkuda lahendusi, vaid sõnastada probleemkohti ja võimalusi, kolleegi toetada ja teha koostööd.

Õitevahus kevadpealinn Türi võõrustas Eesti õpetajate liidu juhatust maikuus, mil imelises Türi Kevade koolis arutleti kaasava hariduse teemadel.

Vestlusringis osalesid õpetajad Jaan Kuusik, Riina Horn, Marge Pener, Ülle Pokk, Eve Tammekänd ja direktor Andres Tšumakov. Õpetajate liidu juhatust esindasid Margit Timakov, Astrid Sildnik, Reet Valgma ja Mari Karon.

Märkamiseks õige aeg

Lapse erivajaduse õigeaegne märkamine kodus, perearsti poolt või lasteaias on ülioluline. Mitte ainult last ja tema perekonda ei ole vaja haridustee alustamiseks ette valmistada, tähtis on teavitada kohalikku omavalitsust ja kooli.

Koolieelsesse aega peab jääma selgitustöö lapsevanema hirmude ja eelarvamuste mahavõtmiseks, pere tuleb kaasata aruteludesse spetsialistidega (meedikud, psühholoogid, kooliväline nõustamismeeskond, kohalik omavalitsus). Ühise tegevuse eesmärk peaks olema iga lapse jaoks parima, tema erisusest, võimetest ja vajadusest lähtuva ning teda kõige tõhusamal moel jõustava õpikeskkonna loomine.

Türi Kevade kooli hea näide on pere, kes juba enne kooli algust vaatas koos lapsega üle nende suurepärase maja ja jäi väga rahule võimalusega, et klassis ongi ainult neli õppijat, õpetaja jõuab iga lapseni vajaduspõhiselt. Õpetaja jõuab märgata ja arvestada ka laste omavahelist sobivust. Neli õppijat klassis oleks parim ka erituge vajavate laste klassis tavakoolis.

Õpetaja vajab tuge

Ettevalmistuseta õpetajal on raske erivajadusega lastega toimetada. Individuaalse õppekava rakendamiseks, õpitulemuste vähendamise soovituse täitmiseks, sobiva õpivara leidmiseks teeb õpetaja tohutut lisatööd ja eeldab õpetaja enesearengu planeerimist, valmisolekut omandada uusi teadmisi ja süstemaatilist uurivat tegevust õpetajana.

Kodukoha kool on lastele parim valik ja lastevanemate koostöövalmidus ning tahe võimaldab rakendada kaasava kooli põhimõtteid, selmet laps 90 kilomeetri kaugusele erikooli saata. Erivajadusega laste õpetamine eri tüüpi koolides vajab tugevat tugivõrgustikku ja tugivõrgustik kohaliku omavalitsuse mõistvat suhtumist.

Suurema kooli puhul on võimalik rakendada tööle eripedagoog, logopeed, psühholoog. Leida väiksemasse kooli spetsialist koormusega 0,2 on KOV-i arukate otsusteta võimatu. Võimalik lahendus oleks omavahel koostööd tegevate täiskohaga spetsialistide võrgustik vallas näiteks koolivälise nõustamise keskuses. Võrgustiku eesmärk oleks panustada valla kõikide erivajadustega lastega toetamisse, parima õpikeskkonna loomisesse, kasutades suurepäraseid erialateadmisi.

Õppekava sobitumise pikk protsess

Näidete varal võib järeldada, et sobiva õppekava leidmine on aeganõudev, õppekava vahetamine väga pikk protsess ja probleeme esineb ka koolivahetusel. Kompetentsikeskused on kasutamata ressurss selliste otsuste kiirendamiseks.

Erivajaduste lai spekter on raskendab siin õpetaja tööd oluliselt. Vastavalt õppekavale võimaldatakse lapsele vanema nõusolekul sobiv õppevorm väikeklassis või individuaalsel õppel, erikoolis või kaasavat haridust rakendavas tavakoolis.

Müüdiks on saanud erikoolide asumine suletud keskkonnas, õpilaste isoleerimine ühiskonnast. Erikoolid on avatud, kogukonnaga koostööd otsivad koolid, kus lapsel on turvaline ja eduelamust võimaldav keskkond. Kõhkluste korral tuleks otsida pehmeid lahendusi, vaagida ümarlaudadel mõju lapsele, võimalusel kaasata erikooli tegevusse tavakooli õpilasi.

Koolijuhile toob kõikide erivajadustega arvestamine kaasa kohustuse selgitada kohalikule omavalitsusele, miks on oluline teha õigeid otsuseid, sest paraku ei pruugi valla otsustajad olla huvitatud väikese erikooli päevast töövarjuna osa saama. Ühiskonna kokkulepete küsimus on, kas tuge vajavaid inimesi enda hulgas toetatakse või mitte, hoolimata sellest, kuidas neid nimetatakse.

Keelelised (erivajadusega õppija, tuge vajav õppija), eelarvelised ja pädevusküsimused on otsustajatele kauged ja kohati mittevajalikud. Teadmatus tekitab hirmu erivajaduse kui nakkushaiguse ees. Lihtsam on arvata, et erikooli pidamine on kallim ja suures koolis erivajadusega laste õpetamine odavam, ei arvestata kulutustega tugivõrgustiku rakendamiseks. Tegelikkuses on vajalikud eri koolitüübid, valla-, riigi- ja erakoolid. Ideaalses olukorras arvestatakse ja lähtutakse erivajadusega lastest, räägitakse targalt ja kompetentselt selgeks kitsaskohad ja nähakse suurt pilti, leitakse lahendused õpikeskkonna probleemidele.

Õpetaja terve vaim ja rõõmus nägu

Distantsõppe kogemuse järel vajab õpetaja supervisiooni või turgutust. Oleneb kollektiivi suurusest, kui palju suudetakse omavahel õunapuu all istuda ja vestlust arendada. Supervisiooni ei saa peale suruda, see peab tulema loomulikult.

Rääkimata jutud keevad mürgiks ja seepärast on kolleegi hea sõna, lahke pilk ja julgus oma muret jagada parim nõustamise vormi. Oluline on oskus hoida oma vaimset ja füüsilist tervist. Koostöö lastevanematega ei ole kättesaamatu ideaal, rääkida tuleb. Lihtsuses peitub võlu ‒ ole lihtsalt inimene.

Türi Kevade kooli naeruhimulised õpetajad oskavad tunda rõõmu väikestest asjadest, näiteks sõidust mere äärde, jagavad kolleegidega lugemiselamusi ja peavad lugu ütlemisest, et vähem on rohkem.

Rõõm tekitab rõõmu, ükskõiksus ja tuimus tekitavad kannatusi. Rõõmsa õpilase ees on rõõmus õpetaja ja vastupidi. Õpetaja ei pea olema hapu näoga, hapu näoga õpetajal võivad olla maohaavad.