Haridussüsteem on meie digiriigi Achilleuse kand
Eelmine aasta ilmestas tugevalt, kui oluline on ühiskonna toimimiseks hästi funktsioneeriv digiriik. Võrreldes mitmete naaberriikidega suutsime tagada oluliste teenuste töökindluse ka füüsiliste büroode sulgemisel. Digiõppest rääkides meenuvad seevastu pigem tehnoloogilised viperused, ebamugavused ja stressis koolirahvas. Kuidas saaksime olla maailmas eesrindlikud ka e-õppe valdkonnas?
Õpetamine ja õppimine on muutumas – teadsime seda juba enne koroonaviirust, mis meid jõuga ja ootamatult distantsõppele surus. Nagu paljudes teisteski valdkondades, nagu näiteks meditsiin ja kaubandus, on ka hariduses olnud koroonakriis katalüsaatoriks, mis kiirendas seniseid protsesse.
Paslik on siinkohal meenutada, et 20. sajandi suurimaid majandusteadlasi Joseph Schumpeter ütles, et igasugused langusperioodid restruktureerivad ühiskonna toimimise mehhanisme efektiivsemaks ning kasumlikumaks. Seda mõtet toetab McKinsey uuring, mille kohaselt survestas kriis ettevõtteid tegema kaheksa nädalaga digitaalse arenguhüppe. Sarnane efekt oleks tavarütmis saavutatud ligi viie aastaga. Tõsi, antud uuring peegeldas eeskätt USA olukorda ning Eesti puhul ei saa rääkida niivõrd drastilistest muudatustest. Digi on juba aastaid meie majanduse ja ühiskonna tavahügieen.
Haridusvaldkonna digivõimekusest rääkides ei ole meil sellist edumaad võrreldes teiste riikidega paraku näidata. Kuidas saaksime riigina oma digivõimekuse üle kanda ka haridusvaldkonda?
Samamoodi nagu normiks saanud kaugtöö, jääb meiega ka hübriidõpe – õppevorm, kus digi- ja kontaktõpe täiendavad üksteist. See süsteem toetab õppekava läbimist, olenemata sellest, kas õpilane on distantsil vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Paljude õpetajate hirm seoses digiõppega on autoriteedi langemine. Kuidas suhestuvad õpilased ekraanil oleva õpetajaga? Kas nad pingutavad ikka sama palju?
Lapsevanemana leian, et muretsemiseks pole põhjust. Tehnoloogiasajandisse sündinud noored on loomult digialtid ning nende jaoks on igati normaalne suhelda nii sõbra kui ka õpetajaga ekraani vahendusel. Küsimus digiõppest kui väljakutsest või proovikivist jääb mõnele lapsele lõpuni arusaamatuks, sest tema sai raskusteta oma ülesanded tehtud ning materjali läbitud. Siiski tõdeb enamik koolinoortest, et digiõppe peaks olema praegusest oluliselt sujuvam.
Õpetajate hinnangul on suurim kitsaskoht digitundide läbiviimisel olnud seotud tehnoloogiaga – puudu oli nii digipädevusest, digitaalsetest õppematerjalidest kui ka piisavalt hästi toimivast õpikeskkonnast. Paljud koolid võtsid positsiooni, et ükski õpetaja ei peaks eriolukorras kulutama oma niigi vähest ressurssi uute digitaalsete õppevahendite omandamiseks, mistõttu võeti mugavusest kasutusele kooliperele juba tuttavad platvormid. Esiti mõistlikuna tunduv lahendus tähendas lõpuks seda, et ühel õpetajal oli korraga lahti viis õpikeskkonda, mis omavahel ei suhtle, ning sisulise õppetöö asemel läks hulk energiat kaduma eri platvormide vahel navigeerimisele.
Nagu ütleb Murphy seadus: miski pole nii ajutine kui see, mida nimetatakse püsivaks, ja miski pole nii püsiv kui see, mida nimetatakse ajutiseks. Jäädagi lootma sellele, et ajutised lahendused ajavad häda pärast asja ära ka tulevikus, pole õppetöö järjepidevuse ja kvaliteedi mõttes arukas.
Täpselt nii nagu on iseenesest mõistetav, et füüsilistes klassiruumides on asjakohased õppematerjalid ja õppimist soosiv keskkond, peab ka digiõpe olema mugav ning lihtne, et oleks võimalik tegeleda olulisega.
Nüüd tuleb nii õppeasutustel kui digitoodete loojatel luua toimiv ja arenev süsteem, mis soosiks platvormiülest õppeprotsessi. Vaid digilahenduste integreerimisel ning tervikliku õpiteekonna loomisel saavad nii õpetajad kui õpilased tegeleda õppetööga, mitte kulutada energiat eri digitoodete vahel rähklemisele, kus tervikpilt ja sisu võivad jääda tagaplaanile. Seeläbi paraneks Eesti koolisüsteemi digisüsteem ning tagatud oleks ka ühtlasem õppekvaliteet.
Olgem ausad, keegi meist ei usu, et läinud aastal kogetu on igaveseks unustatud. Peame digiriigina leidma need tööriistad, millest õppeasutustel ja õppuritel on kasu ning mis lihtsustaks hübriid- või distantsõpet, mitte ei muudaks seda keerulisemaks. Tehnoloogia on välja töötatud siiski selleks, et aidata inimest, mitte vastupidi.
Veel enam tasub küsida: kas pandeemiakogemuse tõttu tasub vaadata tehnoloogiale üldhariduse kontekstis kui hädaabinõule? Vastupidi, tavaolukorras on õigesti ja süstemaatiliselt rakendatud tehnoloogia hariduse võimendi!
Digiõpe loob haridussüsteemi lisandväärtust. Ajal, mil igal aastal on puudu õpetajaid, võimaldab digiõpe edaspidi leevendada ka haridustöötajate põuda. Ühe digiõpetaja tundi saaks läbida mitu kooliperet, kui süsteem seda toetaks.
Lisaks jätavad digitunnid endast maha olulisi andmeid, millele tuginedes on võimalik jagada süstemaatilisemat tagasisidet ning luua paindlikud ja personaalsed õpiteekonnad, mis omakorda aitavad paremini prognoosida tööjõuturu vajadusi.
KOMMENTAAR
Ärgem idealiseerigem olukorda, mis oli meditsiinilistel põhjustel möödapääsmatu!
Riin Seema, TLÜ haridusteaduste instituudi pedagoogilise nõustamise dotsent:
Eesti jaoks on tõesti väga oluline hästi funktsioneeriv digiriik ja sama oluline on hästi funktsioneeriv haridussüsteem. Kui koroonakriis oli tehnoloogia sektori jaoks peamiselt positiivne kriis, siis selle kriisi mõju haridussüsteemile oli mitmetahuline, nii häid kui ka väga tõsiseid tagajärgi tähendav olukord. Haridussüsteem ei ole homogeenne. Haridussüsteem hõlmab inimesi sõimelastest kuni täiskasvanud õppijateni välja.
Väikeste laste jaoks ei ole digikeskkond loomulik arengukeskkond. Ehk aitab seda fakti ilmestada võrdlus lapse enneaegse sünniga. Suurel osal meditsiinilisel põhjusel enneaegsena sündinud lastest on tänu meditsiini ja tehnoloogia arengule võimalik kasvada terveks täiskasvanuks. Enneaegne sünd tähendab aga suuri terviseriske ja laps vajab lapsevanemate ning tugispetsialistide suurt hoolitsust.
Õnneks ei ole inimkond tulnud veel mõttele kutsuda tahtlikult esile enneaegseid sünnitusi, et arendada lapsi kuvöösis tehnoloogia abil. Oleme senini seisukohal, et loote loomulik arengukeskkond on emakas.
Väikeste laste jaoks on loomulik arengukeskkond füüsiliselt samas ruumis toimuv suhtlus tema eest hoolitseva täiskasvanuga. Väikelastel, kes on jäetud hooletusse ja kasvavad iga päev tunde ekraanide ees, häirub vaimne ja emotsionaalne areng. Ameerika pediaatrite hinnangul on 2–5-aastaste laste tervisele ohutu vaid üks tund digiaega päevas, teismelistel aga paar tundi digiaega päevas.
Et koroonakriis sundis algklassi- ja põhikoolilapsi päevadeks digivahendite ette, oli hädaolukord. Sarnane olukorraga, kui enneaegne laps peab kasvama kuvöösis. Ärgem idealiseerigem olukorda, mis oli meditsiinilistel põhjustel möödapääsmatu!
Digipädevad õpetajad ja hästi töötavad digikeskkonnad võimaldavad distantsõppel paremini toime tulla, kuid digivahendite rohke kasutamise vajadus väikelaste õpetamisel peab olema ka edaspidi meditsiiniliselt ja pedagoogiliselt põhjendatud. Distantsõpe võib teatud mahus sobida põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele ja mõistlikus mahus korraldatuna on sobilik ka üliõpilastele. Teadusuuringud selles valdkonnas on ilmumas.
Olen nõus, et tehnoloogia on siiski välja töötatud selleks, et aidata inimest, mitte vastupidi.
Nõus, et tavaolukorras õigesti ja süstemaatiliselt rakendatuna on tehnoloogia hariduse võimendi. Kui soovime, et ka järgmised põlvkonnad on füüsiliselt ja vaimselt pigem terved ja digiriik jätkuvalt toimib, siis tuleb digiriigis tagada vajalik hulk õpetajaid ja tugispetsialiste ning haridussüsteemis digiõpet rakendades arvestada õpilaste vanuse, arengu ja tervisega.
Kasutatud kirjandus
- Cross, J. (2021). What Does Too Much Screen Time Do to Children’s Brains? https://healthmatters.nyp.org/what-does-too-much-screen-time-do-to-childrens-brains/
- Mägi, M.-L., Varendi, H., Ormisson, A. ja Toome, L. (2010). Enneaegne laps. Infomaterjal lapsevanematele.
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinik, SA Tallinna Lastehaigla. https://www.lastehaigla.ee/public/infotekstid/38369_inforaamat_EST_32lkkaaned_10juuni.pdf
Austatud LUGEJAD!
Ma ei kahtle üldse autori nö digipädevuses, kuid … DIDAKTIKAST, arengupsühholoogiast ja kognitiivsest psühholoogiast ei tea ta midagi (väidan seda tema artikli põhjal). Ja PEDAGOOGIKAST pole haisugi … Lapse ja täiskasvanu õpetamine on ju täiesti erinevad asjad. Just sedalaadi artiklid, mida meedias meelsasti avaldatakse, on kohutavalt ohtlikud, sest lõhuvad lapse arendamise, õpetamise ja kasvatuse TEADUSLIKU aluse põhimõtteid. Kuna neis on palju näiliselt uudset (innovaatilisus!), mis segamini demagoogiaga … Tänaste ameerika teadlaste nimedega ärgem ka vehelgem, sest neil on kommertsi teadusest enam!
Kes tahab vastu vaielda, lugegu enne süvenemisega läbi mõni minu raamat, kasvõi viimased lühikesed ja publitsistlikud – “Carpe diem!” ning “Vanadus on suurepärane”. Või lööge Youtube´i minu nimi ja kuulake mõnd lihtsas keeles loengut pedagoogilise psühholoogiaga seoses…
P.S.
Meie digiriigi Achilleuse kand on arukuse ja mõtlemisvõime langus – RUMALUS – üha kõrgeneva enesehinnanguga (egoga)!