KEELEKASTE ⟩ Sõber š

4. juuni 2021 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit
Priit Põhjala.

Hulk inimesi näib arvavat, et š-täht on eesti keeles kui mitte lausa ebavajalik, siis vähemasti vabatahtlik – oma asi, kas kasutan või mitte. Miks muidu asendatakse š sõnus, sealhulgas pärisnimedes nii sageli sh-ga – „shampanja“ ja „shokolaad“, „kashmiir“ ja „klishee“, „hashish“ ja Hashek, Shvejk ja Shostakovitsh …?

Keelekorraldajad on aastakümneid pidanud säärast asendamist hukka mõistma, asendajad aga endid õigustama. Sageli tuuakse vabanduseks tehnilised probleemid: riist- ja tarkvara ei soodusta š-tähe trükkimist, š-d ei tunnistata meili- ja veebiaadressides, teksti kopeerimisel või saatmisel võivad haagiga tähed asenduda muude sümbolitega või sootuks kaduma minna – ja nii ongi lihtsam ja turvalisem trükkida sh.

Tänapäeva võimaluste juures pole too sh aga tihtipeale muud kui märk nii infotehnoloogia arendajate kui ka kasutajate saamatusest ja laiskusest. Keelekorraldaja Sirje Mäearu on seda nimetanud „kirjaviisi ja tähestikku moonutavaks tehniliseks mannetuseks“ („Ikka š, ž ja č“, „Keelenõuanne soovitab“, 1996) ning Henn Saari tõdes juba paar aastakümmet enne teda, et kui näiteks „telegraafil tuleb tähtede asemel tarvitada teiste tähtede kombinatsioone, siis on see lihtsalt tehniline armetus keset XX sajandi teist poolt“ („X Y Z“, Eesti Raadio „Keeleminutid“, 24. juuni 1973).

Mõned hoiduvat š-st ka ideoloogilistel kaalutlustel – olevat russide pookstav, importkaup punaselt Nõukogude maalt. Aga tegelikult tuli see tubli täht eesti keelde juba sadakond aastat tagasi, küll slaavi, ent ladinakirjaliste slaavi keelte tähestikest koos ladina šrifti kasutuselevõtuga. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus“ (1918) soovitatakse vene ш-d gooti kirjas märkida sh-ga, „kui aga Eesti keeles Ladina kiri tarwitusele wõetakse“, siis juba š-ga. Sõnu, kus haagiga s tarvitusel, leiab sõnaraamatust endastki juba üksjagu: „košenill“, „mošee“, „šampinjon“, „šowinismus“, „šrapnell“, „tuš“ ja nii edasi.

Sedamööda, kuidas gooti kiri taandus ladina ees, valjenes ka reegel: š olgu š, mitte mõni di- või trigraaf! Kaudsemalt peame š eest tänama aga mitte eesti keele toonaseid normijaid, vaid ketserina tuleriidal põletatud tšehhi teoloogi ja filosoofi Jan Husi (u 1370–1415), kes leiutaski š-tähe selleks, et asendada tšehhi kirjas ebaökonoomset mitmetähelist ühendit sch. Eesti keeleski on š enamasti kasutusel kindlate di- ja trigraafide vastena võõrsõnade lihtsamaks ja täpsemaks kirjapanekuks; peale vene ш (шашлык > „šašlõkk“, матрёшка > „matrjoška“) muutub meil š-ks näiteks saksa sch (Schablone > „šabloon“, Tusch > „tušš“), inglise sh ja ch (shilling > „šilling“, ketchup > „ketšup“) ning prantsuse ch (chef-d’œuvre > „šedööver“, couchette > „kušett“).

Asendada nendes tarvilikes laenudes, hulgast võõrnimedest rääkimata, š-täht sh-ga – see on ökonoomsuse mõttes igatahes samm tagasi. Sama hästi võiks siis õ, ä ja ü asendada oe, ae ja ue-ga, nagu vanasti telegrammides, ning kirjutada näiteks „uelestoeusmispuehade esimene pueha oli puehapaeeval“.

Peale ebaökonoomsuse on š-tähe sh-ga asendamise tagajärjeks raskesti loetavad koledad sõnad, mis pealegi võivad lugejat eksitada. Tema ju ei tarvitse otsekohe teada, kas sh on sõnas algupäraselt või š asendusena; näiteks „pasha“ puhul võib tal tekkida küsimus, kas mõeldakse pashanimelist rooga või pašat, vastava tiitli kandjat sultaniaegses Türgis.

Muidugi ei maksa nüüd kiirustada kõiki sh-sid pikemata š-deks parandama. „Pasha“ lihavõtteroana on ikka „pasha“, mitte „paša“, sest tuleb meile vene sõnast пасха, samas kui Türgi tiitlit tähistava laensõna aluseks on saksa Pascha. Ja omaaegne Tšetšeenia president oli just Mashadov, mitte Mašadov. Eriti ohtlik oleks sh-de automaatne š-deks konvertimine tekstitöötlusprogrammis. Sedasi läheksid igal juhul kaduma ka kõik õiged, omal kohal olevad sh-d, nii et keegi peaks hiljem kukalt kratsides lugema „orašein“, „teadušaru“, „täišäälik“, „Šakespeare“ ja „Wašington“.

Lühidalt öeldes: tantsigem ikka tša-tša-tšaad, mitte tsha-tsha-tshaad, ning söögem ikka pashat ja lavašši, mitte pašat ja lavashshi, siis on kõik koššer!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!