KEELEKASTE ⟩ Too kool for skool
Kes mäletab lugu „O olemisest eesti keeles“ (Õpetajate Leht, 13. märts 2020), mäletab vahest ka seda, et kuigi eesti keele kõige sagedam vokaalitäht – üldse täht! – on a, langeb kõige sagedama sõnu alustava vokaalitähe au hoopis o-le, muidu sageduselt alles üheteistkümnendale, vokaalitähtedest viiendale tähele. See on suuresti tänu tegusõnale „olema“ ja kõikidele selle vormidele, mida esineb eestikeelses tekstis kokku rohkem kui ühtki teist sõna oma vormidega.
Üsna sarnane lugu on k-ga: muidu sageduselt alles üheksas, konsonanditähtedest viies täht (eespool paiknevad s, t, l ja n), on k ometi kõige sagedam sõnu alustav konsonanditäht. Temal tuleb selle eest peaasjalikult tänada sidesõnu „kui“ ja „kuid“ ning määrsõnu „ka“, „kas“, „kus“ ja „küll“, lisaks sääraseid ohtralt pruugitavaid keelendeid nagu „kes“, „kaks“, „kord“ ja „kõik“ oma eri vormidega.
Inglise keeles on k märksa marginaalsem, kõigi tähtede hulgas sageduselt alles tagantpoolt viies ja ka sõnaalguse konsonanditähena üks viimaseid. Tihti annab tema kohalolu märku sellest, et tegemist on ülepea laensõnaga (kangaroo, kiosk, polka). Eelnedes sõna algul n-ile (knight, knock, knuckle), on ta tänapäeva inglise keeles sootuks tumm, ning sageli langeb k-hääliku märkimise austav kohustus seal üldse c-le või q-le (crocodile, panic, quack, bouquet), nagu vanasti ladina keeles.
Marginaalse tähena assotsieerub k inglise keele kõnelejatele tihtipeale hoopis põhja ja ida poole jäävate võõraste keeltega, kus ta on palju tavalisem: soome, rootsi, taani, hollandi, saksa, vene, poola, tšehhi, ungari … 20. sajandi keskpaiku, külma sõja alguses, hakkasid inglased-ameeriklased k-d keelte kaudu seostama ka Saksamaa ja Ida-Euroopa totalitaarsete, fašistlike ja kommunistlike režiimidega, mille esindajad kirjutasid isegi „America“ kurjakuulutavalt k-ga, nagu näiteks saksa „Amerika“ või poola „Ameryka“. Jah, Johnide, Jameside ja Maryde jaoks on k põneveksootiline, aga ka pahaendeline pookstav.
Toosama eksootika tegi k-tähe 1950. aastatel ahvatlevaks pilgupüüdmise vahendiks reklaamiloojatele ja brändimeistritele. Asjad, mis varem olid comfy, quick ja clean (mugavad, kiired ja puhtad või puhastavad), olid nüüd ühtäkki kumfy, kwik ja kleen. Sigaretibränd Kool, Kool-Aidi joogipulber, Krispy Kreme’i sõõrikud, „Kandy Korni“ maisisort, Klean Stripi värvieemaldi, Kidz Korneri lastehoid, „Krazy Kati“ koomiks – c– või q-tähe asendamine k-ga muutis mis tahes asja lahedalt mässumeelseks, meelepäraseks eelkõige neile, kes olid too cool for school või, nojah, too kool for skool.
Kui inglise keeles on kihvt kasutada igava c asemel põnevat k-d, siis eesti keeles on vastupidi; siin asendavad reklaamikirjutajad ja brändiloojad igava k põneva c-ga. Sedasi saavutatud inglispärasusega loodetakse tõmmata tähelepanu, jääda meelde ning tabada õiget, käesoleval juhul noort ja poppi sihtrühma. Kunagi oli tudengite telefonipakett Ylicool, nüüd on aga tudengilinna kohvik, vabandust, cafe YliCool, rääkimata hulgast reklaamlausetest stiilis „Alusta ISIClikku elu“, „Meie ettepaNEC“ ja nii edasi.
Sääraste keelemängude sagedaimaks tulemuseks või tagajärjeks on lühiealised normist hälbivad juhusõnad, aga mõni sedasi saadud keelend jääb ka püsima, muutub rahvusvaheliseks ja võidakse paljudes keeltes isegi normikohaseks tunnistada. Võtame kas või läbi-lõhki ameerikaliku okay, lühemalt OK. Sedagi k-tähega sõna on seostatud sakslastega (alles korrekt ‘kõik on õige’, ohne Korrektur ‘ilma paranduseta’) ja isegi meie ülelahe naabritega (oikea ‘õige’), kuid tegelikult tuleb see jällegi c asendamisest k-ga inglise keeles.
Nimelt pruugiti 1830. aastate Bostoni ajalehtedes, küllap nalja pärast, meelega vigaselt, häälduspäraselt kirjutatud väljendite lühendeid. Ja üks selliseist väljendeist oli all correct kirjapildiga oll korrekt ja lühendiga o.k., millest pikkamisi kujunesid tänapäeval tuttavad sõnakujud OK ja okay. Too viimane ühendab inglise tähenimed o ja kay, ja eesti keeles kasutatakse nii selle mugandit „okei“ kui ka meie oma tähenimedest kokku pandud cool’i sõna „ookaa“.