Kool on õpetaja nägu
Õpetajate puudus on eelkõige koolijuhi, aga ka omavalitsuste mure, mida on asutud lahendama mitmel tasandil. Probleemi lahendamine eeldab selle põhjuste tundmist. Siinses loos jagavad oma koolikogemusi endised pedagoogid ning sõna saavad ka õpetajad, kes ametile truuks jäänud.
Lõppemas on keeruline kooliaasta. Kuigi esmakogemus piirangutega jäi eelmisse õppeaastasse ja kohaneti juba tuttava olukorraga, jäid alles ka mõned vanad mured. Koolijuhid ja -pidajad murdsid ikka pead, kellega täita puuduvate õpetajate kohti.
Miks on õpetajatest suur puudus? Miks lahkuvad õpetajad koolist? Vastuseid on väga erisuguseid. Üks põhjus selgub, kui vaadata õpetajate vanuselist statistikat: pensioniealisel (Haridussilma andmetel oli 2020/2021. õppeaastal 5501 õpetajat üle 60 a vana) võib olla valmis plaan, millal töö lõpetada, aga see mõte võib tekkida ka hetkel, mil sisetunne ütleb, et nüüd on tema jaoks aeg ümber, nüüd hakkab ta puhkama.
Noppeid analüüsist
Õpetajate tööalast liikuvust uuriti mõne aasta eest. 2019. aastal avaldati HTM-i tellimusel koostatud analüüs üldhariduskoolide õpetajaskonna tööalasest liikuvusest ja karjääriteedest Eesti hariduse infosüsteemi EHIS andmetel, analüüsi autoreiks Kristel Vaher ja Rena Selliov. Analüüsi ajend oli alustavate õpetajate vähene kutsekindlus – liiga vähe õpetajakoolituse lõpetanuid asub ja jääb kooli tööle.
EHIS-e andmetele toetuvas analüüsis õpetajaskonna liikuvusest aastatel 2008–2018 leitakse, et õpetajate lahkumine üldhariduskoolidest viimasel kümnendil ei ole ulatuslik probleem. Analüüsi autorid tõdesid, et viimastel aastatel on pigem vähenenud nende õpetajate osakaal, kes vaatlusalusest õppeaastast järgmisel üldhariduskoolides ei tööta.
2008–2018 kümnendi õppeaastate statistika järgi töötab keskmiselt 83% õpetajatest üldhariduskoolis vähemalt kolm aastat järjest. Samal ajavahemikul lahkus koolist ühel õppeaastal keskmiselt 13% õpetajatest. Koole, kust ei lahkunud ühtegi õpetajat, oli aastas keskmiselt 83 (16% kõigist koolidest), ja koole, kust oli palju lahkujaid (rohkem kui 24% kõigist õpetajatest), oli samal kümnendil aastas keskmiselt 70 (13% kõigist koolidest) – neist lahkus aastas keskmiselt kuus õpetajat.
Analüüsis tõsteti esile asjaolu, et suurema tööjõu voolavusega koolides moodustasid üle poole lahkunutest kvalifikatsiooninõuetele mittevastavad tähtajalise lepinguga õpetajad. Eraldi toodi välja, et vaid ühe ainevaldkonna õpetajatest, keda oli ligi 60% kõigist ametikaaslastest, lahkus aastas keskmiselt 15%, vähemalt kahte ainevaldkonda õpetavatest õpetajatest 8–9%. Õpetajate lahkumise määr oli suurem kui 24% enamasti väikestes koolides. Kõrge tööjõu voolavusega koolide õpetajate keskmine koormus on Eesti keskmisest madalam, üksikisiku tasandil seostub õpetaja töölt lahkumine kõige enam töökoormusega, resümeeritakse analüüsis.
Õpetaja karjääritee kirjeldamisel oli vaatluse all 7796 ehk 53% 2008/09. õppeaasta õpetajatest, kes töötasid pidevalt aastatel 2008/09–2017/18.
Miks lahkutakse koolitöölt
Millist rõõmu tunneb õpetaja, nähes õpilaste silmis huvi aine vastu, indu õppida, kaasa töötada, teab kõige paremini iga pedagoog ise. Ent ometi on neid, kes panevad kooliukse enda järel lõplikult kinni. Miks õpetajaks õppinud inimene oma ameti maha jättis ja elukutset vahetas, sellele küsimusele, mis sai saadetud võimalikele vastajatele, tuli loodetust vähem vastuseid. Osa ei soovinud põhjust avaldada või jättis üldse vastamata, kuid oli ka neid, kes nõustusid vastama. Kokkulepe oli, et nimed jäävad avalikustamata.
Üks õpetaja, kes koolist mullu lahkus, kirjutas põhjuseks, et väga häirivaks muutus olukord, kus õpilastel on tekkinud rohkem õigusi kui õpetajal. Juhtkonnalt õpetaja tuge ei leidnud, sest kardeti vanematega protsessida. „Õpilased on muutunud ülbeks. Pole enam lugupidamist õpetaja vastu,“ kommenteeris teine pedagoog tööst loobumist.
Mõni pensionieas õpetaja otsustas esimese koroonapiirangu aasta järel, et on õige aeg koju jääda. Kuid see ei tähenda, et nad täielikult õpetamisest loobusid – mõni tegutseb järeleaitaja ja eraõpetajana.
Oma nõutust/abitust probleemsete õpilastega suhtlemisel ja koolijuhi toetuse puudumist mainis teinegi pedagoog, kes kavatses koolist lahkuda. Õpetajat ignoreeriva ja tundi segava õpilasega hätta jäämist kurtes ning juhilt abi otsides kuulis ta vastuseks vaid soovitust, et püüdku ikka hakkama saada, sest midagi pole teha. Poisi vanemate arvates aga pidanuks poja käitumine olema vaid kooli mure.
Koolitööst loobumise põhjus oli ka üha kasvav töömaht digiõppevahenditega. Nappides vastustes piirduti ühe põhjusega: „Ei suutnud konkureerida nutiseadmetega. Ei saanud õpilastega läbi. Töö on muutunud üle jõu käivaks. Palk ei rahuldanud. On teisigi, paremaid marjamaid.“ Mõnes vastuses oli neid marjamaid nimetatud, nagu näiteks koolitus- ja keele- ning tõlkefirmad.
Koolist on lahkunud õpetajaid, kes on ümber õppinud nõustajaks, coach’iks. Õpetajaametist on mindud riigi- või omavalitsusametnikuks, õpetajatöö on vahetatud müügitöö või muu tasuvama tegevuse vastu. „Kui mul oleks olnud rikas abikaasa, poleks ma kindlasti koolist ära tulnud,“ vastas laste õpetamisest loobunud pedagoog, kes hakkas täiskasvanute koolitajaks. „Aga samas ei kahetse ma midagi,“ lisas ta. „FIE-na töötades arenesin ma vist kõige rohkem ja kogesin ka kõige enam rahuldust oma tööst.“
Õpetaja, kes siirdus üldhariduskoolist kutseõppijaid õpetama, oli sellise vahetusega väga rahul. Ta kirjeldas uut töökeskkonda: „Õpilased olid täiskasvanud, motiveeritud, tööd sain teha iseseisvalt, töötingimused olid suurepärased, kolleegid huvitavad, tuli ette põnevaid tööreise, tööd oli palju ja tasu parem kui keskkoolis ning suved vabad. Kooli poolt oli toetus suur ning sain jätkata oma teist tööd, mis samuti erialaga seotud ja mida olin varemgi teinud.“
„Osa õpetajaid lahkub koolist, kuna nad ei suuda ennast kehtestada, neil on probleeme distsipliiniga ning mitte alati ei leia nad mõistmist ja toetust vanematelt kolleegidelt,“ kirjutas õpetaja, kes üle 20 aasta töötas ühes ja samas koolis kahekordse koormusega, seejärel täiskohal koolis ja keeleõppefirmas ning lõpuks jäi vaid täiskasvanuid õpetama. „Mina ja mõned minu tuttavad keeleõpetajad töötasime samaaegselt nii koolis kui ka keelefirmas. Põhjuseks oli peamiselt lihtlabane raha teenimise võimalus, et reisida, endale midagi rohkemat lubada. Muidugi pakkus keelekursustel töötamine enesearengut, uutmoodi eneseteostust, vaheldust koolist,“ kirjutas õpetaja, kes läks tavakoolist täiskasvanuid õpetama.
Õpetajate puudust on pikka aega süvendanud riigivalitsejate hoolimatus pedagoogide palgatõusu vastu. „Eriti kahju oli mul kolleegist, noorest eesti keele ja kirjanduse õpetajast. Ta oli sündinud õpetaja, keda armastasid nii lapsed, lapsevanemad kui kolleegid,“ meenutas üks pedagoog meeskolleegi, kellega töötas koos eelmise kümnendi algul. „Tal oli olnud suur töökoormus, lisaks palju asendustunde. Nii lootis ikka suuremat palka, kuid seda kätte saades oli ta muserdatud. Ta oli abielus, peres oli väike laps. Ta ütles, et kui maksab ära korteriüüri, ei jätku tal isegi terveks kuuks söögiraha, muust rääkimata. Muidugi sundis elu teda varsti koolist lahkuma.“
„1990. aastate lõpust alates hakkasid lapsevanemad võtma õpetajaid kui klienditeenindajaid,“ arutles oma kirjas staažikas õpetaja. „Olin tunnistajaks, kuidas noored õpetajad kartsid lastevanematega kohtumist või telefonikõnesid vanemate ründava ja tihti õpetajat süüdistava hoiaku tõttu.“
Täiskasvanute keeleõpetaja kirjutas: „Mul on olnud õpetajate keelegruppe, kus oleme arutlenud kooliprobleemide üle. Õpetajatelt kuulsin kurtmist, et neil pole mingeid õigusi, lapsevanemad arvustavat kodus laste kuuldes õpetajaid, õõnestades nii nende autoriteeti. Minu arust pole õpetajatelt keegi nende õigusi ära võtnud, kardan, et kõrgkoolis ei õpetata neile piisavalt suhtlemispsühholoogiat jms, samuti ei kehtestata koolides ühiseid nõudeid õpilaste käitumisele koolitunnis. Nii võivadki noored õpetajad üksi jääda oma probleemidega, mis viib kergesti läbipõlemiseni. Mõned vanemad õpetajad aga ei mõista, et kool ja õpilased muutuvad, sellega koos peab muutuma ka õpetaja – tuleb pidevalt ennast täiendada, olla kursis muutuste ja uuendustega oma ainevaldkonnas, arvutimaailmas jne. Nemad aga tahaksid aastakümneid õpetada ühe ja sama konspekti või ainult õpiku/töövihiku järgi, mistõttu lapsed annavad korrarikkumistega märku, et neil on tunnis igav.“
20-aastase staažiga pedagoog ütles, et tundis pärast esimest koroonapiirangutega kooliaastat, et tema aeg koolis sai ümber, ja suundus abikaasa firmasse, vahetades elukutset.
Kooli jääma motiveerib töö ise
Üks koolist lahkunud õpetaja lisas oma kirjale küsimuse: huvitav oleks ka teada, mis põhjusel õpetajad koolist ära ei lähe. Sellisele küsimusele tuli samuti vastuseid. Taas ühe staažika pedagoogi kirjast: „Olen 43 aastat õpetanud ja mind on motiveerinud töö ise. Mul on ka väga toredad õpilased olnud, kellega on olnud suurepärane kontakt, on palju kordaminekuid ja projekte, edu olümpiaadidel jne. Tunnen ennast koolis nagu kala vees.“ Kirjutaja lisas, et suurt rõõmu annab teadmine, et päris mitu tema õpilast on valinud sama elukutse ja neist on saanud tema kolleegid – sama aine õpetajad.
„Olen kindel, et enamik alustavaid õpetajaid jääb siiski kooli ja läheb siit ka pensionile, sest õpetajatöö on väga vaheldusrikas ja noortega töötades jääd ka ise hingelt nooreks. Õpetajana töötades on oluline missioonitunne ja see vist hoiabki kaua koolis,“ kirjutas pedagoog, kes lisaks oma aine õpetamisele on olnud koolis huvijuht, pikapäevarühma ja internaadi kasvataja. „Õpetajana saab olla paljudes rollides – tundi ette valmistades ja tundi andes ning õpilasi juhendades oled nagu lavastaja, uut osa demonstreerides näitleja, näitlikke õppevahendeid valmistades kunstnik, paaris- ja rühmatöö organiseerimisel-suunamisel-kontrollimisel superviisor, coach, mentor ja palju muud. Sa saad olla loov, loominguline, mänguline, mitmekülgne, nii et mitte kunagi ei saa sa tunda igavust. Minu jaoks olid kõige tähtsamaks laste rõõmsad, õnnelikud silmad, see oli tänu, mis näitas, et tund õnnestus – sain kohese ja ausa tagasiside oma tööle.“
Suurim puudus on klassiõpetajatest
Maikuu kolmes Õpetajate Lehes ilmunud tööpakkumiste kuulutuste põgusa ülevaate põhjal võib järeldada, et kõige enam on järgmise õppeaasta alguses koolides puudu klassiõpetajaid. Järgmiseks vajatakse enim matemaatika-, seejärel inglise keele õpetajaid. „Edetabeli“ esikuuikus on ka logopeedid, kellest on puudus nii koolides kui lasteaedades, lasteaiaõpetajad ja eripedagoogid.
Õpetaja nagu Jüri Arraku maalil
Tartu Poska gümnaasiumi bioloogia- ja valikainete õpetaja Lauri Mällo on 20 aastat töötanud koolis ning usub, et teeb seda tööd veel teist sama kaua. Ta pälvis 2019. aasta gümnaasiumiõpetaja tiitli. Mällo mõtteid vahendab HARNO.
Mul ei ole kahekümne aasta jooksul igav olnud. Kuidas saakski. Igal aastal tuleb uus lend noori, koosseisud on erinevad, muutuvad ajas, nende soovid ja mõtted liiguvad järjest kiiremini. Et sellega sammu pidada peab ise sama kiiresti liikuma. Raamatus „Alice Imedemaal“ püüab Ärtuemand Alice’ile selgitada: „Selleks, et paigal püsida, pead sa järjest kiiremini jooksma.“ Evolutsiooniline võidujooks. Mulle tundub, et õpetajatööga on samamoodi. Selleks et noortega sammu pidada, peame me pidevalt järjest kiiremini liikuma. See ei lase rutiinil tekkida. Olgu, mingi rutiin tekib ikka, see on hea, sest aitab ära teha suure osa sellest tööst, mida saab teha mehaaniliselt. Ka seda on vaja.
Samuti on vaja aega oma lastele, tahan olla oma elukaaslasega, lugeda ja veel palju muud. Seda kõike saab õpetajatöö kõrvalt teha. Kuid selge piiri tõmbamine kodu ja töö, töö ja puhkuse, iseenda ja töö vahele on ikka igaühe enda teha. Koolitöö võib võtta väga palju aega. Kui on näha, et koormust on palju, siis pole midagi parata, osa sellest tuleb ära anda. Iseendale vajalikku aega ei tohi tööle anda. Sageli võtab õpetaja endale kohustusi, mis ei kuulu talle. Seda peab vältima.
Kool on väike ühiskonna mudel. Siin peab arvestama kõigi nende muutustega, mis ümberringi toimuvad. Kui oskame nendega kaasa minna, siis on hästi. Me ei tohi ega ka saa oma klassiruumis muuta õpilaste maailmavaadet, mida kujundab nende ümber olev sootsium. Pereväärtused on erinevad, poliitilised vaated, elamismustrid, soovid ja vabadusetung jne.
Viimasel ajal tundub, et mida paremaks läheb elu, seda nõudlikumaks muutub inimene, ka väike inimene ja kujunev noor. Need, kes rohkem mõtlevad, kellele on antud võimalus arutleda, kellel on valikuvõimalused, need suudavad oma soove ka selgemalt väljendada, on tolerantsemad ja paindlikumad nii iseenda kui teiste suhtes. See kõik esitab õpetajatööle omamoodi väljakutse. Siis peab püüdma sellele vastata, alati see ei õnnestu. Eks siis teine kord teen paremini.
Õpetajaamet on „settimisega“ amet. Karjääriredelit siin ei ole. Vähemalt minu jaoks mitte. On vaid pidev areng, enesearendamine, nuputamine, leiutamine, vaatlemine, katsetamine. Kes enam areneda ei jõua, see peaks mõne aja pärast loobuma.
Mulle näib, et õpetajatöö on viimasel ajal muutunud populaarsemaks, töökeskkond läinud paindlikumaks nii füüsiliselt kui ka sisuliselt. Me saame teha väga palju teistmoodi kui 10 või 20 aastat tagasi. Lihtsalt endal peab olema fantaasiat. Ma näen järjest enam noori, kes soovivad kooli tööle tulla, ma näen noori õpetajaid ja nende entusiasmi. Mõne alustava koolmeistri entusiasm raugeb ja ta valib midagi muud, kuid paljud jäävad. Õpetajaamet ei ole enam alamakstud ja tohutu töömahukas amet, ka siin on tööajas ja -tasus paindlikkust palju rohkem kui varem.
Mõnikord on mul tunne, et õpetaja kujund on nagu Jüri Arraku maalil olev fantaasiaolend kolme pea ja kaheksa käega sootu ja eatu tegelane, kes kõnnib müütilisel, pidevalt muutuval maastikul, et luua habrast korda ja jagada juhiseid oma oskuste ja tõekspidamiste raames, püüdes seejuures mitte rikkuda seda eriilmelist ja mitmekesist maailma, mis tema ümber on. Ehk see ongi nii?
Kultuurikomisjoni ettepanekud ja ministeeriumi abinõud
Pedagoogide puuduse võttis uurida riigikontroll ja avalikustas möödunud aastal hoiatavad täitmata õpetajakohtade arvud. Seejärel arutas riigikogu kultuurikomisjon sügisel koos õpetajate esindajatega nende järelkasvu ja õpetajakutse väärtustamisega seotud probleeme. Kuulati inimesi, kes kõige paremini probleemidega kursis, ja koostati ettepanekud valitsusele. Komisjon soovis jõuda konkreetsete väljunditeni, millega kaasneks ühine arusaam vajalikest ressurssidest ja vastutajatest. Juuni algul jõudis kultuurikomisjoni lauale HTM-i vastus selle kohta, kuidas rahvaesindajate ettepanekuid ellu rakendatakse.
Ettepanekud olid järgmised: koostada süsteemne tegevuskava õpetajate järelkasvu tagamiseks ja õpetajakutse populariseerimiseks. Töötada välja õpetajate ja tugispetsialistide karjäärirada, tagada neile (sh alushariduses) motiveeriv töökeskkond ning konkurentsivõimeline töötasu. Luua täiendavad meetmed alustava õpetaja toetamiseks. Suurendada praktika ja pedagoogikaalaste ainete rolli õpetajakoolituses.
Ministeerium vastas, et õpetajate järelkasvu tagamiseks on loodud laiapõhjaline töögrupp, kellega koos on ette valmistatud tegevuskava projekt. Sellest tegevuskavast lähtutakse raha planeerimisel aastani 2027. Õpetajate ja koolijuhtide professionaalseks arendamiseks ja järelkasvuks planeeritakse ca 16 miljonit eurot. Haridusvaldkonna arengu teadus- ja tõenduspõhisuse tagamiseks kavandatakse käivitada teadus- ja arendustegevuse programm 2021–2025 aastase eelarvega 0,5 miljonit eurot.
Kuna õpetajate ja tugispetsialistide kutsesüsteemi kasutamine ei ole HTM-i teatel laialdaseks praktikaks kujunenud, siis kavandatakse tegevusi selle võimestamiseks. Välja on töötatud arenguprogrammid kooli- ja õppejuhtidele, et koolides oleks tagatud õppimist ja õpetamist toetav keskkond mitte ainult õpilaste, vaid ka õpetajate jaoks.
Palk ja tunnikoormus
Õpetaja keskmine palk on aastast 2013 pidevalt kasvanud ning aastal 2020 oli see 112% Eesti keskmisest palgast. Üldhariduskooli õpetaja keskmine brutopalk oli 2020. a 1624 eurot, Eesti keskmine brutopalk 1448. Selleks, et üldhariduskooli õpetaja keskmiseks palgaks kujuneks 2025. aastaks 120% riigi keskmisest palgast, on prognoosi järgi vaja lisaraha 295 miljonit.
Õpetajate tunnikoormuse vähendamine ühtsetel alustel ei lahenda õpetajate järelkasvu probleemi. Sel juhul on õpetajaid veelgi juurde vaja ning kogu võimalik riigieelarve lisaraha ei lähe õpetajate palgakasvuks, vaid uute õpetajate palkamiseks. Eesti hariduse infosüsteemi andmetel on õpetajate keskmine tunnikoormus 22–24 nädalas. Riik toetab koolipidajat õpetaja palga osas, arvestades tunnikoormusega 21. Seega on koolil võimalus diferentseerida ja rakendada teatud juhtudel väiksemat tunnikoormust.
Eesti õpetajate liit tegi ettepaneku õpetaja töökoormuseks täiskohaga 18 tundi nädalas, alustaval ja meisterõpetajal 16 tundi. Kultuurikomisjon tegi valitsusele ettepaneku leevendada õpetajate töökoormust kontakttundide vähendamisega 15–16 tunnile. Ministeeriumis arvutati: kui keskmiseks tunnikoormuseks oleks 15 tundi nädalas, siis tuleks riigieelarvest leida uute õpetajate palkamiseks lisaraha vähemalt ca 120 mln ning juurde leida enam kui 4800 õpetajat, kelle aastane tööjõukulu õpetaja kohta oleks 24 726 eurot (arvestades brutokuupalgaks 1540 eurot). Kui rakendada ettepanekut osaliselt, siis arvestuse viimine 17 tunni juurde nõuab täiendavat ressurssi aastas ca 80 mln eurot ja 3200 õpetajat.
Õpetaja tööaja arvestamise ja töö tasustamise alus on ametikoht, mitte tunnikoormus. Põhipalga eristamine ainult töö mahu ehk kontakttundide põhjal ei ole ministeeriumi hinnangul jätkusuutlik lahendus, kuna ei võta arvesse õpetaja töö kvaliteeti ja õpetaja pädevuste arengut.
Ministeerium näeb lahendust koostöös valdade ja linnade liiduga koostatud juhendmaterjalide rakendamises koolivõrgu korrastamiseks, mille elluviimisel on võimalik koolipidajate ja -juhtide koostöös nüüdisajastada õpetaja palgakorraldust.
Parem juhtimine
Õpetajate järelkasvu töörühm pidas põhjustest, mille lahendamisele on vaja õpetajate järelkasvu tagamiseks keskenduda, kõige olulisemaks madalat juhtimiskvaliteeti ning puudulikku organisatsioonikultuuri. Kõrget juhtimiskvaliteeti ja organisatsioonikultuuri peeti võtmeteguriks nii õpetajaameti maine parandamisel, uute õpetajate ametisse toomisel kui ka kutsekindluse suurendamisel. 2019. a käivitati haridusprogrammid, mille abil tõsta omavalitsuste haridusjuhtide kompetentsust. Programmi on läbinud 54 haridusametnikku. Haridusasutuste juhtidele on loodud kompetentsimudel ja nende soovil on asutud kavandama karjäärimudelit. Ülikoolid on katsetanud kutseaasta uut mudelit, mis näeb ette õpetajahariduseta alustava õpetaja toetamist. Kutseaasta tugiprogrammi kavandatakse erinevalt kahele sihtrühmale: õpetajakoolituse lõpetanutele ja muu haridustaustaga töötavatele õpetajatele.
TÜ ja TLÜ-ga koos käivitatakse sel aastal ülikoolidevaheline õpetajate akadeemia, millel on kaks eesmärki: suurendada õpetajate järelkasvu ning ülikoolide võimekust õpetajate ja haridusjuhtide koolitamiseks ning teadustööks.
Uus käsiraamat haridusjuhtidele
- Maikuus tutvustati omavalitsuste haridusjuhtidele sel aastal valminud õpetajate töö- ja palgakorralduse nüüdisajastamise käsiraamatut. See on juhendmaterjal, kuidas õpetaja töö- ja palgakorralduse aluseid ajakohastada. Käsiraamatu koostamises osales seitse valda üle Eesti ja Pärnu linn. Oma teadmistega täiendasid raamatu sisu paljud kooli- ja õppejuhid, mentorid ning hariduseksperdid.
- Käsiraamat valmis Eesti linnade ja valdade liidu (ELVL), HTM-i ja Fontes Palgakonsultatsioonid OÜ eestvedamisel. Juhend on leitav ELVL-i kodulehelt http://bit.ly/opetajate_kasiraamat.
Tundub, et aasta õpetaja ei olegi midagi muud kui ministeeriumi propagandistlik hääletoru.
Ühelt poolt ütleb ta: “Kui on näha, et koormust on palju, siis pole midagi parata, osa sellest tuleb ära anda. Iseendale vajalikku aega ei tohi tööle anda. Sageli võtab õpetaja endale kohustusi, mis ei kuulu talle. Seda peab vältima.” See ju tähendab töökoormuse vähendamist, millega kaasnab palgalangus. Nii et lugupeetud Lauri Mällo tunnistab, et täiskoormusel töötav õpetaja võib endale liiga teha.
Siis aga väidab: “Õpetajaamet ei ole enam alamakstud ja tohutu töömahukas amet, …” See aga ei vasta tõele: õpetaja palga alammäär on 1315 eurot (bruto!), Eesti keskmine palk aga 1473 eurot.
Kui juba osa õpetajaid on nii alandlikud ja ei tunnista õpetajate õigustatud palgaootusi, siis ikka suurt lootust ei ole, et õpetajate olukord paraneb.