Koostöö ja enesearengu tunnid toetavad ennastjuhtivat õppijat

Tartu kunstikoolis on juba neli aastat juhendatud kursusi tiimi-coaching’u vormis. Eelmisest sügisest rakendame koolis ka uut riiklikku moodulit „Õpitee ja töö muutuvas keskkonnas“, mis aitas meil olemasolevat metoodikat süsteemsemaks muuta.

Uus riiklik õpitee moodul võimaldab meil nüüd igal nädalal nelja akadeemilise tunni kaupa pakkuda õppijatele tiimi-coaching’ut, et toetada nende arengut. Teeme seda nii kesk- kui ka põhihariduse baasil õppijatega.

Tiimi-coaching’u tundide nimi on „Koostöö ja eneseareng“. Nime pakkusid välja õppijad ise. Tundides on fookuses õppija koostööoskus, areng ning iseseisvus. Usume, et kui õppijat sotsiaalselt ja emotsionaalselt toetatakse, saabki õppida päriselt, sügavalt. Muutunud klassijuhatamisest on häid näiteid Rapla ja Viimsi gümnaasiumist ning Tartu kutsehariduskeskusest.

Tiimi-coaching’u ülesehitus erineb kursusejuhendaja tunnist, kus anti infot (toidutalongid, valikainetele registreerimine jne) ja puudutati elulisi teemasid (ajaplaneerimine, mälutreening, õppevõlgnevused, tervise hoidmine jne). Informatiivne osa on ka praegu olemas, aga juurde on tulnud TOY-meetodil coaching, mida miksime coach’ide enda kogemustega. TOY-metoodika on välja töötatud Soomes Tiimiakatemias ja selle põhimõtted on meeskondlik õppimine, õppimine tegevuse kaudu ja õpetaja asemel tiimi-coach, kes vastavalt vajadusele on kas pigem mentor või coach. Meeskonna toetamine on väljakutse, mis vajab eraldi väljaõpet. Märtsist 2014 kuni augustini 2015 läbisid kaheksa Tartu kunstikooli töötajat Tiimiakatemia tiimi-coaching’u programmi.

Esimesel kursusel, kus on kõige rohkem tuge vaja, oleme kursusejuhendajast coach’ile võimaldanud ka kaas-coach’i. Coach’ide omavahelises dialoogis tekib sünergia. Kursust juhendav coach näeb noort kõige terviklikumana.

Meie mudel

Meie mudel on praegu selline, et esimese kursuse esimesel semestril toetatakse koostööd (omavahel tuttavaks saamine, õppijate pakutud ühised ettevõtmised ja grupisuhted). Teisel semestril toetatakse enesearengut (õppija enese välja pakutud isiklik arengutee). Sealt ka õppeaine nimi: koostöö ja eneseareng.

Õppijate tagasisidest selgus, et kui õpitakse osaliselt või täielikult distantsõppel, on eriti oluline kuuluvustunne, mida tiimi-coaching on andnud. Kooli on lihtne sisse elada ja coaching toob kaasa täiskasvanulikuma suhtumise õppijatesse

Enamik oli rahul, et omavahel tutvumiseks tuleb tiimis koostööd teha. Oli ka neid, kes tunnistasid, et tiimitöö ei olnud meeldiv. Et liituti valede inimestega ja anti rohkem järele, kui oleks tahtnud. Mõnele jäi arusaamatuks tunni eesmärk, aga teekonda läbides saadi koostöö mõttest paremini aru. Mõnel tiimil oli raske leida ühist ideed, aga enamikule meeldis, et koostöös tehtava tegevuse valikus anti vabad käed. Ei meeldinud aga, et tiimiga õnnestus vähe kokku saada. „Kursusekaaslased said siiski lähedaseks ja pole tunnet, nagu ei kuuluks nende hulka.“

Mõnele olid harjumatud nn alguse- ja lõpuringid, kus räägime õppimise ja olemise hetkeseisust, tunnetest, hakkamasaamisest. Tõdeti, et kui tiimis on vähe koostööd, tuleb laiskus peale.

Coaching on rätsepatöö ja sõltub grupi/inimese vajadustest. Kutsekoolis on oluline tugev erialase identiteedi loomine. On palju küsimusi ja ebakindlust tuleviku teemal. Noort peab toetama tervikuna ja kogu olemasoleva abiväega: kursusejuhendaja, coach, erialaõpetajad, sotsiaalpedagoog, tugirühma liikmed jne. On vaja, et õppija leiaks endale koolis usaldusisiku(d).

Keegi ei ütle õppijale, kuidas ja mida teha. Osa õppijaid ootab coach’i suunamist ja satub segadusse, sest on harjunud täitma juhiseid. Nad ei tunne end hästi, kui saavad ise endale eesmärke seada. Tiimi-coaching on imeline protsess – tutvumine ja koostoimimine. Coach’id innustavad päriselt ahvatlevaid asju koos tegema. Kui õppijatele ikka meeldib Tiktokki või Youtube’i läbi kammida või võrkkiike ehitada, siis saabki seda koos teha. Osal tuleb meeskonnatöö hästi välja, aga teistel on varasemast „niiiiii suur tüdimus“ tiimis tegutsemisest.

„Üheskoos ajaplaani tegemine on ikka astrofüüsika! Isegi fantaseerimine ei aita.“ Tiimi- või õpileping iseendaga on ka alguses harjumatu. Kergem on oma arengus ja õppimises mitte vastutust võtta. Kui lõpuks saadakse enesele ülesannete andmisega hakkama, siis tuleb kohe uus ja tore takistus. Kuidas seatud ülesanne teoks teha? Ah, et ise peab tegema ja küsima ja keegi teine peale tiimi liikmete ei jagagi ülesandeid ega kontrolli?

Oleme pärast tiimi-coaching’ut küsinud, kas õpilased saavad inimestest paremini aru. Vastus on aus: ei tunne iseennastki ära, mis siis veel teistest rääkida. Vähemalt on aru saadud, et inimesed ja suhtlemisviisid on erinevad.

Parema endani jõutakse pika aja jooksul ja igaühel peab olema võimalus liikuda oma tempos. Coach’i ülesanne on tekkinud situatsioonis õppijaid toetada, peegeldades ja vastastikust usaldust luues. Kui õppijad omavahel siiralt mõtteid jagama hakkavad, võivad nad näiteks tõdeda, et tõrjuvad peas tegemata töid, et säilitada terve mõistus. Oma murest räägitakse parema meelega neile, kes on samas olukorras.

Eraldi saab välja tuua keskkoolijärgsete ehk täiskasvanud õppijate tiimi-coaching’u, mis on keerukam. Täiskasvanutel on oma arvamus toimuvast, aga täiskasvanuile on seda samamoodi vaja. Meie julgus ka nende õppekavas õpitee moodulit rakendada ja selleks aega leida tasus ära ning on aidanud täiskasvanuid meeskonnana liita ja tööle panna. Väikeses grupis analüüsitakse end meelsamini kui suuremas või ühisgrupis. Õppijad ise hakkavad vastastikku üksteist toetama ja julgustama.

Eneseanalüüs vajalik kui pesemine

Arusaam, et enesearengus pole olemas õiget ja valet, võib vahel tekitada keerulisi olukordi.

Kui sügisesel poolaastal on rõhk koostööl, siis kevadine läheb enesearengu tähe all: individuaalsus, iseenda tundmaõppimine. Eneseanalüüs on sama vajalik nagu enese pesemine, see nõuab energiat ja viitsimist. Enese suhtes avatud olemine võib kaasa tuua hulga muutusi. Õppijaid tuleb õrnalt kohelda, kui neil on kahtlusi või nad on segaduses. „Ma pole mõelnud …“, „Ah, ärge küsige, ma ei tea“ on tavapärased vastused. Ega iseendast ei saagi sageli aru, aga enesearengutunnid annavad vähemalt turvalise võimaluse see välja öelda.

Õppijad on öelnud, et ei taha tunda koolis väsimust ega sundi, ei taha teha seda, mis ei meeldi. Ja nad saavadki teha seda, mis neile päriselt meeldib. „On alles üllatus! Kas ma saangi enesearengutunnis teha trenni, minna häälekooli, valmistada toitu, vaadata filme Netflixist, maalida lõputult?“ Päriselt meeldiva tegevuse kooli toomine tundub mõnele arusaamatu ja ootamatu. Osal on väga suur vajadus tõmmata joon kooli ja muu elu vahele. Osa jälle naudib, et koolile on õppija isiksus ja tema muud eluvaldkonnad olulised.

Pooleaastase ennast arendava trenniprojekti järel tõdeti, et nähakse muutusi oma kehas. „Vähemalt mina näen! Olen jõudnud parema iseendani.“

Oli keskkonna säästmisest tulenevaid elumuutusi. Näiteks mitte osta semestri jooksul riideid. „Kas suudan selliselt oma stiili muuta? Põhikoolis sulandusin massi, ei tahtnud eristuda. Nüüd olen enesekindlam, olen õnnelik, et olen siia jõudnud.“

Ühe õppija vend ütles emale: „Võtke ta kunstikoolist ära, ta on nii palju muutunud!“

Oli ausat tõdemist, et ollakse halvemaks läinud … Lükatakse asju edasi. Ei olda teinud seda, mida südamest tahaks teha. Või see, et enesearengus ei tehtud seda, mis oli plaanis. „Tegin kõhulihaste harjutusi kaks nädalat ja siis püüdsin leida vabandusi. Sain teada, et mu mõtted muutuvad väga kiiresti, mu peas on teine mina, kes sinna muudkui mõtteid lisab. Pikaajalist planeeritud tegevust on raske teha.“

Kuidas enesearengu tund toetab erialaõpet?

Kui inimene saab vabalt valida, millega tegeleb, siis vorm, kuidas meelistegevust väljendatakse või analüüsitakse, on tulenevalt kujunduse erialadest visuaalne. Võimaluse erialaseks väljendamiseks annavad blogi, portfoolio, foto, video, joonistus, märkmik jne. Sageli on ka vabalt valitud tegevus kunstivaldkonnaga seotud.

Paljudel tekitas teiste tööde ja tegemiste nägemine isu ja inspiratsiooni ka ise midagi teha. Mis see visandiraamat seal kotis niisama kõduneb!

Osale oli blogi hea tagasivaade. „Ise ka ei usuks muidu, et oled joonistanud või teinud midagi sellist.“ Koolis õpitav on abiks oma kunsti tegemisel ja rakendub automaatselt.

Oli väga isiklikke eneseväljendusi. Ühel õppijal sai vahepeal oma erialast kõrini ja ta tahtis lausa koolist minema minna. Elas kaks kuud madalseisus. Blogis kirjeldas ta õppimise-katsetamise protsessi. Pildistas üles tehtud ülesande neli versiooni ja siis viienda, mis lõpuks välja tuli. Mitu korda uuesti tegemine pole tema arvates kannatlikkus ega keskendumine. See on paanika, et tuleks ikka välja see, mis vaja. 

Räägiti äppide ja arvutimängude kasutegurist. Näiteks leiti Amino Artsi äpist innustust alustada kontuurideta joonistamist. Kontuur oli õppijale nagu puur, millest ta välja rabeles. Raskest aastast tuldi läbi tänu arvutimängule Genshin Impact, mis andis inspiratsiooni joonistada.

Oli ka neid, kellel enesearengu blogi ei aidanud endast aru saada ja kes kartis ennast näidata. Vahel kujunes blogi kohustuseks ning õppija ei soovinud sellesse panustada. Hiljem mõtles, et oleks pidanud tegema ikka arvutimängude blogi, see oleks rohkem innustanud! 

Leiti enese jaoks meeldivaid tehnikaid: „Digimaali tehes unustan end tegema, aga paberi peal ma lihtsalt ei püsi.“

Õpiti kasutama ja kaubandusest leidma mitmesugust materjali: „Polümeersavi oli Kunstis ja Hobis otsas, Amazonis liiga kallis ja lõpuks ühelt Prantsuse saidilt sain.“

Autofotograafia blogi tegija pildistas ja oli ise pildil. Et paremaks pildistajaks saada, läks ta modelli rolli. Coach’i küsimusele, kas on nii, et mida rohkem pühendud, seda kannatlikum oled, vastas ta, et sel pole kannatlikkusega mingit pistmist. On TAHE pilt kätte saada.

Ettevõtluse alused on õppekavas alles kolmandal kursusel, aga on huvilisi, kes proovivad ettevõtlusega tegelda juba esimesel aastal koostöö ja enesearengu tunnis. Kuidas? „Joonistan ja tõmban pildid arvutisse, otsin sobiva hinnaga kleepsupaberit ja proovin kleepse müüa, et ma poleks pidevalt pankrotis.“

Koostöö ja enesearengu tundide laiem suund on paigas. Esimesel aastal sotsiaalsete ja erialaste valikute toetamine, teisel aastal küpsemine, erialase raja leidmine ja näituseprojekt. Kolmandal aastal erialane coaching, ajakirja väljaandmine ning ettevõtlusõpe. Neljandal aastal ettevõttepraktika ja valmistumine kutseeksamiks.