Kuidas robootikaõpetajad distantsilt käed-külge-tunde läbi viisid

Tänu robootikaõpetajate püsivusele ja leidlikkusele osalevad paljud robootikat õppivad noored tänavu kõigil suurtel robootikavõistlustel ega kavatse kõrvale jääda ka rahvusvahelisest First Lego League’i suurvõistlusest.

Kuidas on robootikaõpetajad suutnud distantsõppe rasketes tingimustes nii hea tulemuse saavutada ja missuguseid uusi õpetamise viise on nad distantsõppe ajal välja mõelnud, sellest räägivad vestlusringis robootikaõpetajad Jevgenia Kleinert (huvikool Nutigeen), Reinar Tõruke (Kose huvikool), Marika Reinmets (Progepisik OÜ), Indrek Karo (Innokas), Liia Tammes (Robokaru robootikakool) ja Triinu Grossmann (MTÜ Nuti-Võlur).

Mida põnevat te distantsõppe tundides tegite?

Triinu Grossmann: Ehitasime distantsilt Lego WeDo rakenduse juhendite järgi ning lisaks teisi põnevaid roboteid, nagu karusselle, autosid, jalgpallureid, tantsijaid. Munapühade ajal valmistasime veebipõhise juhendamise abil munavärvimise masina. Lapsevanemad keetsid lastele kodus munad ja veebitunni lõpus olid kõigil osalejatel roboti abil valminud kirjud pühademunad ette näidata. Spike Prime’i robotitega valmisid veebi kaudu breiktantsu tantsivad robotid, seifid, mikserid jne. EV3 robotitega õppisime peamiselt andureid kasutama ja programmeerima. Lahendasime ülesandeid ka Open Roberta Labi programmeerimise keskkonnas, kus robot liigub virtuaalsel väljakul vastavalt programmile. Minu kui õpetaja kujutlusvõime kasvas iga veebitunniga.

Jevgenia Kleinert: Kuna siseruumides kokku saada ei tohtinud, siis tegime õuetunde, kus meid ei seganud jäävihm, 12-kraadine külm ega pimedus. Näiteks ehitasime lumme Sphero pallirobotile linnaku, viisime läbi robootikateemalise orienteerumise, kasutades actionbound.com programmi. Sõitsime enda ehitatud Lego autodega lumemäest alla, mängisime Lego keeglit jpm.

Toimus ka meeskonnasisene kukepoks, tehti naljakaid pilte, vastati trikiga küsimustele, mis eeldasid omavahelist arutelu, jpm. Nooremad õpilased panid Lego Duplo mehhanisme kiiruse peale kokku – näiteks tuulikuks. Lastele meeldis õuerobootika nii väga, et nad nõudsid õuesõpet ka maikuus.

Reinar Tõruke: Õppisime 3D-modelleerimise programmiga lumememme tegema, valmis ka üks väike robootika mänguväljaku mudel ning munadepühal tegime sama programmiga 3D-tibusid. Meil õnnestus paarile sünnipäevalapsele tunnis ka laulda. Üks sünnipäevalaul valmis Skype’is iRoboti koodimise abil. Ükskord juhtus aga nii, et aitasime robootika veebitunnis üksteisel teiste õppeainete kodutöid teha.

Liia Tammes: Kuidas selgitada hammasratta tööpõhimõtet lapsele, kellel pole kodus hammasrattaid. Hakkama saime! Meil valmis juhend, kuidas tavalistest 2×5-klotsidest hammasrattaid teha. Teine põnev asi oli distantsõppe ajal Goldbergi masin. Suurima masina ehitas üks laps oma tulevases kodus, kus ta kasutas masina osadena ehitusplokke, laudu ja muud ehituskraami. Videotest oli näha, kuidas lapsevanemadki läksid Goldbergi masina ehitamisest hasarti ja toimetasid koos lastega. Üks ülesanne oli kavandada robootika mänguväljak, mis sobiks ka ratastoolis või pimedale lapsele. Kui taas kooli saime, hakkasime neid väljakuid valmis ehitama. 

Mida te distantsõppe ajal teisiti tegite?

Jevgenia Kleinert: Distantsõppe ajal tegime kõike liikudes, sest õppisime õues ja seal oli külm. Tihti tegime 90-minutise orienteerumise pooljoostes 60 minutiga läbi, siis jäi aega veel kokkuvõteteks ja küsimuste vooruks.

Üheskoos õppimist oli distantsõppe ajal rohkem. Lapsed moodustasid meeskondi, planeerisid üheskoos ehitatavat lumelinna (kuhu tuleb rada, kuhu start, kuhu mitmesugused lumekaared jne).

Liia Tammes: Meil oli pigem individuaalset tööd rohkem. Tavapäraselt ehitavad lapsed ühte robotit kahekesi, kuid distantsõppe ajal püüdsime leida igale lapsele oma roboti. Projekti oleme tavaliselt filminud üheskoos, kuid distantsõppe ajal tegi igaüks oma lõigu kodus valmis ning seejärel monteeriti kõik lõigud viieminutiliseks klipiks kokku. 

Lapsevanematega oli distantsõppe ajal rohkem koostööd. Saatsin neile õppevideod, mida nad koos lastega vaatasid. Üks video oli selle kohta, kuidas juhendi järgi Lego mudelit ehitatakse ja katsetatakse. Nii mõnigi isa kirjutas tagasisides, et koos lapsega tegutsemine oli talle väga tore väljakutse.

Programmeerimist oli ka distantsõppes tavalisest rohkem. Selgitasime veebis programmeerimistermineid, nagu „tsükkel“, „tingimuslaused“, õpetasime 1.–3. klassi lastele Scratchi materjalide abil programmeerimist jms. Suuremad lapsed jõudsid lausa oma Minecrafti moodi mängu programmeerimiseni. 

Kevade poole tegime õuetunde, mis oli meile samuti uus asi. Tihti oli enne tunni algust taevas ähvardavaid pilvi täis, tunni ajal aga säras taevas hele päike ning täpselt tunni lõppedes läks ilm taas pilve. Vanajumal on meil vist ikka robootik!

Reinar Tõruke: Teisiti oli see, et õppisime suuremalt jaolt veebis, sest tahtsime õpilaste jaoks nähtaval olla. Distantsõppe ajal tulime õpilastele tavalisest rohkem vastu. Näiteks osa lastega suhtlesime ka päris hilja õhtuti, kui neil oli kodus võimalik arvutis segamatult mänge luua (Scratchis eelkõige). 

Õpilaste algatusel ühist õppimist oli distantsõppe ajal rohkem – tekkisid Skype’i ja Messengeri vestlusgrupid, kus lapsed jagasid omavahel iseseisvalt infot, nõuandeid, õppematerjale.

Triinu Grossmann: „Teistmoodi oli see, et lapsed said robotid endale koju ja õpe jätkus veebitundides. Algul oli tahtmine mõnele lapsele läbi ekraani puuduv Lego klots kätte anda või tema roboti juures midagi kiiresti kohendada, kuid varsti harjusime kõik, et see ei ole võimalik. Mõnikord ehitasime roboteid veebitunnis üheskoos, mõnikord tegid lapsed kodus roboti ise valmis ja veebitunnis täiendasime ja arendasime seda edasi. Püüdsime ikka roboti veebitunni lõpuks liikuma saada, et eduelamus ei jääks saamata. Kui tavatundides keskenduvad lapsed rohkem oma idee elluviimisele, siis veebitunnis tegime valdavalt juhendite järgi. Üks põhjus oli see, et veebi kaudu on juhendada keerulisem. Teiseks olid õpilastel kodus kasutamiseks vaid komplektis olevad Lego klotsid.

Indrek Karo: Distantsõppe ajal keskendusime rohkem programmeerimisele, kuid roboti ekraanil liigutamine tüütas õpilased lõpuks ära ja siis andsime neile robotikomplektid koju. Huvitaval kombel osa õpilasi neid ei soovinud, kartes, et kooli Legod lähevad isiklikega segamini. Vanematel õpilastel, kes tegelesid Tinkercadis Arduino mikrokontrolleritega, sellist muret ei olnud. 

Kuidas lapsed distantsilt õppimisega kohanesid?

Liia Tammes: Mõned ei kohanenud, näiteks 1.–3. klassi lastest osa loobus robootikast, sest lapsevanemad ei saanud neile veebitundides abiks olla. Kuid teine osa lastest muutus lõpuks väga iseseisvaks ja siis ei saatnud me tundide materjale enam lapsevanematele, vaid otse laste e-postkasti.

Osa lapsi igatses distantsõppe ajal väga oma klassikaaslasi. See probleem lahenes nii, et leidsime vahva programmi, mis võimaldas lastel ka veebis meeskonnana tegutseda. Igaüks mõtles siis, kellega klassikaaslastest soovib ta meeskonnatööd teha, ning lisaks tuli joonistada oma meeskonna logo. Nii saime üle pettumusest, et ikka veel ei lastud kooli.

Reinar Tõruke: Üldiselt ei olnud kohanemisega probleeme, vaid mõnele üksikule õpilaele e-õpe ei sobinud. Natuke tegi muret iseseisvate tööde tegemine, sest mõni laps ei saanud täiskasvanu abita hakkama. Seevastu tähelepanu ja süvenemist jagus veebitunnis kõigile õpilastele ja tunni lõpuks kõik sujus.

Triinu Grossmann: Väiksematest õppijatest, lasteaialastest osa veebitundides osaleda ei soovinud, kes aga osalesid, neil oli palju abi emast-isast ja vanematest õdedest-vendadest, kes aitasid neil veebitundi avada, robotit tahvliga ühendada, õpetasid ekraanipilti jagama jne. Igal juhul arenesid õpilaste digioskused väga kiiresti. Mõnikord oli abi ema-isa silmapaarist, kui laps ei leidnud robootikakomplektist üles klotsi, mis oli teiste klotside varju jäänud.

Jevgenia Kleinert: Oli nii loobujaid kui ka kohanejaid. Viimaste puhul oli tore näha tervet perekonda ekraani ees, kui esimese klassi robootik midagi ehitas. Suur tänu kõigile lapsevanematele!

Kui palju jäi distantsõppe ajal aega robootikavõistlusteks?

Liia Tammes: First Lego League’i võistlusteks valmistusime ka veebiõppe ajal päris suure innuga, kuid kahjuks jäi enamikul roboti ehitamine pooleli, sest lastel ei olnud kodus roboti jaoks 2,5 x 1,2 meetri suurust võistlusplatsi. Seepärast tegime rohkem uurimistööd ning korraldasime Zoomis kohtumisi, kus iga robootikavõistluse meeskond sai oma võistlustööd teistele noortele esitleda. Kui selgus, et sel aastal võistlust ei toimu, hakkasid noored oma töid videosse võtma, et hindajad saaksid viieminutise video põhjal teada, mida noored olid teinud.

Triinu Grossmann: Osalesime First Lego League’i võistlusel. Kasutasime selle töö tegemiseks ka hübriidõpet – kaks tiimiliiget töötas klassis ja üks veebiühenduse kaudu kodus. First Lego League’i mänguloojate meeskondadele tegin veebitahvli, kuhu õpilased panid pilte oma kodus ehitatud robotitest ja Lego ehitistest, mis paneksid lapsi rohkem liikuma ja aktiivsed olema. Tore, et võistlus päris ära ei jäänud. Virtuaalne võistlus on siiski parem kui üldse mitte midagi.

Jevgenia Kleinert: Meie valmistusime First Lego League’iks Zoomi tundides ja lapsed tegid omakeskis Teamsi tunde. Noored said mõned korrad kahekaupa ka võistlusplatsi kasutada, et oma varem tehtud robotid liikuma panna ja neid filmida. 

Mida distantsõppest järgmisse õppeaastasse kaasa võtate?

Triinu Grossmann: Kaasa võtan kogemuse anda robootika e-tunde ning lähen suvele vastu rõõmsa südamega, sest kõigil huvilistel oli võimalik oma hobiga ka distantsilt tegeleda. Kuna olen Eesti teadushuvihariduse liidu e-huvikooli piloteeriv õpetaja, siis saan oma teadmisi ja oskusi kasutada ka nendes tundides.

Reinar Tõruke: Mina võtan kaasa nimekirja virtuaalsetest õppekeskkondadest, mida distantsõppe ajal kasutama õppisime.

Jevgenia Kleinert: Võtan kaasa teadmise, et õues saab õppida isegi pakasega. Teiseks tegime sel aastal veebitundide programmi 5–7-aastastele lastele, ja seda programmi on hea uuel õppeaastal kasutada. Õpetajate koostöö ja materjalide jagamise võtan ka uude õppeaastasse kaasa, samuti samaaegse töö 2–3 ekraaniga.

Liia Tammes: Järjekindluse võtan kaasa. Kui õpetaja ei anna raskes olukorras alla, siis ei anna alla ka lapsed. Ma andsin robootika tunde edasi isegi siis, kui mõnedki vanemad olid oma laste toetamisest loobunud. Andsin ikkagi kõik huvitunnid ära, sest robootikast huvitatud lapsed väärisid seda. 

Teiseks võtan uude õppeaastasse kaasa teadmise, et distantsõppes peab olema veebitunde, sest lapsed ootavad kontakti õpetajaga ja teiste lastega, isegi ekraani kaudu.

Kolmandaks teadmise, et FFL-i võistkonnad saavad veebi kaudu juba enne võistlusi omavahel mõtteid vahetada. Varem ei tulnud ma selle pealegi, et näiteks Kiili gümnaasiumi meeskond võiks kohtuda Skype’is Laagri kooli meeskonnaga. Ei pea üldse kohale sõitma.

Milliseid uusi nippe jagaksite teiste õpetajatega?

Reinar Tõruke: Kodukontoris videotunde tehes võtsin kasutusele kaks ekraani: ühel näitasin õpilastele tööde tegemise käiku ette ja jagasin selgitusi, teiselt ekraanilt jälgisin laste tegevust nende kodudes.

Distantsõppe ajal hakkasin uute teemade õppematerjale välja printima ning neid juba enne veebitundi õpilastele koju kätte saatma. Põhjus oli selles, et paberil sõrmega järge ajades, isegi kui pilk on samal ajal ekraanil, oli õpilastel ikkagi kergem uuest osast aru saada.

Kolleegidele ütlen veel seda, et õpilaste omal algatusel tekkinud koostöövõrgustikud Teamsis, Messengeris, Skype’is ja Zoomis on õpetajale uute teemade selgitamisel suureks abiks.

Mõni veebitund võiks olla ka lihtsalt õpilastega rääkimiseks, sest nad tahavad nii väga lihtsalt õpetajaga ja omavahel suhelda.

Liia Tammes: Lastele meeldib ise mänge luua, seepärast tegime Zoomi keskkonnas neljast tunnist koosneva tsükli, kus õpetatakse mänge programmeerima. Tulemus oli see, et lapsed saatsid meile ägedaid Scratchi mänge, mida oli klassikaaslastelgi põnev mängida.

Lõpunäitused mõjuvad lastele hästi ja neid soovitasin ka. Kui lapsed saavad fotod tehtud töödest üles panna, olgu veebis, päris ruumis või õues, siis kogevad nad eduelamust ja tunnevad, et on midagi kenasti lõpetanud.

Triinu Grossmann: Mul on Nuti-Võluri klassi üles seatud peaaegu nagu stuudio: Rode mikrofon, statiivil olev veebikaamera Logitech c922, teine ekraan jpm. Sellist stuudiot soovitaksin teistelgi sisse seada. Teiseks ostan iga kuu veebitundide läbiviimiseks Zoom.us keskkonna Pro paketi. Kolmandaks on hea koguda veebis tasuta jagatavaid robotite ehitamise juhendeid, sest roboti rakenduses olevad juhendid saavad ruttu tehtud. Kui lastel ei ole roboteid kodus, siis päris hea keskkond on Open Roberta Lab. Olen teinud ka selle keskkonna kohta õpetajatele materjale ja ülesandeid ning need on kõigile kättesaadavad www.nutivolur.ee lehe kaudu. 

Väga oluline on saada lapse ja tema vanemaga kontakti. Soovitan lapsevanematelt tihti tagasisidet küsida, sest nii saab õpetaja kindlustunde, kas ta on õigel teel, samuti teevad vanemad ettepanekuid, mida on võimalik paremini teha. Lisaks soovitan e-tundide perioodil käia värskes õhus kõndimas. 

Jevgenia Kleinert: Soovitan hoida lastega alati silmsidet ja nendega rääkida, et märgata igas tunnis iga last ja igaühega suhelda.

Indrek Karo: Kui õpilased oma ülesande enne tunni lõppu valmis saavad, siis andke neile võimalus muid tegevusi jätkata. Kiirematele võib anda ka pisikesi lisaülesandeid, mis tunduvad esmapilgul lihtsad, kuid eeldavad põhjalikku pusimist. Selliseid lahendades pingutavad õpilased rohkem. Ülesanded peavad olema sellise raskusastmega, et õpilased jõuavad need valmis kümmekond minutit enne tunni lõppu, mitte varem.

Teiseks soovitan kasutada Tinkercadi, mille puhul ei pea õpetaja füüsilisi skeeme ise valmis tegema, vaid saab näidata kohe simulatsiooni.

Kuidas sujus koostöö lastevanematega?

Reinar Tõruke: Koostöö toimis väga hästi. Tean vanemaid, kes õhtul terve perega koos minu saadetud ülesannet lahendasid.

Liia Tammes: Lapsevanem kirjutas meie aasta lõpukirjale vastuseks: „Ma tänan Teid südamest selle aastase „ralli“ eest! Teine suur aitäh (veebi)tundide ja toredate koduülesannete eest sellel veidral hooajal! Nii tore oli lapsele abiks olla kodutööde pildistamisel ja salvestamisel. Olen uhke, et mu laps Teie juures õpib!“

Triinu Grossmann: Oli lapsevanemaid, kes avastasid, et last polegi tarvis eriti aidata, sest ta saab ise hakkama. Oli ka lapsevanemaid, kes osalesidki koos lapsega. Üks lapsevanem ütles: „Robootika on tore praktiline tegevus, millel on kohe ka reaalne tulem. See on praegusel teooria- ja online-ajastul väga oluline vaheldus.“ Teine lapsevanem kirjutas: „Väga äge on see, et pärast omatehtud roboti valmimist näidatakse seda ka teistele ja mängitakse omatehtud robotiga.“ Öeldi ka, et grupiga koos ehitamise ajal oli mõne lapse jaoks tempo aeglane, ja seepärast hakkasin ma distantsõppe ajal kiirematele andma juhendeid eelnevalt allalaadimiseks. Nii said nad ehitada omas tempos ja iseseisvalt. Teised õpilased aga vaatasid juhendeid ekraanilt. Tunnustati ka selle eest, et nii ruttu läksime olukorra muutudes distantsõppele üle.

Jevgenia Kleinert: Meie laste vanemad on mind mitmeid kordi tänanud õuesõppe eest, mis toimus nii 12 plusskraadiga kui ka 12 miinuskraadiga. Vanematele meeldis ka, et lapsed said distantsõppe ajaks Lego komplektid koju.

Kuidas teie robootikatunnid kontaktõppe ajal välja näevad?

Reinar Tõruke: Kontaktõppe ajal oleme Lego klotsidest, pesulõksudest, täisjoonistatud paberist asju ehitanud. Näiteks patarei ja väikeste lampidega sõbrapäeva kaarte, paberist tasakaaluroboteid, iseliikuvaid hobuseid, halloween’i-roboti. Poisid proovisid panna autot mööda Lego-plaatidest kaldpinda üles sõitma. Alguses olid rataste ümber lindid ja auto libises tagasi. Kuid siis tegid poisid lintidest väikeste EV3 juppide abil „naelrehvid“ ja rõõm oli suur, kui auto krobinal mööda kaldteed üles sõitis. Nalja sai sellega, kui kõrge kõhualusega masinal pandi rattad vastupidises suunas tööle – masin hakkas ühelt teljelt teisele perutama nagu vasikas kesapõllul. Lapsed on ise välja mõelnud, et sumorobot peab olema raske ja neljarattaveoga. Meie oleme läbi proovinud ka sellise masina, mis lennutab katapuldina Tic-taci komme ja mida osavamad õpilased suutsid suuga kinni püüda. Kellel huvi, saab seda vaatemängu jälgida siit: https://youtu.be/NAly8XE4WGM.

Asjade tööle saamiseks oleme õppinud tegema meeskonnatööd. Nii tegid lapsed üksteiselt õppides valmis robotite liikuma panemiseks vajalikud programmid. Kui ehitati puldist juhitavat WeDo autot, ehitas üks õpilane pulti ja teine autot ning koodi kirjutati koos. 

Liia Tammes: Kontaktõppe ajal uurime tavapäraselt 1.–4. klassiga mõnd looduse, füüsika, või leiutamise teemat. Seejärel ehitame tunnis selle teema kohta mudeli ja programmi ning uurime, kuidas robot käitub (kiirendab, aeglustab, kas mõjub hõõrdejõud või hoopis inerts).

Kevaditi võtame osa First Lego League’i näitusest, milleks lapsed valmistuvad vähemalt neli nädalat. Suuremate õpilastega võtame osa terve aasta kestvast First Lego League’i võistlusest. Seda võiks võrrelda lausa teadusnäituse ettevalmistusega.

Triinu Grossmann: Meie ehitame ja programmeerime kontaktõppes Lego WeDo, Spike Prime’i ja EV3 roboteid.Ehitame nii juhendite järgi kui ka oma peast. On tunde, kus me oleme mängult ettevõtjad. 

Mõni laps on soovinud pidada poodi, mõni olla spaaomanik, mõni on tahtnud pakkuda iluteenuseid. On väga oluline, et laps paneks ennast mänguliselt ettevõtja rolli ning lahendaks klientidega seotud probleeme. Näiteks lisasime noorte jalgratastele tulede vilgutamist, et need oleksid jalakäijatele kergemini märgatavad ja näeksid ka noortepäraselt ägedad välja.  

Ühes kontaktõppe tunnis olime kõik ühe suure linna elanikud ning iga laps ise otsustas, milline ametimees ta olla soovib, ja seejärel ehitas loomaarst loomakliiniku, pankur rahaautomaadi, tolliametnik tollipunkti, bürootöötaja printeri. Sättisime kõik ehitised kahele suurele Roborinthi liiklusmatile ja see vaatepilt tekitas toreda päris linna tunde.

Oktoobrist märtsini valmistume kontaktõppes First Lego League’i võistluseks. Iga õppeaasta lõpus valmivad meeskondlikud projektitööd, mida aasta viimases tunnis kooli teistele õpilastele ja lastevanematele esitletakse.

Jevgenia Kleinert: Meie kasutame aasta jooksul konstrueerimiseks Lego lihtsate masinate komplekti, individuaalseks tööks Lego matemaatika komplekti, programmeerimise alustalade õppimiseks roboteid Edison, Sphero, Beebot, Clementoni, Ozobot, Lego Boost, Spike jt. Eri komplektidega kombineerides teeme ka projekte. Näiteks kosmose projektis tutvume planeetide liikumisega, mängime läbi raketi Maalt startimise ja Kuule maandumise, väristades ennast „kiire kosmosesse liikumise pärast“, tajume Kuu nõrka gravitatsiooni ja imiteerime „kuukõndi“, arutame, mis võimalused on Kuu peal elamiseks, ehitame Kuu peal uue raketi ja kosmonautide elamisbaasi jne.

Indrek Karo: Kontakttundides anname õpilastele mitmesuguseid probleeme lahendada. Näiteks labürindis seiklev robot, mis põhimõtteliselt sõidab ühe seina järgi. Lapsed siis nuputavad, mida teha, et robot labürindi teisest otsast välja jõuaks. Tavaliselt on eesmärk jõuda keerulisemate masinate ehitamise ja programmeerimise juurde. Peamine on, et noor saaks ise ehitada.

Marika Reinmets: Lasteaias oleme ehitanud näiteks katapulte, millega saab vahtplastist kuule üle „kindlusemüüri“ heita. Samuti Lego Duplo hokimängija ja Lego WeDo jalgpalliväravavahi ning neid mängu käigus katsetanud. Vahel oleme pannud põrandaroboteid (robothiired, BeeBotid, Docid) sünkroonselt tantsima ning lapsed on nende samme kaasa teinud. Kõnekeele arendamiseks jutustavad lapsed robotit mööda rada juhtides kaaslastele, mida nende robot rada läbides näeb või kellega teel kohtub. 

Lapsed on programmeerinud põrandaroboteid, et suunata neid õppematil sinna, kuhu täpselt vaja: näiteks loomapoodi koerale uut kaelarihma ostma. Ozobottidel oli sügisel matk ja kevadel vastlapäev, robotid liikusid mööda laste endi joonistatud metsaradu. BeeBottidele ja BlueBottidele on lapsed teinud paberist mantleid, mis on kujunditega ära kaunistatud. Hiljuti õpetasime robot Clementoni Mio joonistama: roboti käe küljes oli viltpliiats ning lapsed programmeerisid roboteid sõitma nii, et vildika jäljest tekiks pilt. Oleme ehtinud Legodest ehitatud robotkäega ka Lego jõulukuuske. 

Lastele meeldib robothiirte abil tähti ja numbreid õppida. Nad viskavad kordamööda täringul numbreid, et teada saada, milliselt mänguväljaku numbrilt peab robot sõitu alustama ja millisel sõidu lõpetama. Edisonide vöötkoodide ja Ozobottide värvikoodide lehtedele olen trükkinud iga koodi juurde suurte trükitähtedega selle tähenduse (sumo, kiire, turbo jt). Koolieelikute rühma lapsed on usinad neid tähti kokku veerima, et õiget koodi üles leida.

Lastele koostöö õpetamiseks oleme lasknud neil väga palju tegutseda paaris, et nad õpiksid asju tegema kordamööda. Näiteks Edisonide tunnis kleepisid lapsed kahekesi oma robotile labürindi, lisaks juhtisid nad pimedas toas kordamööda robotit taskulambi abil.

Õppeaasta jooksul kasutame kontakttundides palju haridusroboteid: Edison, Ozobot, BeeBotid, BluBotid, Lego Duplo progerongid, Clementoni Mio, Clementoni Doc, robothiired, Qobo tigu, Roboti ussike, Lego WeDo komplekt, Lego lihtsate masinate komplekt jt.

Lapsed saavad oma roboteid alati täiustada. Näiteks algul ehitame Lego Duplo klotsidest hammas- ja kummiülekandega lennuki. Kui sellega on juba veidi mängitud, saab iga laps elektrimootori ning asub oma mudelit ümber ehitama. Või ehitasid kõik lapsed tunni algul piltjuhendi järgi ühesugused karussellid, kuid tunni lõpuks oli meil juba terve lõbustuspark kõikvõimalike liikuvate atraktsioonidega.