Loomulikkus on rikkus! Õppigem seda austama ja endaga rahu tegema
Millisel kombel sõltuvad looduses ja inimeses toimuvad protsessid sellest, millisena meie aja teadus neid kirjeldada oskab või suudab? Kas reaalsusele läheb korda, milline suhtumine on parasjagu moes või poliitiliselt eelistatud?
Inimene väsib ja magab – olgu see parasjagu popp või vanamoodne, oskab ta põhjuseid seletada või ei, nõustatakse teda selle tegevuse otstarbekuses või vastupidi. Ikka väsib ja magab. Kas meeldib või mitte. Ole kes tahes, ühel hetkel uni murrab, nii lihtsalt on. Seletustega või ilma, keskaegse või nüüdisaegse teaduse valguses.
Kas maakera loobuks olemast ümmargune, kui osa progressiivset teadust peaks ühel päeval teatama, et ta on hoopis tetraeeder?
Maa külgetõmbejõud eksisteerib, sõltumata sellest, kuidas seda seletatakse või kas teda üldse avastatud on. Raskusjõud toimis ühtviisi nii enne Newtoni õunavaatlusi kui ka tänapäeval. Pole vahet, kas savikruus kukub alla keskaegse kiriku tornist, Sumeri linnamüürilt või pilvelõhkuja viimaselt korruselt, ikka liigub see maa poole. Nii juhtus kiviajal ja saja aasta pärast juhtub nõndasamuti. Kukub alla ja läheb kildudeks.
Koopaelaniku laps hakkas arenema siis, kui munarakk ja seemnerakk kokku said, see laps kandis oma ema ja isa geneetilist koodi ja pärandas selle omakorda edasi. Kuigi õpikust ta selle kohta ei lugenud. Tänapäeval osatakse poolfabrikaatseid isendeid „purgist“ võtta ja kasvõi võõrasse kehasse istutada, aga pärisisa ja pärisema „pärandist“ ei ole pääsu sellegipoolest. Nii lihtsalt on, traditsioonidega või ilma.
Reaalsus ei sõltu vähimalgi määral sellest, kas teda tõestatakse, ümber defineeritakse või tabuks kuulutatakse.
Noorte hulgas levib viimasel ajal moehaigusena soodüstroofia.
Üha enam noori arvab, et on vales kehas („Üha enam tüdrukuid tunneb, et on vales kehas“, Õhtuleht, 27.04). Kui ikka pool klassi väidab end soovivat olla keegi muu kui see, kellena ta on sündinud, siis on midagi väga viltu. Kas nad tõesti kõik avastasid just nüüd, et on leidnud oma tõelise palge, mis oli seni allasurutuna ootel? Või on hoopis „pilt“ tagurpidi ees?
Sugu väidetakse olevat vaid konstruktsioon, muutuv nähtus ja selle, kas keegi on mees, naine või midagi vahepealset, vahelduvat või veel segasemat, määrab ta ise. Mõnes riigis saab ankeetides kirjutada, kellena end parasjagu määratletakse (gender). Eestis kaotati paar aastat tagasi „ema“ ja „isa“ lapse passitaotluse ankeedist ja asendati sootu „vanemaga“. Eelmise valitsuse ajal tõi rahvastikuminister Solman ema ja isa ankeeti tagasi.
Kas tõesti muudavad inimese sugu tunded, suhtumine, teadlikkus või teadmatus, heakskiit või halvakspanu? Või on nihe kuskil mujal? Maakera on endiselt niisugune nagu ta on, päike tõuseb idast ja loojub läände. Öö on öö, päev on päev, vesi on märg, mees on mees ja naine on naine. Ja kui tundub teisiti, siis tuleks ehk hoopis õppida ja õpetada tunnetega toimetulemist. Ohtlik on tunnete järgi reaalsust muutma hakata, veel halvem seda ulatuslikult soosida ja soodustada.
Kardan, et soolisel ja moraalsel pinnal on tänapäeval päris suur adekvaatsuse defitsiit.
Psühhiaatrid tõdevad, et soosegaduses noori on aina rohkem, samuti on palju depressiooni ja muid vaimse tervise muresid. Mis mida põhjustab, ei osata öelda.
Murdeeas tuntakse end sageli segaduses. Inimene alles kujuneb, see on normaalne. Kahtleb paljudes asjades, mässab hinges, sõnades, vahel ka tegudes.
Aga mis saab segadusega edasi? Kas seda liialt ei soodustata?
Viidatud Õhtulehe artikli päises pole mitte psühhiaatriakliiniku nõuandetelefon, vaid kindla suunitlusega ühingu LGBT+ tasuta nõustamise reklaam. Hiljuti võeti vastu seadus, et noored saaks soovi korral vanemate teadamata psühhiaatri poole pöörduda.
Täna Mari, homme Jüri, ülehomme suur ja väike Peeter korraga. Õpetajad on kimbatuses ega tea, kuidas käituda. Kelleks Jüri/Marit täna kutsuda tohib?
Kus on piirid ja kas neid üldse on?
Muide, kool on ametiasutus, kuhu mängud „tunnen end pigem mitte-iseendana“ teemal ei sobi. Õpetaja pole mingi hiromant, et oma ainetunni raames (eriti veel ekraani taga) suuta analüüsida, et kes õpilastest on parajasti stressis ja segaduses, kes vembumees ja veiderdaja, kes tahab lihtsalt tähelepanu, kes on hoopis psüühiliselt haigeks jäänud jne. Õpetaja peaks ideaalis olema stabiilne ja turvaline täiskasvanu, kes juhib tähelepanu tegelikkusele.
Tasakaalukalt ja delikaatselt.
Suvaliste nimemuutmisaktsioonidega (Õhtulehe artiklis kirjeldatud situatsioon) kaasa minna on kahtlane. Ent kas ta julgeb, äkki osutub lamemaalaseks, jääb progressiivse ideoloogia hammasrataste vahele? Teisalt saadakse lõputunnistus siiski dokumentide ja ametliku nime järgi.
Kust neid muutsoolisi siis nüüd järsku nii suurel hulgal tuli?
Olukord on alarmeeriv. Võib-olla olid seni kõik hirmsasti alla surutud ja nüüd lõpuks lihtsalt näeme seda, mida vanasti ei tunnistatud? Vaevalt.
Viimased paar aastat on talvises tänavapildis saanud tavaliseks paljad pahkluud. Võiks ju arvata, et lõpuks ometi on need vaprad noored julgelt oma tõelist vajadust järgides higistamisest pääsenud ja et miinuskraadides paljastatud jalavarred on just see, millest nad seni ühiskonna survel puudust on tundnud. Kahjuks on rumalad vanemad seda senini keelanud.
Või on see hoopis kangelaslik külmetamine, purikas nina otsas ja põiepõletikku trotsides, viimati mingi muu teguri vili? Ega ometi mood ja reklaam? Mõned kuulsused, kes vastavalt riietuvad ja/või käituvad – ja juba mõjub.
Ei saa unustada, et reklaami mõju on suur. Meedias on kehakesksus ja seksuaalsus pidev kõneaine. Seksuaalsust demonstreeritakse kui inimsuse keskset mõõdet. Ja reklaam kannab vilja. Püsivast pereelust, truudusest ja usaldusest suurt ei räägita. See ju seostub traditsioonidega, aga progressiusule traditsioonid ei sobi. On vaja naudinguid, kohe ja palju! Kui ühtviisi piisavalt ei köida, siis tuleb proovida teisiti, otsida aina uusi kogemusi. Kui pettud ja masendud, siis küllap on põhjuseks vale sugu.
Probleem on tõsine ja segaduses olija vajab segadusest väljapääsu. Ent kas identiteedi kõikumine ja muutlikud „määratlused“ on väljapääs? Tuntud filmis „Jääaeg 2“ määratles mammut Elli ennast opossumina. Puges kotkast nähes põõsa taha peitu, üritas puu otsas kõõluda ning isegi kahe mammuti varjusid kõrvuti nähes oli tema identiteedile vastav järeldus igati „progressiivne“: sõber Manny, sinus on opossumi verd!
Kas ümbritsev seltskond oleks pidanud nüüd mõistvalt ja „sallivalt“ seda mängu kaasa mängima?
Iga abi pole abi. Kui pime juhib pimedat, siis kukuvad mõlemad auku.
Valikutel on tagajärjed, vahel pöördumatud ja päris valusad. Noored katsetavad seksuaalsusega nagu ajaviitega, otsides mõistmist ja armastust. Aga lähevad aina rohkem katki ja pettuvad üha enam, sest kehaga toimuv on paratamatult seotud tugevate tunnetega. Ja tunded saavad haavatud. Masenduses leitud järeldus „vales kehas“ olemisest on veelgi hukatuslikum. Arvan, et keha kaudu ei saa endaga rahu teha, eeskätt on vaja selget meelt. Kes õpetaks hinge ja psüühikaga, emotsioonidega hakkama saama?
Mis saab, kui aasta-paari pärast tunneb Mari end jälle Jürina? Kas võtab sisse uued hormoonpreparaadid, järgneb uus kirurgiline sekkumine? Ja siis varsti jälle … Mitu korda elus oleks normaalne otsustada oma sugu muuta? Mis saab lõpuks neist kogu protsessi tulemusel aina sügavamale depressiooni sattunud ja füüsiliselt sandistatud inimestest? Või teevad nad oma järjekordseid uusi muudatusi puhtast õnnelikkusest?
Miks ainult sugu?
Kui ükskord tekib kogukond, kelle „progressiivne“ avastus on kätel käimine, siis millised oleks nende õigused? Naaber tuleb õues vastu ja kõnnib kätel. Kas peaksid tervitamiseks sallivalt käpuli viskama? Muidu puistad oma tervituse kõrgelt ja üleolevalt positsioonilt ja ta tunneb end alandatult. Minugi poolest, palun, käi või kätel, aga ära sunni ülejäänud ühiskonda tänavasilte, puid ja maju tagurpidi pöörama, sest sinul on kehv või ebamugav „valetpidi“ vaadata ja sa tunned end seetõttu halvasti ja vähemuses. Ära unusta võimalust, et äkki oled ikkagi ise tagurpidi ja asjad lahenevad hoopis lihtsamalt – leppides olukorraga, et aastatuhandete vanune traditsioon kahe jalaga maa peal olla on päriselt ka kõige mõistlikum ja otstarbekam. Nii konservatiivne ja iganenud, kui see ka ei tundu.
Ning see, et loodud meel õpetab suurt osa elanikkonnast endiselt jalgade abil mööda maapinda kulgema ja nad ei kiirusta ülejäänud elukorralduse tagurpidi pööramisega, ei tähenda, et nad oleksid sallimatud. Nad lihtsalt elavad loomulikul moel.
Eriti kurb on olukord, kui pea ja pepu kohad vahetavad või mõne nabaalune piirkond otsuseid ja tundeid ning isegi ühiskonnakorraldust juhtima asub.
Üldise „määratlemisfilosoofia“ najal võiks kategooriate valikut oluliselt laiendada. Pole alust väita, et sugu on ainus muutuv nähtus. See oleks diskrimineeriv kõigi ülejäänute suhtes, kes midagi „teisiti“ tunnevad. Olgu siis vanus, rahvus, kaal jne. Eks needki ole vaid numbrid tablool või sõnad kuskil paberil, mingi konstruktsioon.
Näiteks tunnen, et olen tark, aga õpetaja ei mõista, õpetaja jällegi tunneb teisiti. Jukule tundub, et pluss võiks olla pigem miinus, ja ta teeb tänase matemaatikaülesande vastavalt (moodne inimene, valikute küsimus), aga õpetajale jällegi tundub, et arvutus on omadega sassis mis sassis ja ta paneb täiesti sallimatult hindeks puudulik (ka valiku küsimus). Kus on siin lahendus? Aritmeetiline keskmine? Demokraatlik hääletus?
Jõuame absurdi. Juba olemegi otsapidi seal.
Usaldaks õige loodust! Tundeid tuleb kohandada reaalsusega, mitte vastupidi.
Pikk lühemaks, lühike pikemaks. Paks saledamaks ja vastupidi. Kellele rasvaimu, kellele tagumiku- või rinnasuurendus. Krässus juuksed sirgeks ja vastupidi (elagu reklaami-, propaganda- , moe- jms tööstused kuni abordikombinaatide ja soovahetusvabrikuteni välja). Raha paneb rattad käima ja hoiab neid käigus, rattad jällegi toodavad raha juurde.
Inimfaktoriga kaupleva masinavärgi perpetuum mobile jaoks oleks hingerahu ja enesega leppimine vaid kaigas kodarates. Seda ilmselgelt ei taheta ning „aitamise“ ning õiguste jutu taga paistavad pahatihti hoopis omakasu kõrvad ja rahakuradi sarvepaar.
Meie ühiskonnas ja koolisüsteemis on palju probleeme, aga transsooliste probleem ei kuulu neis isegi olulisuselt esimese saja hulka. Õhtulehe jutukest ma ei võtaks küll tõsiselt allikana, et “üha enam tüdrukuid tunneb, et on vales kehas”. (“Soodüsfooria” on muide see sõna.)
Paljudel loodusrahvastel on olnud tavaline, et on naised, kes elavad nagu mehed, ja/või mehed, kes elavad nagu naised. Ja siis? Keda see segas? Ainult kõrbemonoteismide reklaami ja ajupesu ohvrid miskipärast satuvad paanikasse.
Õpetaja absoluutselt PEAB suutma analüüsida, kes õpilastest on parajasti stressis ja segaduses, kes vembumees ja veiderdaja, kes tahab lihtsalt tähelepanu, kes on hoopis psüühiliselt haigeks jäänud jne.