Millest on vaba vabaharidus?
Kindlasti on see vaba … usust, nõudmisest, arvamusest, et on olemas üks ja õige vastus kõigile neile probleemidele õpetamisel, mida haridusteoreetik nimetaks, üldistaks ja defineeriks ning mis üllatava kiirusega realiseeruvad formaalhariduses.
Siin on ikka veel olemas ootamatus ehk elamusmoment nagu Waldorfi kooliski. Üks konkreetne erisus vabahariduses on kohvitass laual ja istumine ruumis nii, et kõik näevad kõiki.
Uudishimu, hämmeldus, eba- ja enesekindlus, mis on õpihetke- ja olukorrakeskne, ei ole midagi taunitavat. Põhiküsimus on hoopis: kellega, kus ja kuidas sa kohtud. Kuidas me üksteist välja kannatame ja kas üldse kavatseme kannatada? Kõik on isiksused, hoolimata vanusest, võimekusest ja elukogemusest. Just sellepärast on vabahariduse õpiprotsessis väga palju tagasisidestust ja evalveerimist (nii enese, toimunu kui partnerite suhtes), mis on koheselt kättesaadav kõigile. Enda sisse vaatamine ja ümberringi toimuva analüüsimine ongi õppimise ja enesearendusprotsessi juhtimise olulisim osa.
Seni oleme vabad veel masinõpetusest ehk e-kursustest. Vabad valima reaalsust ja kohaloleku jõudu, mis eeldab avatust, eneseregulatsiooni ja tolerantsust. Väga on vaja kogeda siin ja praegu sinu ja ka minu kimbatust, loovat mõtlemist, „sõnaseadmise higilõhna“, ühise panustamise särinat. Seda nimetatakse mitteverbaalseks suhtlemiseks, mis on igasuguse õppimise salajane abiline. Siin saab rääkida läbisegi ja kuulata korraga mitut inimest, kelle mõte on läinud liikvele. Reaalses õpiruumis on tempo alati vaheldusrikas, reageeringud silmapilksed ning emotsioonid vahetud. Siin ei distsiplineerita mikrofoni väljalülitamisega.
Põhjamaise traditsiooni kohaselt, mis on omane ka meile, on vabahariduses tegemist täiskasvanute vabatahtliku enesetäiendamisega väga erinevas vormis: kursused, õppepäevad, õpisündmused, õpiringid jne. Eesti vabaharidusliit (EVHL) asutati 1994. aastal ja see koondab üle kuuekümne liikme. Teine vabahariduslik katus on rahvaülikoolide liit, mis loodi 2011. aastal ja kus on 12 liiget. Kolmas tõsiselt võetav vabahariduse organisatsioon on Kodukandi koolituskeskus, mis tegutseb vahelduva eduga aastast 2005.
Esimeses täiskasvanuhariduse seaduses oli sõna „vabaharidus“ olemas, hilisematest läks kaduma. Vabaharidus kui kodanikukoolitus on vist liialt pretensioonikas ettevõtmine. Ei taheta tunnistada, et Eestis ei ole nagu Saksamaal, kus täiskasvanukoolitus tähendab ainult tööalast väljaõpet. Eks sellisel silma kinnipigistamisel ja olukorra mahasalgamisel ole omad põhjused ja eestvõitlejad.
Mida aga leiame virtuaalist – ÜRO Euroopa majanduskomitee UNECE säästvat arengut toetava hariduse strateegia, lisa 2, seletavad märkused (HTM 2016): nr 12. „Vabaharidusõpe (informal learning) on igapäevaelu loomulik osa. Vastupidi tasemekoolitusele ja mitteformaalõppele ei pruugi vabahariduslik koolitus tingimata olla teadlik õppimine ning seetõttu ei pruugi inimesed isegi mõista, et arendavad oma teadmisi ja oskusi.“
No kes selle juhmakuse sinna üles riputas? Armsad ametnikud, kas poleks aeg see tahvel juba puhtaks pühkida?
Mitte juhmakus vaid tõlkes kaduma läinud. Ma ei tea, millistele allikatele tõlkijad toetuvad, kuid erinevates täiskasvanuhariduse tekstides on mitteformaalne õpe struktureeritud ja infomraalne mitte. Seega vabahariduslik õpe on mitteformaalne.