Mööda rahutut künnivagu (3)

Ajakirjaniku, kirjaniku ja harrastuskunstniku Enda Naabri dialoog laulja ja literaadi Toomas Kuteriga.

Sõna on inimkond muutnud relvaks, aga seda ei tohiks lasta õitseda, sellel ei ole õigustust.

Peab küsima: miks inimene on nii tapahimuline? Elu on kallis, tema eest peab aga võitlema, mitte tapma. Sõnasõjad hävitavad elu imelisust. Invaliidistavad. Sõna on hällilaulude loomiseks, eluhümnide loomiseks, siiraks dialoogiks. Nagu veski töötab tuulega, vajab ka sõna head energiat.

Enda Naaber: „Kas praeguste koolilaste kohta võib öelda, et nad on koolis hoitud? Jah. Ainuke suurem karistus on halb hinne. Või siis võetakse kontakti korda rikkunud õpilase vanematega. Õpetaja ei tohi õpilasele midagi teravat öelda. Kes seda teeb, lahkub koolist.

Üks näide toodi mulle Kuressaare gümnaasiumist. Lahkus koguni kaks õpetajat. Kas see on normaalne? Ei, ei ole! Kui ma õpetasin Saaremaal Leisi keskkoolis 1960–1962, toodi õpilasi direktori juurde või õppenõukogusse. Nurkapanemine oli ka, kuid seda ei rakendatud. Üldiselt aga suuri korrarikkumisi ei olnud.

Aga ajad on muutunud. Mõni aeg tagasi arutlesin õpetajate ringis koolikiusu üle. Koolikius on kaugel sellest, et olla süütu mäng. Raskematel juhtudel võib see viia õpilase suitsiidini. Isegi siis, kui koolikius jääb õpilase vanematele ja pedagoogidele varjatuks, mõjutab see tugevasti ohvriks langenud noore elu, pärsib tema armastamis- ja andumisvõimet, surub suletusse, tekitab umbusaldust kaasinimeste ja elu vastu, säilib psüühikat ängistavate mälestustena elu lõpuni.“

Toomas Kuter: „Haridussüsteemi inimsõbralik ja inimest arendav väljakujundamine on keeruline protsess. Inimesed on erinevad ja ka nende vajadused, suhtumised, soovid, ihad, väärtus- ja moraalihinnangud erinevad. Arvan, et noored inimesed kujunevad tänapäeval välja palju varem, kui arvavad nn täiskasvanud, kes sageli on tänapäeva noorte mõistes arengupeetusega, kuna nad lihtsalt ei tea neid asju, mida noored elementaarseteks peavad.

Et veidigi tekitada usaldust ja positiivsust haridussüsteemi vastu, mida praegu väga suur osa inimestest, nii noortest kui vanadest, paraku ei usalda, võiks noortele ja nende vanematele anda võimaluse valida. Nagu oli kunagi, „vanadel headel aegadel“: kes soovib, palkab guvernandi ja eraõpetajad, kes soovib, annab lapsele vabakasvatuse, kes soovib, suunab noore riiklikku õppeasutusse ehk kooli, kes aga soovib, jätab inimese eluharidusele lootma, see tähendab, et ei koolita teda üldse. Ning kui mõni inimene lugeda ja kirjutada ei taha, mis siis! See on tema vaba valik. Kirjutamis- ja lugemisoskus ei tee inimesest inimest, selleks on siiski teised hoovad. Mina annaks hariduse vabaks ja lubaks kõigil vabalt valida.

Muidugi tekivad finantsprobleemid, eelkõige guvernantidega seoses. Ent siinkohal võiksid krediidiasutused enda tööpõldu laiendada ja koduõppeks ning koduõpetajate palkamiseks mõeldud laenupaketid välja töötada. Ka nende kasum suureneks seeläbi. Nii mõnigi, kes õpib koduõpetaja soojuse ja heatahtliku pilgu all ning südame kaasabil kakskümmend aastat, maksab hea meelega teise kakskümmend aastat protsentidega tagasi õppimiseks võimaldatud krediiti. Nii teenivad kõik.

Võib-olla tundub mõte jabur, kuid see lahendaks palju probleeme. Milleks sundida inimest õppima, kui ta seda ei soovi? Lootuses, et kunagi hakkab soovima?! Vaevalt. Uusimad psühholoogilised uuringud väidavad, et inimene on juba väga varases nooruses oma põhijoontes välja kujunenud.

Vägivalda välja juurida pole võimalik. Vahel saab teda tasandada või olematuks muuta hea sõna, sõbralikkuse, usalduse, kaastunde, mõistmise või armastusega. See on võimalik.

Vägivalda kultiveeritakse kõikides tema vormides kunsti, kirjanduse, arvutimängude ja uudiste kaudu. Meedia produtseerib negatiivset hommikust õhtuni, vägivald on muutunud popiks ja ületab alati uudiskünnise. Mida rohkem sellest räägitakse, seda suuremaks see muutub. Vägivallaga seotu toodab paljudele firmadele kasumit. Vägivald on kaubaartikkel, mis toodab raha ning millest loobuda pole rentaabel. Kahjuks!“

Enda Naaber: „Koolikiusamist vähendaks oluliselt see, kui nii koolis kui kodus õpetaksid täiskasvanud oma elava eeskujuga märkama kõikide kaasinimeste juures eelkõige elutervet, ilusat ja head, nende nõrkadele külgedele ja tahtmatutele eksimustele kas mitte reageerima või suhtuma nendesse mõistvalt või huumoriga. Aitaks seegi, kui vastukaaluks vajalikule enesekehtestamisele õpetataks noori tegema koostööd, erinevustest hoolimata üksteist austama ja üksteise saavutusi väärtustama, ükskõik kui tagasihoidlikud need ka ei oleks.“

Toomas Kuter: „Inimest saab õpetada vaid siis, kui ta ise õppida soovib. Ainult sellisel juhul võib loota tulemile. Vastu tahtmist omandatu ei püsi kaua ning langeb ühel hetkel mürinal kokku.

Isiklik eeskuju on muidugi parim. Noored on tavaliselt usaldavad ja siirad ning kui nende lähedane või isik, kes on neile autoriteet, omab väärtushinnanguid, mis väärivad austust, võtab noor need alateadlikult omaks, kuna usaldab seda inimest ning on kindel, et too ei peta.

Noori inimesi ei tohi petta. Pole olemas nn valget valet. Vale on vale, vahel on ta õigustatud elu näinud inimeste puhul või kasvõi selleks, et perekonda koos hoida, kuid noored on sedavõrd tundlikud, et saavad alati aru, kui neile tõtt ei räägita. Seetõttu seda lihtsalt ei tohi teha.

Koostöövalmidus tekib aastatega. Inimene sünnib koos oma egoga. Mida vanemaks ta saab, seda arenenumaks muutub ego, mis nii teadlikult kui ka alateadlikult hakkab saama aru, et maailmas eksisteerivad ka teised egod. Alates selle arusaamiseni jõudmisest võime rääkida koostöövõimalusest. Enne pole inimese psüühiline taju selleks küps.

Siin puuduvad reeglid. Igaüks meist areneb erineva kiirusega eri tasandil, erineva arengusuunaga on ka meie kõikide egod.

Muidugi võib kirjutada lepinguid, naeratada kätteõpitud naeratust, suruda kätt ning pidada pateetilisi loenguid koostööst, kuid see on sageli võlts. Kriitilises olukorras on igaüks vaid iseenese eest väljas ning koostöö kulgeb eri suundades, sest rege veavad luik, haug ja vähk. Kuni koostööks pole välja kujunenud iseenese vabast tahtest tekkinud sisemist platvormi, see lihtsalt ei toimi. Või vähemasti ei toimi siiralt. Ent siiruse ja usalduseta me koostööst rääkida ei saa. Vähemasti endistel aegadel olid taolised tõekspidamised.“

Enda Naaber: „Kuidas kunst aitab elada? Kirjandus? Väljaspool õppeprogrammi tutvustasin omal ajal õpetajana juba kolmandas klassis õpilastele tänapäeva tähelepanuväärseimaid eesti kunstnikke. Ja mäletan hästi õppetunde, kui lugesin lastele Juhan Liivi luulet, Anna Haava, Debora Vaarandi loomingut. Kui hästi nad kõik vastu võtsid! Rääkisime elust, mis võib olla musta laega. Rääkisime elu ülekohtust, mis istub isegi aiateiba otsas. Juhan Liiv sai mitme lemmikkirjanikuks.“

Toomas Kuter: „Kunst ja ilu aitavad alati, samamoodi nagu armastus ja armumine. Nad viivad inimest ja elu edasi, kannavad ta teise dimensiooni ning annavad tema mõtetele ja tegudele sõna otseses mõttes tiivad. Mulle väga meeldib Nõukogude-aegne loosung „Kunst kuulub rahvale“. Tegelikult see ju ongi nõnda. Kunst kuulub rahvale ja kui poleks rahvast, kes kunsti vajab, milleks siis kunstnikud! Vaevalt, et ooperisolist tahab kogu elu laulda aariaid iseendale peegli ees. Kunstnik vajab publikut, vaatajat, austajat, lugejat, need omakorda aga vajavad kunstnikku. See on kaunis sümbioos ja toimib, sest on eluterve.

Olin nooruses väga suure lugemusega – kahekümne viiendaks eluaastaks olin tudeerinud märkimisväärse osa maailmakirjandusest. Mind vaimustasid kolm Manni: Thomas, Heinrich ja Klaus. Hesse muinasjutud kummitavad mind tänase päevani. Camus’ „Katk“ tuleb tuttav ette. Stendhal õpetas hindama tunnete kaskaadi. Dostojevski tekitas armastuse elu vastu. Wilde kujundas kogu mu loomuse. Byron pani hindama iha, Twain ja Dreiser unistama Ameerikast, Golding usaldama vaid iseennast ja nii edasi. See loetelu läheks väga pikaks. Lugesin kohutavalt palju, seega õppisin iseseisvalt ja nii omandasin hariduse, mida riiklik kool ei anna.

On mõned teosed, mida pean oluliseks kõikide jaoks. Tähtsaim neist on Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints”. Te otsite elu mõtet? Te otsite vastust küsimustele? Te vajate jõudu, et edasi minna? Te võite seda saada Jeruusalemma Nutumüüri ääres, kuid kõik ei oska seda sealt otsida. Ent te saate seda kindlasti väikese printsi inimlikult lihtsatest elutõdedest, mis on edasi antud inimlikult lihtsas keeles inimlikult lihtsate tunnetega. „Vaid südamega tunned õigesti. Kõik tähtis on silmale nähtamatu. Sa vastutad alati kõige selle eest, mille oled taltsutanud“.“

Enda Naaber: „Igal inimesel on oma künni- ja külvimaa. Kuid seda ei hari ta üksinda. Seepärast on oluline koosharimine, suhted teistega. Inimene aga ei ole looduse kuningas. Ta küll harib põldu, kuid ka eksib, ta küll kasvatab saaki, kuid osa saagist hävib. Ja ometi on ta isiksus, kes suudab palju.

Kirjanikud ütlevad, et inimene on ime. Jah. Algab kõik hällilauluga, lõpeb surmaoodiga. Saatus kujundab teda sel ajavahemikul. See on nii juhuste kui kindla reaalsuse kogum, see on nii sõnumite ja tegude üllas allikas, mis loob elu. Inimese elu on aga suuresti mõistatus. Ning ikka ja jälle on vaja, et me selle üle mõtleksime.

Suur tänu sulle, Toomas, dialoogides osalemise eest! Kui meie vestlus suudab haarata kaasa mõtlema teisigi, siis pole see kasutu. Siis pole me oma künnivagu luues asjatult mõtisklenud, et järgnevalt külvata …“

Lõpp