Mõtisklus Ühendkuningriigis aset leidnud juhtumi põhjal

Ka eakohane seksuaalne käitumine võib kaasa tuua esmapilgul ettearvamatuid probleeme, kui see leiab aset selleks sobimatus keskkonnas.

Kõige tavalisem 60-minutine põhikoolitund algas nii nagu ikka – õpilaste saabumisega klassiruumi ja õppevahendite väljaotsimisega. Ometi oli viimases pingireas istuva õpilase käitumises midagi teisiti – ta puudutas pidevalt oma suguelundite piirkonda. Õpetaja palvele klassi teisest otsast roheline pastakas tuua (neid kasutatakse enda või kaasõpilase töö parandamisel) reageeris ta koheselt, ent oma kohale tagasi jõudnuna jätkas seksuaalkäitumist tunni lõpuni.

Kuidas oleksid ise samas olukorras reageerinud?

Õpilane oli koostööaldis, täitis korraldusi ja lahendas kõik matemaatikaülesanded. Nii isiklikule kui professionaalsele hinnangule toetudes otsustas pedagoog, et teismelise eesmärk polnud kellelegi mingisugust kahju tekitada.

Tund lõppenud, jagas õpetaja oma tähelepanekut kolleegiga, kellega nad olid klassis koos töötanud. Saanud vastuseks: „Ma tean“, tõstatus küsimus: „Kui sa teadsid, miks sa midagi ette ei võtnud?“, ent hetk hiljem tõdes pedagoog, et sellekohaseid nõuandeid, kuidas juhendada seksuaalselt käituvat õpilast ning samal ajal tagada kõigi heaolu, polnud neist kumbki ühelgi koolitusel saanud.

Ühendkuningriigis pööratakse suurt tähelepanu õpilaste turvalisuse tagamise koolitusele ja juhtnöörid on selged: kui õpilane jagab koolitöötajaga teavet, mis lapse või kellegi teise heaolu suhtes kahtlust tekitab, siis kuula ja püüa kõik meelde jätta võimalikult täpselt, täiendavaid uurivaid küsimusi esitamata, ning sisesta info samu väljendeid kasutades elektroonilisse andmesüsteemi esimesel võimalusel.

Sel moel kogunevad mosaiigikillukesed moodustavad pildi, mille alusel saab Designated Safeguarding Lead ehk turvalisuse eest vastutav juhtkonna liige, meie mõistes sotsiaalpedagoog, edasi tegutseda.

Ka koolis aset leidva kahjustava seksuaalkäitumise ilmnemise korral on tagantjärele rakendatavaid meetmeid, mida õpilase suhtes kohaldada, eeskirjades peensusteni kirjeldatud.

Ometi ei käsitle ükski materjal olukorda, kus töötaja on õpilase seksuaalse käitumise vahetu tunnistaja, kuigi seda võib juhtuda ka riietusruumis või tualetis. Niisuguse võimaluse üle eales arutlemata on raske ootamatus situatsioonis adekvaatselt toimida. Nii jääbki üle loota, et oma sõnade või reageeringuga noort ei traumeeri.

Väljendid nagu „Give over!“ („Jäta järele!“) või „Hands out of pants!“ („Käed pükstest välja!“) võivad sõltuvalt hääletoonist ja olukorrast tekitada vahelejäämise või teolt tabatuse tunde ning viia romantiliste suhete loomise raskusteni hilisemas elus. Teisalt on selge, et olles vastutav ka kõigi teiste ruumis viibijate eest, tuleb leida võimalus lahendada olukord viisil, mis nende tähelepanu seksuaalselt käituvale õpilasele ei tõmbaks, kuna ka pealtnägijale võib juhtum jälje jätta.

Järgnevateks kuudeks jäid õpetajat saatma ebakompetentsuse tunne ja küsimus „Mida ma oleksin pidanud tegema?“, lisaks hirm, et õpivõimete poolest tavakooli kuuluvat teismelist võib karistusmeetmena ees oodata 3–5-päevane kodusolek või koguni erikooli saatmine. Olgu siinkohal öeldud, et viimast õnneks ei järgnenud.

Millest oleksid lähtunud koolijuhina?

Kooli nõudmisel haiguslehele jäämine jättis õpetaja isolatsiooni, sest konfidentsiaalsuse tõttu polnud võimalik kolleegidegagi suhelda, ning lisas vaimset pinget. Paraku tuli psühholoogilist tuge oodata kuus kuud ja kooli hinnangut, et õpetaja ei teinud midagi valesti, peaaegu kaheksa kuud.

Koolijuhi arvates oli tegemist õpetaja enda lapsepõlvest tingitud reaktsiooniga klassis juhtunule, sest tööle asumisel oli too usaldanud juhtkonnale informatsiooni väärkohtlemise kogemusest. Samuti väitis juht, et koolitust pole vaja, kuna sarnaseid olukordi võib esineda mis tahes koolis iga päev, et igaks elujuhtumiks ei saagi ette valmistada ning lisaks pole koolis rohkem taolisi juhtumeid registreeritud. Hoolekogu koosolekul lõpetati õpetajaga töösuhe tervislikel põhjustel.

37 aastat haridussüsteemis eri tasanditel töötanuna väärtustab pedagoog aastaid, mille jooksul tal on olnud õnne laste silmis avastamisrõõmust tekkivat sära nautida, tundes samas muret noore, alles alustava õpetaja koolitöö katkemise võimalikkuse pärast sarnases situatsioonis. Kaotajaid on sel juhul mitmeid – lisaks õpetaja hingehaavadele on lastelt võetud võimalus tema juhendamisel tegutseda, kolleegidelt mõttevahetuste läbi rikastuda.

Teisalt võime läheneda ka majandusliku külje pealt ning leida, et õpetajakoolitusele kulunud summad on vett vedama läinud ja selle asemel tuleb hoopis tervise turgutamise või ümberõppe jaoks maksumaksja rahakotist lisagi võtta. Vihjena nii palju, et antud juhtumi korral olid õpetaja haiguslehel oleku aja kulutused 1,5 korda suuremad, kui kõigi töötajate koolituseks oleks vaja olnud.

Kas tegemist oli tööõnnetusega või mitte, jäägu lugeja hinnata. Nagu mis tahes töökeskkonnas, on kriisiolukorras abi traumateadlikust suhtumisest – kohesest psühholoogilisest toest ja kuulamisest. Tööandja saab vahetu info põhjal riskianalüüsi teha ja töötajaga koostöös edaspidiseid samme kavandada. Tööandja on töökorralduse ekspert, kuid traumaatilises olukorras olnu on oma kogemuse ekspert ja seega parim infoallikas lahenduse otsimisel.

Sealpool merd teeb tööandjale muret silmapiirile kerkiv paberimajandus, sest iga samm on reglementeeritud kõikvõimalike eeskirjade ja sanktsioonidega, inimlikkus võib aga kõiges selles ununeda. Töötaja jaoks on suhtlus vaimse tervise seisukohalt aga esmatähtis. Vastastikuse mõistmise korral pole kummalgi poolel vaja hirmu tunda võimalike juriidiliste käikude ees.

Õnneks ei pea ärakuulamisoskust Eestis veel tikutulega taga otsima ja see aitab üle saada neistki olukordadest, milleks ettevalmistust napib. Peaasi, et see nii ka tulevikus oleks. Tunne, et tööandja on raskel hetkel toeks, on väärtus, mis liidab ühise eesmärgi poole püüdlema.

Kas lugu võinuks teisiti lõppeda? Vastuseks väike „muinasjutt“. Kui õpetaja koolijuhiga juhtunust rääkis, kuulas too väga tähelepanelikult ning märkas, et õpetaja soovib minna tagasi samasse klassiruumi ja kogeda, mis tunded temas esile kerkivad, kuna see võimaldab tal nõustajaga tunnis tekkinud olukorda analüüsida. Koolijuht uuris, keda õpetaja endale kaaslaseks soovib, et seda eelnevalt kokkulepitud ajal segamatult teha. Ka nõustamise aeg pandi nii paika, et õpetajal sessiooni lõppedes tööga seotud kohustusi polnud.

Õpetaja sai endale lähikuudeks mentori, kellega kohtuda ja oma tööalast toimetulekut arutada. Samuti märkas koolijuht õpetaja kõhklusi, mis olid seotud õpilase seksuaalse käitumisega, ning koos kolleegidega leiti sobivad loenguvõimalused kogu kooliperele – nii õpilastele kui ka töötajatele. Kasutusele võeti e-teatega abi kutsumine, kuna kõik õpetajad olid tahvelarvutitega varustatud. Veel leiti, et tulu on salasõnast, mille kasutamisel on kõigile selge, et kolleegil on raskusi. Nii nad siis aitavadki üksteist hädast välja, kui keegi „õpetajate toas olevast punasest kaustast“ juttu teeb. Kui parasjagu just vaheaeg pole, siis naudivad nad iga koolipäeva.