Noorte alasti hinged laval

Hoolimata mitmetest isolatsioonidest, distantsõppest, koroonaväsimusest, hoolimata kõigist takistustest, valmis Läänemaa ühisgümnaasiumis traditsiooniline muusikal, mis toodi ruumitäitumuspiirangute tõttu lavale neljal õhtul tavapärase kolme asemel.  8.–11. juunini sai Haapsalu kultuurikeskuses näha muusikali „Kuidas kuningas kuulsaks kippus“.

Ma ei tea, kui palju esietendusi Eestis maikuusse ja juuni algusse mahtus, aga ega neid ilmselt üleliia palju olnud. Meiegi muusikal pidi rahva ette jõudma märtsis, aga siis ei olnud see võimalik. Hoiti n-ö hinge kinni, kas suurprojekt üldse finišini jõuab. Aga jõudis, ja veel millise finišini!

Muusikali lavastas Kai Tarmula, kogemustega koolimuusikalide lavastaja, kes ise kunagisest Haapsalu 1. keskkooli muusikateatrist Pöialpoiss välja kasvanud ja nüüd juba aastaid Haapsalu gümnasistidega muusikale lavastab. Loomulikult oli tiim suur (huvijuhist produtsent, muusikaõpetajad, vilistlasbänd eesotsas Antti Kammistega, tehniline meeskond ja paljud-paljud abilised). Selle muusikali idee küpses Tarmula peas juba ammu – tuua lavale Joachim Knauthi näidend „Kuidas kuningas kuu peale kippus“ uues versioonis. Originaali tunneme 1976. aastal valminud ETV samanimelise lastelavastuse kaudu. Kuigi sisu muutus, jäid Peeter Volkonski muusika põhjal valminud laulud ka uues versioonis sisse, osa tekste muidugi muudeti. Libreto kirjutas Sass Henno, samuti osa laulusõnu. Koostöö lavastajaga sujus ladusalt ja Tarmula sõnul tellis ta Hennolt seda libretot nagu saapapaari: kolmanda versiooniga saadi käsikiri lukku.

Kõnekas sisu

Seekordne lavastus astus nii temaatikalt kui tehniliselt teostuselt pika sammu tavapärasest noorte muusikalist edasi – ei olnud armukolmnurka ega roosamannat. Olid tõsised sotsiaalkriitilised teemad nii noorte elust ja probleemidest kui ka kogu ühiskonna valukohtadest. Tekst oli täis satiiri ja pilget: nimetamata ei jäänud Jüri Ratas ega Andrus Veerpalu, ei Soomes töötavad isad ega lapsevanemad, kellel laste jaoks aega ei ole, mainiti ka koolikiusamist nende suunal, kes erinevad massist, ning kõlas noorte enesemääratlus – karantiinipõlvkond.

Tegelasteks olid ühe „bussika“ noored. Loo keskmes oli siingi võimuiha, kuid mitte poliitiline, vaid midagi tänapäeva noorte seas veel maitsvamat – võim sotsiaalmeedias. On ju meedia teada-tuntud kui neljas võim, sotsiaalmeedia aga osa sellest. Sealsed võimurid on infulencer’id ehk suunamudijad. Võidujooksu tippu võidab see, kellel on rohkem jälgijaid, kelle foto või story saab rohkem meeldimisi, kelle postitusi jagatakse enim. Selle loo kuningas tahtis saada võimsaimaks influencer’iks siinpool maakera ja jõuda kuu peale, et sealt kõigile alla vaadates enda võimu täiuslikult nautida. Loomulikult ei olnud ta ainus, kes seda ihkas. Olid ka originaalloost tuttavad kuninganna ehk tädi ja kantsler ehk onu, kes kuningat üle trumbata üritasid ja rõõmuga tema positsiooni langemist nägid. Loomulikult oli finaaliks kastidest torni ehitamine, mille viimane kast, mis tipust puudu jäi, võeti vundamendist, sest kuningal ei ole ometi vaja vundamenti, vaid tippu, mistõttu kokkuvarisemine oli paratamatu.

NO99 mõjud?

Muusikali eripäraks oli rohkete audiovisuaalsete lahenduste kasutamine. Kuna võimuvõitlus käis sotsiaalmeedias, kasutasid tegelased pidevalt telefone, milles olev otsepilt kohe hiigelekraani kaudu ka vaatajateni jõudis. Lisaks kandis lava kohale paigutatud kaamera aeg-ajalt ekraanile otsepilti, näidates mängu hoopis teise nurga alt. Vahel oli kaamera kuninga enda käes, kellega koos kogu seltskond korraks ka lava taha kadus, lauldes või isegi kohati karjudes „maapealne paradiis on Instagram“ ning möllates seal, nagu viimnepäev oleks käes – kõike seda vaatas publik vaid ekraanilt.

Paratamatult meenutasid sellised võtted teatrit NO99, mis on ju ometigi hea – see teater tuli, uuendas ja läks, aga uuendused jäid. Ühele tavalisele kooliteatritrupile käiks selline tehniline võimekus üle jõu, aga kui tegu on kooli suurprojektiga (pealegi pikaajalise traditsiooniga), aitab seda teha professionaalse tehnikaga firma Minu Rada.

Kas tõesti?

Seda küsisin tegijatelt mitmel puhul. Kas tõesti polnud ükski lugu ega laul salvestatud ja kõik tuli otse? Jah! Kas tõesti olid kõik telefoni- ja kaameralülitused ekraanile otse? Jah! Kuigi peamikrofonid ei nõustunud mõnel korral koostööd tegema ja mõni repliik läks kaugemal istujaile kaotsi, oli tehniline tase siiski väga kõrge.

Kunstiline pool

Minimalistlik ja mõjuv. Astmeline trepp-lava, kaks rollerit (mis laval päriselt sõitsid), Cramo tõstuk ning kogu trupil ühesugused mustvalged graafiliste sürrealistlike näojoonistega dresskostüümid. Võimuihalejaid eristas vaid keep, kroon või missilint „Fitbeib 2002“ (viimast kandis kuninganna ehk tädi). Hea valgustus on kunst omaette ja seekordki oli see väga heal tasemel (Maivel Sound & Light). Meigid ja soengud olid samuti spetsialistide tehtud (needki on endised või praegused lapsevanemad, vilistlased või sõbrad-tuttavad kohalikust ilusalongist). Väikelinna eelised ja puudused ühes – valikuvariante pole palju, aga kõik on omad ja professionaalid.

Laul ja tants

Esmakordselt kõlas Kai Tarmula lavastatud koolimuusikalis ainult eesti muusika. Veelgi ebatavalisem oli, et kogu eesti muusikast kõlas just No-Big-Silence’i ja Kosmikute progerokk, kokku 12 lugu – muusika, mis oli ka originaallavastuses. Igatahes oli see ütlemata hea ja tõi ehk unustatud vana taas jälle meelde. Noored avastasid enda jaoks ilmselt midagi täiesti uut ja tundus, et see meeldis neile. Kuulsin ühelt sakslasest pealtvaatajalt, et muusika tuletas talle meelde Rammsteini esteetikat ja et nüüd pole vaja kontserdile minnagi, peaaegu on seal nüüd käidud. Noorte esituses oli neis lugudes eriline jõud ja vägi. Lavastaja enda seatud koreograafia muutis laulude sõnumi veelgi mõjusamaks. Ja tõesti, noored liikusid-tantsisid ja laulsid samaaegselt, kuigi mõnel vaatajal oli seda raske uskuda.

Neljanda seina lõhkumine ning osavad sõnamängud

Seegi võte, et murtakse neljas sein, pole teatris igapäevane (õigemini igaõhtune), seda juhtus aga selles lavastuses mitmelgi korral, vahel koos rikkalike sõnamängudega. Näiteks pöördus kuningas otse publiku poole küsimusega „Kes soovib klotsi?“. Talle saatis isa Soomest pidevalt klotsi (raha) ja ta viskas soovijatele mõned puust mänguklotsid … Sääraseid otsepöördumisi tegid teisedki tegelased.

Ja kõige tähtsam – noored ise

Sellist energiat, mida üks noortepunt lavalt edastada võib, kohtab professionaalses teatris väga harva. Seda olen kohanud vist ainult teatrikoolide lavastustes, kui laval on ainult noored ja energia tipus. Teatrites aga ei saagi olla, et lavaloo teevad valmis mõnikümmend 16–18-aastast noort. Ja milliseid karaktereid võis laval näha! Viimasel etendusel naeris publik pidevalt, sest oli nii sõna-, karakteri- kui situatsioonikoomikat. Nalja teha on aga teadupärast kõige raskem, kuid need noored suutsid seda, ja suutsid hästi.

Noori jätkus ka lava taha etendust juhtima, soenguid ja meiki tegema, saali kaamerate ja tehnilise puldi taha, kavalehte koostama ja müüma.

Muidugi jõudis kõigil selle juba septembris alanud protsessi jooksul peale tulla lootusetus, tüdimus või kurbuski, sest väliseid pidureid ja takistusi oli rohkem kui küll. Taas kokku saades oli lavastaja kui tõeline cheerleader, kes suutis vahepeal vaibunud tule noortes uuesti lõkkele puhuda. See rõõm, mis noortele etendustel osaks sai, pühkis mälust ilmselt viimsegi varasema minoorse meeleolunoodi.

Mida siis rahvas kogu sellest loost arvas? Kostis ju lavalt kõnepruuki, mille paremaks mõistmiseks oli kavalehel lausa sõnastik 31 väljendiga, mis tegijate meelest võinuks osale publikust muidu arusaamatuks jääda. See mõjus ausana, vahest isegi paljastavalt ja piinlikult ausana. Kohalikus lehes Lääne Elu kirjutas õpilaste vanavanemate põlvkonda kuuluv endine näitleja-lavastaja Aivo Paljasmaa: „Valus oli vaadata, kui avatud ja kaitsetud nad olid. /—/ Mul hakkas saalis istudes enda põlvkonna pärast häbi. Samas olen neile väga tänulik, et nad mu silmad avasid.“

Mindki üllatas kogu loo sügavus. Esiteks ei eeldaks seda muusikalilt kui žanrilt ja veel enam koolimuusikalilt. Aga ilmselt on aeg muutunud ja selles uues ajas sünnivad uutmoodi asjad. Valusatel aegadel sünnib hingepuudutav kunst. Kui noori teisiti kuulda ei võeta, teevad nad end kuuldavaks kunsti kaudu ja alasti kistud hingega.