Nüüdisaegne Montessori pedagoogika ehk Mida on meil õppida 6–12-aastaste vanuseastme Montessori koolist?
Montessori klassis saavad murrud selgeks murruringide abil. Laps uurib ja võrdleb, tõstab murde osadeks. Käega katsutava vahendiga töötades on murdude liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine sensoorne kogemus ning sisu konkreetsemalt mõistetav. Foto: Jaanika Müürsepp 
Montessori klassiruum on tavaliselt suur avatud ruum, mis sisaldab lastele avatud riiuleid ning laste suurusele vastavaid laudu ning toole, mis on paigutatud nii üksikult kui grupiti. Riiulitel asuvad õppevahendid on paigutatud teemade kaupa. Foto: Merike Safka 
Montessori matemaatika vahendid muutuvad samm-sammult konkreetsest abstraktsemaks, kuni lõpuks laps enam vahendeid ei vaja. Iga laps töötab vahendiga omas tempos, just nii kaua, kui tal teatud matemaatilise mõiste omandamiseks tarvis on. Foto: Janne Lass 
Montessori õppevahendid klassis riiulil. Foto: Janne Lass 
Binoomkuupi kasutatakse eri vanuseastmetes, varasem aste on hilisemale ettevalmistuseks. 3–6-aastased paigutavad risttahukaid õigesti kuubikujulisse karpi. Veakontrolliks on karbi seinad ja kaas – kui need kenasti kinni lähevad ja kuup on pealtvaates samasugune kui karbi kaanel, teab laps, et ehitamine õnnestus. 
Hiljem teeb laps binoomkuubiga mitmesuguseid lisaharjutusi, näiteks ehitab kuubi lauale, kihtide kaupa või hoopis silmad kinni. Veakontrolliks on lapse oma teravnenud nägemismeel. Binoomkuubi kaudne eesmärk on aga ettevalmistus tulevaseks matemaatika õppimiseks ja kuupjuure mõistmiseks kooliastmes. Sama vahendit kasutatakse algebras valemi (a + b)3 tõestamisel. Fotod: Jaanika Müürsepp
Kuidas toetada õppijaid, et nad ise vastutaksid, eesmärke seaksid ja lahendusi leiaksid? Kuidas korraldada õppimist selliselt, et õppijad ise oma teadmisi konstrueeriksid? Kuidas tuua õppimisse koostöisust?
Haridusmaailmas käib pidev otsimine, kuidas neid nüüdisaegse õpikäsituse printsiipe igapäevasesse kooliellu tuua. Minu otsingud on mind viinud Montessori pedagoogikani ning pannud uurima just sealset 6–12-aastaste vanuseastet. Oma üllatuseks avastasin, et nüüdisaegse õpikäsituse (NÕK) ja Montessori pedagoogika alusprintsiibid sisuliselt kattuvad. Ometigi on NÕK-i rakendused alles loomisel, aga Montessori pedagoogikat on praktiseeritud üle saja aasta ning see on jäänud läbi aegade suuresti muutumatuks. Muide, ka nüüdisaegsed motivatsiooniuurijad on jõudnud järeldustele, et Montessori pedagoogika ühtib motivatsiooniteooriate tulemitega.
Mis teeb selle saja-aastase pedagoogika siis nüüdisaegseks? Kas meil on võimalus sellest midagi õppida või üle tuua?
Montessori koolide erilisus on seotud õppekorraldusega, mis on meie omast üsnagi erinev. Püüan avada Montessori üheksat alusprintsiipi just sealse õppekorralduse kirjelduse kaudu, mis annab väikese sissevaate nende igapäeva kooliellu. Ja loodetavasti annab inspireerivat sisendit NÕK-i arendamisel.
Liikumine ja kõigi meelte kaasatus soodustavad mõtlemist ja õppimist.
Montessori klassiruum on täis mitmesuguseid õppevahendeid, mis on omavahel sisuliselt seotud ning katavad kõiki õppekava aineid, nagu emakeel, matemaatika, loodusained, geograafia, muusika, kunst. Kui tavakoolis saavad õpilased oma tagasiside üldjuhul õpetajalt, siis Montessori õppevahenditesse on enesekontroll valdavalt juba sisse ehitatud. Targalt ettevalmistatud õpikeskkond, mis vastab nii lapse füüsilistele kui psühholoogilistele vajadustele, on kriitilise tähtsusega. Tänu sellele saavad õppijad olla iseseisvad, ruumis vabalt liikuda ja endale vajaliku õppetegevuse valida. Olgu ka ära märgitud, et lapsed saavad tegelda ainult nende õppevahenditega, mida juhendaja (nii nimetatakse Montessori koolis õpetajat) neile esitlenud on. Igat õppevahendit on klassis üldjuhul ainult üks, mis paneb lapsed paratamatult sotsiaalsetesse olukordadesse, kus saab teha koostööd ja peab arvestama teistega.
Inimesed õpivad paremini, kui nad on huvitatud sellest, mida nad õpivad.
Montessori kooli iga õppeaasta alguses esitletakse lastele kordamööda viit suurt lugu koos visuaalsete materjalide ja teaduskatsetega. Nendeks lugudeks on universumi ja planeet Maa tekkimine, elu tekkimine Maal, inimese tekkimine Maale, kirjakeele tekkimine ja numbrimaailma tekkimine. Need lood annavad õppimisele tausta ja tähenduslikkuse. Nendest lugudest hakkavad hargnema mitmed individuaalsed või rühmas tehtavad projektid ja uurimistööd, kus laps saab valida endale huvitava teema, mis haakub nende suurte lugudega.
Õppimine ja rahulolu paranevad, kui õpilastel on võimalus oma valikuid ise kontrollida.
Montessori õpilased harjutavad iseseisvat õppimist juba alates alusharidusest. Nad suudavad teha valikuid ning ise otsustada, millise aine või teema kallal töötada. Kuid enamgi veel – nad saavad valida endale sobiva tempo ning minna mõnes neid huvitavas aines vägagi süvitsi.
Suutlikkus oma tähelepanu juhtida ja keskenduda on arengu alus.
Sügav keskendumine ja oskus oma tähelepanu koondada on Montessori pedagoogikas kesksel kohal. Maria Montessori ütles, et hariduse eesmärk on püüda kinni lapse uitav meel. Ta jõudis omal ajal järeldusele, mida kinnitavad ka tänapäeva teadusuuringud, et laste tähelepanu juhtimise ja keskendumise oskused on arendatavad. Montessori kooli õpilaste käsutuses on kolmetunnine töötsükkel, mille jooksul nad saavad segamatult töötada.
Koostöö soodustab õppimist.
Autentses Montessori koolis on eri vanuses lapsed ühes klassis koos, tavaliselt jagunevad vanuseastmeti 6–9 ja 9–12. See võimaldab luua olukorra, kus olemasolevasse klassikultuuri sulandub igal aastal väiksem grupp uusi õpilasi ja vanemad olijad saavad olla noorematele eeskujuks ning vajadusel ka õpetajaks. On tavapärane pilt, et lapsed on klassis jagunenud vabalt kujunenud gruppidesse ning töötavad õppevahendi või teema kallal koos. Selles vanuses laste loomulik arenguvajadus on sotsiaalsete oskuste arendamine ning seetõttu on koostegutsemine ja -töötamine loomulik viis õppida.
Õppimine tähenduslikus kontekstis on tihti sügavam ja rikkalikum võrreldes abstraktse kontekstiga.
Spetsiaalselt disainitud õppevahendid on abiks lastele keerukate abstraktsete nähtuste mõistmisel (nagu näiteks murrud või valemid), sest lapsed saavad nendega füüsiliselt tegelda – õppevahendi detaile kokku panna, ümber tõsta jne. Mõningad õppevahendid on disainitud selliselt, et laps avastab seaduspära või valemi (nt (a + b)3) iseseisvalt. Tähendusliku konteksti loomisele aitavad kaasa iga-aastased viis suurt lugu ning palju kasutatakse õpikeskkondasid väljaspool klassiruumi.
Täiskasvanu suhtlemisviis lapsega mõjutab lapse tulemusi.
Ka Montessori koolis on täiskasvanud juhendajal kanda oluline roll, sest ta on lapsele sillaks keskkonna vahel. Tema hoiakud, uskumused, suhtlusstiil mõjutavad klassis toimuvat. Montessori juhendaja toetab last ja usub tema võimesse keskkonnas iseseisvalt õppida. Montessori koolis on spetsiaalse väljaõppe saanud professionaalne õpetaja teine kriitiline faktor, ilma milleta ei ole võimalik. Olgu ka öeldud, et klassid on tavaliselt suured, vähemalt mõnikümmend õpilast ja nendega koos kaks täiskasvanut – juhendaja ning juhendaja assistent.
Kord klassiruumis on lastele vajalik – nii füüsiline kui ka kontseptuaalne kord, kuidas õppevahendeid kasutada.
Montessori klassis on igal õppevahendil kindel koht. Kord füüsilises ruumis aitab luua korda vaimsel tasandil. Kontseptuaalset korda aitavad luua juhendajad, kes on saanud põhjaliku ettevalmistuse, kuidas uusi teemasid ja õppevahendeid lastele esitleda. Oluline on lisada, et Montessori õppekaval on kindel struktuur ning lõpuks peavad kõik olulised õpiväljundid omandatud olema.
Tegevuse sidumine väliste motivaatoritega, nagu hinded, segab süvenemist ning vähendab motivatsiooni, kui tasu ära kaob.
Hinded, pingeread, testitulemused, kodutööd Montessori koolide juurde ei kuulu. Pigem õppevahendid suunavad lapsi oma vigu ise leidma, ennast korrigeerima, harjutama ning aina paremaks saama, mis annab sisemise jõu.
Tänapäeva kool sisaldab ju kõiki üheksat eespool mainitud Montessori õppekorralduse elementi. Individuaalsete õpiteede otsimine, ennastjuhtiva õppija toetamine, kujundav hindamine, koostöine õppimine, projekt- ja uurimuslik õpe, lõimimine jne – õnneks ongi need kõik muutnud õppimist nii palju rohkem õppijasõbralikumaks ning õppijast lähtuvamaks.
Õpilane, õpetaja, keskkond
Kuid siiski on sees tunne, et oleme suurtes otsingutes. Üldjuhul oleme need elemendid paigutanud ja sobitanud olemasolevasse süsteemi, mida juhib valdavalt õpetaja. Puudub iseseisvat õppimist soodustav ettevalmistatud õpikeskkond, täidetud õpikeskkond, mis mängib kriitilist rolli ennastjuhtiva õppija toetamisel. Montessori pedagoogika näitel saab öelda, et ettevalmistatud keskkond avab hoopis uusi võimalusi ning võimaldab korraldada õppimist hoopis teisel viisil.
Montessori pedagoogika puhul on tegemist kolmikuga õpetaja–õpilane–keskkond. Nii kui üks osapooltest ära kaob, muutub kogu olukord. Kui pole ettevalmistatud füüsilist keskkonda, jääb järele õpetaja ja õpilase kooslus, mis iseloomustabki just meie tavakooli igapäevaelu.
Miks Montessori?
Isegi kui NÕK-i ja Montessori pedagoogika alusprintsiibid on sarnased, siis miks peaksime Montessori pedagoogika avastustega arvestama? Maailma huvi Montessori pedagoogika vastu aina kasvab, sest see pakub seda, mida maailm vajab: iseseisvat, kriitiliselt ja loovalt mõtlevat õppijat. Teadusuuringud tõestavad, et Montessori kooli õpilastel on paremad eneseregulatsiooni, probleemilahenduse, loov- ja kriitilise mõtlemise oskused ning head akadeemilised tulemused. Ühtivust 21. sajandi vajadustega kinnitavad sellised huvitavad faktid, et Google’i loojad Larry Page ja Sergei Brin, Amazoni asutaja Jeff Bezos on Montessori koolide vilistlased.
Üks võimalik viis, kuidas nüüdisaegse õpikäsituse arendamisega edasi minna, on füüsilisele keskkonnale uue tähenduse andmine. Täpsemalt öeldes iseseisvat õppimist võimaldava keskkonna loomine, mis ühtepidi laseks lastel omas tempos õppida ja teistpidi võtaks õpetajalt koormust vähemaks. Ja loomulikult on meil endiselt vaja õpetajaid (juhendajaid?), kes julgeksid, usaldaksid, tahaksid sellisel viisil õppijaid toetada.
KOLLEEGID!
On lausa arusaamatu, miks teadusliku arengupsühholoogia ja didaktika (koos kognitiivse psühholoogiaga) asendame üha nö poolteadusega, kus TÕDE niipalju, et vale välja ei paistaks … Nii tekitame ISE endale õpetamisraskusi, mis kajastuvad ka ÕPILASTE arukuses-mõtlemisvõimes.
Väga raske on tänasele pedagoogile selgeks teha, et (koolieelsel ajal eriti) tuleb LAPS PANNA LÄBIMA teadud lihtsaid PROTSESSE, kus TULEMUSED avalduvad alles mõne aasta pärast (mitte kohe!). Veel 80 aastat tagasi läbis suur osa lastest neid LOODUPÄRASELT, kuid linnastunud elulaadi juures tuleks seda teha MÕTESTATULT … Isegi lasteaia õppekavasse ei taheta neid võtta. RUMALUS! Ning PEDAGOOGIKA asemele on tulnud juristid-politsei.
Ja nii kaugeneb eesti õpetaja TEADUSEST – viimasel 15-l aastal märkan seda õpetajate TÄIENDKOOLITUSEL üha suureneva MUREGA.