Olukorrast tasandusrühmades Tartu näitel
Tartu hariduse tugiteenuste keskuses on valminud põhjalik uuring Tartu lasteaedade tasandusrühmade kohta, mis on teadaolevalt esimene selletaoline seire Eestis.
Keskuse juhataja Annely Võsaste ütleb, et uuringu tegemiseks oli mitu põhjust. „Lapsevanematelt ja spetsialistidelt, kelle juurde lapsed uuringutele sattusid, tuli signaale, et tasandusrühmas ei saa lapsed vajalikul määral abi. Laiem põhjus on seotud uue alushariduse seaduse eelnõuga, kus kavandatakse erivajadustega laste toetamisel muudatusi ning tahetakse anda omavalitsustele senisest suurem otsustusõigus.“
Tartus on kaheksas lasteaias kokku 12 tasandusrühma, kus käib 141 last. Kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse järgi on tasandusrühma suurus kuni 12 last ning sinna suunatakse kõne- ja keelepuudega ning segatüüpi spetsiifilise arenguhäire diagnoosiga lapsed. „Kuna üldiselt autismispektri häire ja intellektipuude diagnoosi koolieelikutele veel ei panda, saavad need lapsed spetsiifilise arenguhäire diagnoosi, mistõttu on tasandusrühmades koos väga keerulisi lapsi,“ selgitab Annely Võsaste. Tartus on tema sõnul alusharidus hästi korraldatud: kõigis lasteaedades on logopeedi ja 0,2 koormusega HEVKO ametikoht, suuremates psühholoogi võimalus lasteaias kohapeal, 70% lasteaedadest on eripedagoog, ühes ka sotsiaalpedagoog. „Eelmisel aastal pöördusid meie keskuse tugispetsialistid Tartu linna haridusosakonna poole ettepanekuga kaardistada tasandusrühmades toimuvat õppe- ja kasvatustegevust. Kuna uue seadusega tahetakse rühmaliigid kaotada, oli uuringu mõte Tartu näitel välja tuua, millised lapsed tasandusrühmades käivad, mis on nende rühmade tugevad ja nõrgad küljed ning mida tuleks teistmoodi teha.“
Uuringut tutvustavad selle läbiviijad: logopeedid Siiri Karm, Katre Kandimaa ja Päivi Kõiv, logopeed ja eripedagoog Ülle Kuusik ja psühholoog Jana Saluoks. Lisaks osales projektis psühholoog Liis Kask.
Kuidas uuring tehti?
Katre Kandimaa: Moodustasime kaks kolmeliikmelist meeskonda, kummaski kaks logopeedi ja üks psühholoog, ning viisime kõigis tasandusrühmades läbi vaatluse. Enne seda kogusime õpetajatelt laste kohta taustainfot ja tegime kirjalikud intervjuud lasteaia juhtkonnaga. Pärast rühma vaatlust toimus suuline intervjuu ka õpetajate ja tugispetsialistidega, kes rääkisid tööga seotud muredest ning sellest, milles nad enam tuge ootaksid.
Päivi Kõiv: Vaatlusinstrumendi väljatöötamiseks konsulteerisime Tartu ja Tallinna ülikooliga, kuna selgus, et erivajadustega laste rühma töö vaatlemiseks Eestis ühtki standardiseeritud vaatlusinstrumenti ei ole. Selle koostamine oli suur töö. Jälgisime ja hindasime rühma tööd kuues valdkonnas: füüsiline keskkond, suhtluskeskkond, õppetegevus, kõnearendus, laste abistamine ja lisapersonal. Igas valdkonnas andis igaüks meist individuaalselt hindeid viiepalliskaalal, analüüsi aga tegime ühiselt. Tulemuste põhjal jagunesid rühmad kolme kategooriasse: väga hästi toimivaid rühmi oli kolm, hästi toimivaid viis ja rahuldavalt toimivaid neli. Uuringu lõpus andsime kõigi lasteaedade juhtkondadele ja õpetajatele personaalselt tagasisidet ning 11. mail toimus lõpuseminar, kus osalesid kõik teemast huvitatud lasteaiad ja asutused, kokku üle saja inimese.
Mida uuring näitas?
Siiri Karm: Uuring näitas, et kõige suuremad käärid väga hästi ja rahuldavalt toimivate rühmade vahel olid kahes sisulises valdkonnas: kõnearenduses ja õppetegevuses.
Ülle Kuusik: Hästi toimivates rühmades arvestati õppetegevuses erivajadusega laste õpetamise põhiprintsiipe ja tegevused olid mänguliselt üles ehitatud. Samas oli rühmi, kus õpetus oli liiga akadeemiline ja verbaalne ega arvestanud laste arengutaset. Mida madalam on lapse arengu ja tema kõne arengu tase, seda praktilisem peab olema õpetus. Torkas silma, et seal, kus oleks pidanud laskma lastel ise toimetada, just eneseteenindusoskuste harjutamisel, tehti nende eest liiga palju ära.
Jana Saluoks: Rühmades oli palju liitpuudega lapsi ja mõnes rühmas nägime, kuidas keerulised lapsed jäid õppetegevustest kõrvale. Nendega tegelesid õpetaja abi või abiõpetaja oma oskuste ja äranägemise järgi. Eriti kurvas olukorras olid arengus oluliselt maha jäänud lapsed, kellega sisulist tööd tehti vähe. Puudusid aeg ja teadmised, kuidas neid toetada ja arendada. Vene õppekeelega lasteaedades oli töö paremini korraldatud: tasandusrühmas olid kõnearendust vajavad lapsed, rohkem tuge vajavate laste jaoks oli tehtud eraldi rühm, tänu millele asi toimis hoopis paremini.
Päivi Kõiv: Tugispetsialistidest on tasandusrühmas ette nähtud logopeed, kes töötab lapsega parimal juhul isegi viis korda nädalas. Siiski leidis 64% õpetajatest, et tugispetsialistide abi ei ole piisav ning kõige rohkem on tasandusrühmas vaja just eripedagoogi abi.
Ülle Kuusik: Ka logopeedi ressurssi saab praegusest paremini ära kasutada. Ühes rühmas oli logopeed rakendatud maksimaalselt: ta juhendas kogu kõnearenduse tööd, oli õpetajale tegevuste juures toeks ning lisaks töötas lastega individuaalselt.
Jana Saluoks: Füüsilises keskkonnas ei olnud erinevused rühmade vahel nii suured. Hästi toimivates majades olid tunnetustoad, rahunemisnurgad ja loodud muid lisavõimalusi. Taas tõusid esile vene rühmad, kus õpetajad olid väga motiveeritud uusi võimalusi ja lahendusi otsima.
Mis on peamised kitsaskohad?
Katre Kandimaa: Lasteaiajuhid tõid esimese valupunktina välja, et tasandusrühma jõuavad väga erineva puudespetsiifikaga lapsed ning lasteaed ise ei saa rühma komplekteerimisel kaasa rääkida. Kohe järgmisena nimetati, et raske on leida motiveeritud ning erialase haridusega personali ja tugispetsialiste. Neid lapsi ongi väga keeruline õpetada, mistõttu õpetaja koormus ja läbipõlemise oht on suur.
Ülle Kuusik: Õpetajad tõid välja, et neil pole juhendmaterjali arendustöö läbiviimiseks rühmas, kus on koos eri vanuses ja arengutasemega lapsed. Samuti sooviksid õpetajad rohkem ja praktilisemaid koolitusi ning mentorlusprogrammi. Laste probleemid on mitu korda keerulisemad kui aastaid tagasi. Puhtalt primaarse kõneprobleemiga lapsi oli õpetajate hinnangul tasandusrühmades 24, kõigil ülejäänutel oli lisaks kaasuvaid probleeme. Need autismispektri häirega lapsed, kellel on lisaks sotsiaalsele puudele kahjustunud ka intellekt, vajavad eraldi ja spetsiifilist õpet.
Siiri Karm: Isegi kui omavalitsuses on pervasiivse arenguhäirega laste jaoks rühm olemas, annab Rajaleidja lapsele soovituse, kus on välja toodud mitu rühmatüüpi, sageli ka tasandusrühm. Sisuliselt on see soovitus formaalne, sest lapsevanem ise otsustab, millisesse rühma ta lapse paneb. Isegi kui lapsele soovitatakse väiksemat ja talle sobivamat rühma, võib vanem valida tasandusrühma.
Ülle Kuusik: Nii võibki juhtuda, et kui pere tahaks panna lapse arendus- või liitpuudega laste rühma, ei ole seda võimalust. Omavalitsus ütleb, et neil ei ole nii palju lapsi, et seda rühma moodustada, selle järele ei ole vajadust, keegi pole nõudnud. Tekib suletud ring. Lapsed, kes sellist rühma vajavad, on tasandusrühmades ja muudavad seal elu keeruliseks.
Päivi Kõiv: Veel tuli välja, et õpetajatel, kes lapsi päevast päeva õpetavad ja arendavad, puudub nende kohta taustainfo. Uuringute tulemused ning oluline info lapse arengus avalduvate eripärade ja mahajäämuse kohta ei jõua õpetajateni. See asi tuleks samuti läbi mõelda.
Katre Kandimaa: Kui rühmaõpetaja saab aru, et lapsele sobiks paremini väiksem rühm, ja koostab talle uuringute tarvis põhjaliku iseloomustuse, siis sinna see mõnikord jääbki. Teatud rühmadesse suunamise otsus tehakse meditsiinilise hinnangu põhjal, isegi kui see põhineb põgusal vaatlusel. Õpetaja kogemusel ja järjepidevusel tuginev arvamus võib jääda kõrvale.
Ülle Kuusik: See näitab vähest usaldust pedagoogide vastu. Soomes on just rühmaõpetaja see, kes lapse probleemi märkab ja kelle arvamuse põhjal otsuseid tehakse. Meil uurivad last ja maksavad uuringute eest mitu institutsiooni, kuigi piisaks ühest ja lapse jaoks sobivast. See on hästi suur ressursi raiskamine.
Mida esmajoones muutma peaks?
Siiri Karm: Kõige suurem probleem on, et suunamisotsus rühma määramisel ei lähtu praegu lapse erivajadusest ega selle raskusastmest. Uue alushariduse seadusega seoses tuleb põhjalikult läbi mõelda, mis last parimal moel aitaks. Et last oleks lihtsam väiksemasse rühma panna, tuleb meie hinnangul suunamissüsteem lahutada kliinilisest diagnoosist. Otsuse tegemisel võiks piisata lapse erivajaduste pedagoogilisest ja psühholoogilisest hindamisest. Praegu seda võimalust ei ole.
Ülle Kuusik: Erivajadusega lapsed erinevadki üksteisest kõige rohkem selle poolest, millist tuge nad oma arenguteel vajavad. Vaimupuudega last tuleb üht-, kõnepuudega last teist-, autismispektri häirega last kolmandat moodi õpetada. Need teadmised ja tarkus peavad õpetajal olema. Kui tuua paralleel keeleõppega, ei saa üks õpetaja võrdselt hästi õpetada eesti, saksa, vene, läti, ladina ja hiina keeles. Tal puuduvad selleks teadmised. Seepärast ongi erilise puudestruktuuriga lastele seadusega ette nähtud väiksemad rühmad, kus alguses on lapsel sageli üks ühele õpe, edasi saab ta juba kellegagi kokku panna, kuni ta jõuab nelja või 12 lapsega rühma. Hea arengudünaamika korral saab ta lõpuks minna tavakooli väikeklassi ja seal edukalt hakkama. Aga selleks on vaja eelnevalt aastaid panustada.
Siiri Karm: Meie ettepanek Tartu linnale ongi anda otsustusõigus laste rühmadesse suunamisel kompetentsikeskusele, et suunamine oleks operatiivsem ja lähtuks rohkem lapsest.
Annely Võsaste: Tuge vajavate laste arv kasvab. Tasandusrühmad on kõigest jäämäe veepealne osa, palju erivajadusega lapsi on lisaks sobitus- ja tavarühmades. Sügisest alustab Tartus tööd tasandusrühmade meeskondade aineühendus, et anda õpetajatele võimalus rohkem omavahel kogemusi jagada ja koolitustel osaleda.
Küllap on kõik nõus, et alusharidus paneb aluse lapse arengule ja varajane märkamine on oluline, mistõttu riik ei tohiks jätta omavalitsusi üksi. Nii nagu riik toetab erivajadusega kooliõpilasi, peab riik toetama ka erivajadusega lasteaialapsi.
Tere.
Kas on võimalus tutvuda uurimustöö täisversiooniga?
Lugupidamisega Kaja