Õpetaja peegelpilt

Mõtelda on mõnus, aga mõte läheb lendu ja kaob. Kirjapandud mõte jääb ja kutseportfelli/e-portfoolio koostamise käigus teeb õpetaja mitmeid avastusi iseenda suutlikkuse kohta. See on suur samm tema professionaalsuse vundamendis.

Nali elevandist, kes kõnnib linnakese tänaval. Ameeriklane jalutab suurele loomale vastu ja arutleb endamisi, mis selline loom küll maksta võiks. Venelane jalutab vastu ja näeb vaimusilmas suurt etendust koos elevandiga. Eestlane jalutab vastu ja teda huvitab, mida see elevant temast arvab.

Sageli küsitakse külaliste käest, mida nad eestlastest arvavad. Viisakad külalised kiidavad, julgemad nimetavad puuduseidki. Objektiivne tagasiside tekitab solvumist.

Õpi iseennast tundma

Kas peab tingimata keegi teine meist arvama? Arvaks õige ise, vaataks ausalt enda sisse, uuriks ise oma peegelpilti. Otsiks üles põhjused, miks kõik ei suju plaanipäraselt. Miks aega on alati vähe? Miks mõni päev õnnestub suurepäraselt ja mõni mitte? Millest oleneb koostöö kolleegidega? Miks mõni otsus toob kaasa vastuhaku? Miks mõni muutus kutsub esile tohutu pöörde ja mõni katsetus kustub eos? Mis on õpetaja jaoks oluline teadmus 21. sajandil?

Õpetajat aitab sellel teel kutsestandard, mille sisuks on eri kompetentside kirjeldused, ideaalpilt tänapäeva õpetajast. Kutsestandard on osapoolte kokkulepe, mis ei eelda, et õppijate ees on ühenäolised ja sarnaselt toimetavad õpetajad. Kutse andja pingutab selle nimel, et meie hariduses oleksid professionaalsed ja omanäolised, õpetajaks olemise sisemise kultuuriga pedagoogid. Kutse saajate vastutus on ausus iseenda ja ümbritseva suhtes õpetajakutset läbivate pädevuste avaldumise kaudu.

Kompetentsuspõhine kutsesüsteem on kajastatud OECD koostatud Eesti hariduspoliitika kirjelduses. https://www.oecd-ilibrary.org/education/education-policy-outlook-in-estonia_9d472195-en

„Eesti 2035“ sõnastab, kuidas õppijast lähtuv tulevikuõppekava nõuab elluviimiseks professionaalset õpetajat.

Julge pealehakkamine on pool võitu

Kutsestandardis on pedagoogiliste pädevuste kirjeldamisel esikohal õppija toetamise pädevus, millele järgneb oma töö kavandamise oskus. See tähendab, et õpetaja kohustus on tunda õppija eripära, vajadusi, huvisid ning vastavalt sellele planeerida oma tegevus. Ta ei pea seda tegema üksi, vaid koostöös lastevanemate ja kolleegidega, see plaan peab lähtuma õppijast ja olema realistlik.

Õpetamise pädevus avaldub õpetajal, kes toetab õppija arengut õppetegevuse käigus, juhib oskuslikult eri õpilasgruppe, kasutab nüüdisaegseid õppevorme ja -meetodeid, toetab õpimotivatsiooni ning annab edasiviivat tagasisidet. Enda professionaalse arengu toetamiseks kogub õpetaja tagasisidet õpetamise ja kasvatustegevuse kohta, osaleb õpikogukondades, on kursis või viib ise läbi haridusuuringuid.

Kutse taotlemise käigus on õpetajal vaja läbi mõelda ja tutvustada isikliku vaimse ning füüsilise heaolu tagamise võimalusi. Õppijate ja vanemate käest õpetamise kohta ausa tagasiside küsimine ja hilisem analüüs võib õpetajale meeldida või mitte, adekvaatne peegeldus on edasise arengu alguspunkt.

Kutseportfell on õige koht avaldada tunnustust iseendale ja tõendusmaterjalina lisada väljavõtteid õppijate tagasisidest. Õpetajatöö kitsaskohti saab seostada parendusvaldkondade ja arenguvajaduste nimetamisega. Refleksioon kutseportfellis on õpetaja võimalus avada oma isikupära, tutvustada unikaalseid praktilisi töövõtteid, kirjeldada muutusi põhjustanud otsuseid või sündmusi.

Koostöö- ja juhendamise pädevust on võimalik avada, kirjeldades koostöövorme lastevanemate, kolleegide, kogukonnaga. Õppija arengut toetavate mõtestatud tegevuste korraldamine, vanemate nõustamine, kolleegide juhendamine, teavitustöö ja tagasisidestamine on õpetaja rollid õpikogukonnas. Kutseportfelli on võimalus lisada fotomaterjali vahvatest sündmustest.

Õpetaja loovus avaldus eriti selgelt eelneval ja lõppeval õppeaastal, mil suur osa õpetamisest toimus läbi kaamerasilma. Kutseportfell on sobiv koht, kuhu talletada loodud õppematerjalid isikliku arendus-, loome- ja teadustegevuse jälgimiseks. Samasse saab lisada näiteid isiklikust panusest mitmesuguste sündmuste korraldamisel ja analüüsida osalemist koostöörühmades.

Vanem- ja meisterõpetajate kutsepädevuste hulka kuuluvad veel juhtimine, õpetajate juhendamine ja koolitamine, metoodika ja õppevara arendamine. Taotlejal on õigus valida, missugune pädevus avaldub kõige selgemini, ja tutvustada, missuguseid meeskondi, protsesse või õpikogukondi ta juhib, missugused eduelamused on sellest saanud ja kuidas läbikukkumist vältinud.

Õpetajate juhendamine või koolitamine selgub kolleegide või õpetajakoolituse praktika juhendamise kaudu. Eriti oluline on seejuures kolleegide või praktikandi tagasiside analüüs ja õppimiskohtade väljatoomine. Parimate metoodiliste võtete jagamine ning arendamine, õppevara loomine ja avaldamine tõendab metoodika ja õppevara arendamise pädevust.

Lisaks on õpetajal võimalus tõendada hariduslike erivajadustega õppija toetamise ja digipedagoogika rakendamise pädevust. Mõlema lisapädevuse puhul on oluline kirjeldada orienteerumist õigusaktides ja terminoloogias, tõendada nõustamistegevust organisatsioonis, olla kompetentne eestvedaja või korraldaja. Kirjeldus peab sisaldama nõustamistegevuse tulemuslikkust, koostöövõimaluste ja esile kutsutud muutuste analüüsi.

Kes tööd teeb, see rõõmu näeb

Kutse taotlemine on õpetaja enesearengu analüüsimine, horisontaalne karjäär iseenda huvides, kus ei piisa oma tegevuse kirjeldamisest. Olulisem on sisuline refleksioon. Analüüsi käigus võetakse pedagoogiline tegevus osadeks, refleksioon lisab filosoofilise mõtiskluse, tõendatud tegevuste lähivaatluse, järelduste tegemise, muutuste märkamise. Mida ja miks me midagi teeme?

Kutsepädevuste kirjeldamise ja analüüsimise tulemus on kõiki olulisi pädevusi läbiva õpetajatöö tervikmudeli nägemine. Kutsega õpetaja väärtustab aineteadmiste ja -oskuste kõrval õppija hoiakute kujundamist, üldpädevuste arendamise kõrval tõhusat koostööd. Professionaalne õpetaja kasutab korrektset õpetamiskeelt ja valdab suhtlustasandil vähemalt ühte võõrkeelt.

Ta märkab ja tunnustab iga õppijat, lapsevanemat ja kolleegi ning suhtlemisel näitab üles hoolivust ning austust. Õpetaja loob enda ümber positiivse suhtluskeskkonna, käitub vastavalt headele tavadele, analüüsib ja arendab endas oskust tulla toime kriitikaga. Kutse-eetikast juhinduv õpetaja toetab õpetajaameti teadvustamist ja väärtustamist, kujundab õppijate väärtusi isikliku eeskujuga, on vastutustundlik kodanik. Oma tugevate ja nõrkade külgedega arvestamine, matemaatilise keele ja meetodite kasutamine näitab õpetaja võimet sõnastada arenguvajadused, analüüsida ja võtta arukaid riske, olla aus kõikides oma tegevustes.

Vanem- või meisterõpetaja ei jää ootama koolitusi, ta täiendab end iseseisvalt; ta ei lase oma kogemustel hanguda, vaid jälgib kutsestandardipõhist isiklikku arengut; jagab parimaid kogemusi piirkonnas või isegi üle riigi, osaleb aktiivselt kooli arendustegevuses, nõustab juhtkonda.

Harjutamine teeb meistriks

Kutsega õpetaja on saanud hinnangu oma tegevusele väljastpoolt, sest tema kirjaliku kutseportfelliga on tutvunud hindajad-kolleegid-tsunftikaaslased, kes enamasti on ise samuti taotlusprotsessi läbinud. Hindamiskomisjon on andnud arvamusvaba esmase tagasiside, esitanud küsimusi, taotlejaga vestelnud, sõnastanud kokkuvõtliku faktipõhise tagasiside ja kirja pannud soovitused edaspidiseks tegevuseks.

Isiklik kogemus hindajana on vaimustus Eesti õpetajast: loovus, sisemine hingejõud, hoolivus ja uudishimu igapäevatöös vaatab vastu kutseportfellide lehekülgedelt. Meie õpetaja on meeldiv vestluskaaslane, arukas ja mitmekülgne.

Otsuse kutse saamiseks on teinud laiapõhjaline, õpetajatest, koolijuhtidest, HTM-i ametnikest, lastevanematest koosnev kutsekomisjon.

Kutse saamine ei pruugi kohe õnnestuda ja oleneb paljudest teguritest, kuidas õpetaja sellisel puhul käitub. Olukorra kirjeldamiseks võib näiteks tuua erinevaid väljendeid: solvumine, viha, nõutus, häbi. Isikliku kogemuse põhjal võin lisada, et ebaõnnestunud taotleja seisab peegli ette ja näeb, et viga oligi temas. Pädevuste lühikesed kirjeldused, pealiskaudsed analüüsid ja tõendite ning näidete nappus ei ava piisavalt õpetaja mitmekülgset tegevust.

Üksikute ebaõnnestumiste puhul on süüdi keegi teine ja seda teist on vaja kurjalt karistada. Mõnel juhul kaob mitmeks nädalaks õpetaja kodurahu, mõnel juhul kaevatakse välja tuttava advokaadi telefoninumber. Vahendeid hoolikalt valides tehakse kogu kutsesüsteem maatasa ja alles jääb ainult „minu arvamus või vale arvamus“.

Samuti on erinev aeg, millal õpetaja ennast kogub, kutseportfelli taasloomisega alustab ja uuesti esitab.

Koolijuht hindab kutsega õpetaja suuremat nõudlikkust iseenda suhtes, märkab ennastjuhtiva õpetaja tõhusat tegevust ja leiab üldjuhul võimalusi tunnustada kutsega õpetajat palganumbri kaudu.

Vanem- ja meisterõpetaja refleksioon kordub parajate viieaastaste sammude kaupa, õpetajakutse kehtib tähtajatult.

Kas peab elevant meist pelgalt möödajalutamise ajal midagi arvama? Las elevandile jääb tema elu. Mõistlik on mõtiskleda õppijate, töökavade, õpetamise, refleksiooni, koostöö ja arendustegevuse peale iseenda mõtestatud tegevuse kaudu, õnnestumiste ja ebaõnnestumiste ning muutuste märkamise kaudu.