Regionaalharidus: liiklus kõrghariduse kiirteel
Alates põhikoolist teadsin, et lähen õppima ülikooli infotehnoloogiat. Seadsin sihiks omandada bakalaureusekraad ning asuda tööle IT valdkonnas. Keskkooli ajal panin end aga proovile näitlemisega ning kandideerisin Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis näitlejaks, kuid ebaõnnestunult. Seejärel tegin endale mõtete kogumise aasta ja töötasin Ida-Virumaa kohalikus ehitusettevõttes.
2013. a kevadel uurisin, missugused on IT-eriala õppimisvõimalused Taltechis, ning tegin valiku. Selle pööras aga pea peale õe külastus Virumaa kolledžisse, mille olemasolust kuulsin esimest korda. Tuttav viis mind suvel kokku kolledži arendusdirektoriga, kes tegi ekstra minu jaoks arvatavasti ajaloo esimese ainult ühele tudengile suunatud põhjaliku ringkäigu. Olin müüdud.
Õpingute alustamine Taltech Virumaa kolledžis polnud nii lihtne, kui lootsin. Tallinnasse esitatud avaldusega olin automaatselt esimese 50 kandidaadi seas, kuid Virumaa kolledžis jäin tänu keskmisele hindele pingereas punase joone alla. Pidin ootama kaks pikka närvesöövat nädalat, et oma koht saada.
Pärast kaheaastat õppimist tõi elu uued põnevad katsumused. Esmalt soovis Eesti kaitsevägi minu teenuseid ja teiseks sain teada oma isastaatusest. Seetõttu jäi mul aasta õpingutes vahele. Tagasi kolledžisse tulles jätkasin õpinguid uute kursusekaaslastega ning õppimise kõrvalt töötasin ehitusel. Ühel 2016 aasta novembri sügispäeval pöördus minu poole direktor, kes pakkus mulle IT-spetsialisti kohta. Minu jaoks oli see kui välk selgest taevast.
Olles 2018. a kätte saanud rakenduskõrghariduse diplomi, töötasin kolledžis aasta nii, et tegelesin enda täiendamisega huvipakkuvatel teemadel. Poole aasta mõõdumisel hakkas ajusopis idanema idee jätkata õpinguid magistrikaval. Asusingi uurima sobivaid IT magistriõppekavasid. 2019. aasta kevadel avanes Mare Roosilehe ja Gunnar Piho eestvedamisel ootamatu võimalus asuda õppima Virumaa kolledžis IT-teaduskonna äriinfotehnoloogia magistrikavale. Katseprojekti otsiti julgeid inimesi. Haarasin kohe härjalt sarvist ning astusin programmi, kuhu valiti kaheksa inimest. Nii saigi minust üks esimesi Virumaa kolledži IT-magistrante. Sel aastal pakuti mulle kolledžis tehnika- ja arendusjuhi ametikohta.
Magistriõpe algas väga põnevalt, sest meil oli võimalus kujundada personaalne õpitee. Valisime kursused, mis meid kõige enam kõnetasid ning saime oma vitsad ka kohe kätte. Olime valinud esimesele semestrile kõige raskemad õppeained. Naljatasime omavahel, et kui selle semestri edukalt läbime, ei ole ükski asi elus enam ületamatu. Ka programmijuht märkis, et oleme teinud oma elu keeruliseks ning oleme väga tublid, kui sellest välja tuleme. Suutsime tulitava suuga selle supi siiski ära süüa. Ja nüüd on jäänud vaid üks samm.
Seoses magistritööga hakkasid mõtted liikuma doktoriõpingute suunas. Taas meenus lubadus piirdud bakalaureusekraadiga. Aga elu on täis keerdkäike. Nüüd olen nagu kits kahe heinakuhja vahel: kas liikuda õpingutega edasi või mitte. Eks lähitulevik annab arutust. Liiklus kiirtel ning takistusradade läbimine on minu elustiil.
Miks aga peaks üldse pakkuma õppetegevust regioonis, kes sellest võidab? Vastab äriinfotehnoloogia magistrikava programmijuhti Gunnar Piho, kes võttis esimesena julguse astuda suure sammu Ida-Virumaale lähemale.
- Ma nägin viit asja: teil on tööstus ja sellel on vaja inimesi koolitada; tööstuses on inimesi (ka PhD tasemel), kes võiksid teisi õpetada; teil oli sessioonõppe võimekus (ja üliõpilaskodu, seega ka mujalt Eestist saab tulla üliõpilasi); see on reaalne regionaalpoliitika; teil oli tahtmist ja motivatsiooni seda teha.
- Ma arvan et me kõik oleme võitnud ja ilmselt eelkõige need üliõpilased, kes lõpetavad. Kui nende edasine elu on natukenegi õnnelikum (ja uuringud toetavad, et haridus on õnnelikuma elu tegur), siis on võit ikka väga suur. Siis on meil ka tulevasi üliõpilasi.
- Ilmselt teeb IKT arenedes meid kõiki regionaalpoliitika elluviijateks. Ma ise olen piltlikult ju nii töötanud, et oli telekoosolek Kyotos, siis oli koosolek Hamburgis siis oli koosolek Tallinnas. Siis ajasin Kohilas ennast voodist välja ja läksin hambaid pesema :). Me oskame nüüd nii töötada ja ka õppida, et ei pea kuskile kohale sõitma.