Surma vastu pole rohtu, küll aga aitavad teadmised

18. juuni 2021 Heiki Raudla peatoimetaja - Kommenteeri artiklit
Foto: Andres Putting

Kas kool on koht, kus peaks lastega rääkima, kuidas surmaga leppida ja leinaga toime tulla? Millal ja kuidas? Kas õpetajad on selleks valmis?

Tänapäeva kooliga seoses räägitakse aina enam, et lisaks konkreetsete ainete õpetamisele tuleks lastele senisest rohkem õpetada sotsiaalseid oskusi, mis aitavad neil hilisemas elus paremine toime tulla. Olgu selleks siis rahatarkus või oskus internetis arukalt tegutseda.

Meie ühiskonnas tõstetakse esile noorust, edukust, tervist, noortele räägitakse palju seksuaalkasvatusest, surmaga seotust seevastu märksa vähem. Nüüdse aja lapsed teavad, kust ja kuidas lapsed tulevad, aga ei tea, kuidas inimesed siit ilmast lahkuvad.

Lähedase pereliikme, mängukaaslase või armastatud õpetaja kaotus põhjustab valu. Aga mitte ainult inimeste kaotus. Surmaga puutuvad lapsed kokku ka armastatud lemmiklooma viimsele teekonnale saates – lemmikloomade eluiga on teatavasti inimese omast märksa lühem.

Õpetajate arvates vajalik teema

„Kas vanal inimesel tekib selline haigus, et ta võib ära surra?“ küsis allakirjutanu viieaastane poeg hiljuti.

Tallinna ülikooli projektis-õppeaines ELU (erialasid lõimiv uuendus) uuris rühm eri valdkondade tudengeid Marju Kõivupuu juhendamisel, kui oluliseks peavad meie õpetajad laste ja noortega surmast rääkimist ning kas nad on selleks vaimselt valmis. Projekti tulemusena valmib õpetajatele juhendmaterjal, mis peaks aitama õpetajatel seda teemat käsitleda. Vajadus sellise materjali järele on suur, kinnitasid töörühma poolt õpetajate hulgas läbi viidud küsitluse tulemused.

Küsitluses osales üle 60 õpetaja. Enamik vastanutest töötas esimeses kooliastmes (56%), väiksem osa põhikoolis (34%) ja kõige väiksem osa gümnaasiumiastmes (10%). Küsimustiku täitnud õpetajate tööstaaž oli kas väga väike (1–5 aastat) või just vastupidi, väga suur (üle 15 aasta).

Õpilastega on koolis vaja surmast rääkida pea kõigi vastanud õpetajate arvates, vaid 3% pidas teema koolis puudutamist üleliigseks, tuues põhjenduseks, et see on väga delikaatne ning vajab oskuslikku lähenemist, oskusi võib õpetajal vajaliku koolituseta aga nappida.

Kui uurisime õpetajate valmisolekut surma ja leina ainetunni (emakeele, kirjanduse, loodus-/inimeseõpetuse, ajaloo, ühiskonnaõpetuse vm) raames käsitleda, vastas enamik (70%) õpetajatest, et on valmis seda tegema, 29% vastanutest ei olnud oma valmisolekus kindel ning vaid üks tunnistas, et ei ole valmis surma puudutama. Teema käsitlemise õpilastega teeb õpetajate jaoks raskeks just surma ja leinaga kaasnev emotsionaalsus.

Samas vastasid väga paljud õpetajad, et nende jaoks ei ole teemat keeruline käsitleda, eriti olukorras, kus seda tehakse üldiselt ega puudutata konkreetset juhtumit. Vajalikku tuge ootavad õpetajad kõige enam abimaterjalide kogumikust ja teemakohastest koolitustest, kuid oluliseks peeti ka teema kajastamist meedias ja kolleegidega arutamist. Toodi välja vajadus kutsuda kooli mitte ainult õpetajate, vaid ka õpilastega rääkima selle ala koolitaja/spetsialist.

Mida varem, seda parem!

Üheks uurimiseteema püstitamise tõukeks oli mõistagi kurikuulus COVID. Pandeemia ajal on surm tulnud meie igapäevaellu, lähemale, kui olime seni harjunud. Kurja viiruse tõttu on surm puudutanud paljusid meist isiklikult. „Tihtilugu peetakse surma katastroofiks, õnnetuseks, millekski, mis näitab ühiskonna ebatäiuslikkust. Seda ei peeta elu loomulikuks osaks, arvatakse, et see on midagi, mida saab välistada või mis peakski olema välistatud,“ leiab projektis osalenud organisatsioonikäitumist õppiv Silja Staalfeldt-Rahumägi „Tihtipeale ei lepita asjaoluga, et inimene võib surra vanadusse, hakatakse otsima juhtunu süüdlasi.“

Tema sõnul oleks mõistlik ja eluterve tunnistada, et surma kui paratamatusega tuleb leppida, sest elu on ajalik ja meditsiin ei ole kõikvõimas.

„Juba päris väikestele, lasteaialastele, tuleks seda teemat tutvustada, sest varem või hiljem surevad kõik,“ leiab Silja Staalfeldt-Rahumägi.

Marju Kõivupuu arvab samuti, et lapsi ei maksa surmast eemale hoida. Tema hinnangul on Eesti koolide õppekavad surma käsitlemisel muust maailmast maha jäänud. Ta toob näiteks, et nii mõneski riigis korraldatakse juba põhikoolis ekskursioone kalmistule ja/või krematooriumisse. Projektis osalenute hinnangul ei maksa tõrjuda laste ja noorte küsimusi surma kohta, mis võivad neil tekkida juba üsna varases eas. Vastused laste küsimustele peavad olema eakohased ja neutraalsed.

Lastega pole mõtet kasutada eufemisme või ümbernurgajuttu, sest nad kipuvad öeldut sõna-sõnalt võtma. Näiteks vanaisa surma kohta öeldud lause „Vanaisa läks taevasse“ võib lapsele hirmu nahka ajada – mis siis saab, kui kogukas vanaisa kukub lapsele taevast kaela?

Surm on inimesest eemaldunud

„Tihtilugu ei julge õpetajad surma teemat puudutada, sest neil pole selleks vajalikku ettevalmistust, nad ei tea laste kodust tausta, usulisi tõekspidamisi,“ toob Kõivupuu välja teema vältimise ühe põhjuse. Samad kartused tulid välja õpetajate seas läbi viidud küsitlusest. Kõivupuu lisab, et kooliprogrammides pole just ülearu ruumi – aga me peaksime kasvatama lastest eelkõige inimesi, kes tulevad ühiskonnas igakülgselt toime, akadeemilisi spetsiifilisi teadmisi ühe või teise teema kohta pakuvad ameti- ja kõrgkoolid, kooli ülesanne on kõige selle vastu huvi äratada.

Surma käsitleva projekti peamine eesmärk ongi koostada õpetajatele toetavaid-abistavaid materjale surma käsitlemiseks. Keskastme klassides võiks selle siduda hingedeaja teemaga. Gümnaasiumiastmes inimeseõpetusega – miks me vajame näiteks vaikuse laste rahupaika    

„Elu toob varem või hiljem kokkupuute surmaga, aga kui laps puutub sellega kokku ootamatult, on tal raske sellega toime tulla,“ selgitab Kõivupuu, kelle arvates tuleks siitilmast lahkumise teema käsitlemisel lähtuda põhimõttest „mida varem, seda parem“. Igale vanuseastmele tuleb teemat tutvustada mõistagi temale sobivas võtmes.

Marju Kõivupuu sõnul olid surnuga seotu ja matuste korraldamine veel 1970–1980. aastatel perede ja kogukondade asi, tänapäeval on see matusebüroode organiseerida. Veel varem nägid lapsed nii sündi kui surma, sest mitu põlvkonda elas koos. „Lapsena sai ikka mängitud ka matusemänge – matsime vanu mänguasju ning linnu- ja loomapoegi, sellekohaseid näiteid leiab ka kirjandusest. Kui soovitatavas või kohustuslikus kirjanduses on surma teema sees, olgu selleks näiteks Pelle küüliku matused Lindgreni Tjorveni lugudes, saab neid kenasti ära kasutada, küsides, kas lastel on endal sarnaseid kogemusi, mida nad tundsid, kui nende lemmik lahkus, jne. Võimalusi teemat käsitleda on väga palju, kuid kindlasti ei pea seda tegema n-ö ülevalt alla, stiilis „lapsed, täna räägime teiega surmast“, kui nüüd utreerida …“     

Surma on ohtrasti nii filmides kui ka arvutimängudes, see loob lastele ja noortele sellest tihtipeale moonutatud ettekujutuse. Ilmselt on tänapäeval üha rohkem neid lapsi, kes ei taju surma kui midagi lõplikku, sest mängus on meil kõigil ju elusid mitu. Kui surmast on lastega juba varajases eas ausalt ja avameelselt räägitud, aetakse vähem segamini ka reaalset elu ja mängu.

Noored on huvitatud

Organisatsioonikäitumist tudeeriv Vivian Arusaar tõdeb, et noori surma teema huvitab, ta toob näite haiglat külastanud meditsiiniõpilastest, kes soovisid esmajoones tutvuda surnukuuri ja operatsiooniplokiga. „Kui noored näevad surnut, tekib neil aukartus elu ees ja nii mõnedki väärtused loksuvad paika,“ tõdeb Arusaar. „Surmast rääkimine võib noorele, kes on eluga pahuksis ja tunneb, et tal ei ole siin ilmas kohta, mõjuda isegi teraapiliselt.“

Teise aspektina, miks surma koolis käsitleda, tõid projektis osalenud tudengid välja, et noored vajavad nõu asjaajamisel – et nad teaksid, kust mida otsida, kelle poole lähedase surma puhul pöörduda, et kõik toimingud saaksid õigeks ajaks tehtud. „Tuleb õpetada ka rituaale, kaastunde avaldamist ja muid kombeid, sedagi, kuidas käituda näiteks matusel või olukorras, kus avalikus ruumis juhtub keegi surema,“ räägib Kõivupuu. Ta lisab: „Kuidas me suhtleme inimesega, kes on kaotanud lähedase: kas hakkame teda lohutama või anname talle ruumi omaette olla? Kuidas kajastada surma meedias nii, et lähedase kaotanu ei saaks haiget? Kuidas valida sõnu kommentaariumis, millega oma mõtteid väljendada? Leinamine on kolinud sotsiaalmeediasse, ka seal kehtivad omad kirjutatud ja kirjutamata reeglid.

Organisatsioonikäitumist tudeerivad Vivian Arusaar ja Silja Staalfeldt-Rahumägi on aastaid töötanud ämmaemandana ja puutunud surmaga tihedalt kokku ka tööalaselt – lastega, kellele ei ole antud võimalust elada või on seda aega antud väga vähe. Vastsündinu surm ja surnult sünd on ränk sündmus, üleelamine nii emale kui teistele lähedastele, aga ka tervishoiutöötajatele.

„Kõik ootavad tervet ja armsat beebit. Kui laps sünnib elutuna, siis tundub see nii lähedastele kui kogu maailmale ebaõiglane ja seletamatu,“ tunnistab Vivian Arusaar „Tihtipeale ei oska lähedased ema toetada. Sageli jääb pere üksi, sest lähedased eemalduvad, kartes midagi valesti teha-öelda. Nad ei oska tuge pakkuda. Pahatihti ei pöörata kurva sündmuse juures üldse tähelepanu pere teistele lastele, kes ootavad haiglast koju õekest või vennakest.“ Siinjuures saab loodav abimaterjal väga palju abiks olla, sest need teemad on seal esile tõstetud ja lastele sobivasse keelde pandud.

Silja Staalfeldt-Rahumägi töötab rasedatega. Ta on kogenud, et umbes neljandik rasedustest peetub või katkeb. Ta näeb projektis praktilist väljundit selgitamaks noortele ka neid rasedusega seotud valusaid teemasid. Tänapäeval võivad naised juba 2–3 nädalat pärast rasestumist sellest teada saada, väga paljud rasedused aga esimesest staadiumist kaugemale ei arenegi.

Rasedusega kaasneb ka elu üle otsustamine: kas sünnitada või katkestada rasedus. Kuigi abort on meil ja teistes avatud ühiskonnaga riikides seadusega lubatud, leidub neidki, kes on eri põhjustel selle vastu. Kui inimeseõpetuse tundides peatuda lähemalt teemal, mis on abort meditsiiniliselt ja mis sotsiaalselt, psühholoogiliselt, on noorel tulevikus ehk ise samas olukorras kergem leida keerulistele küsimustele vastuseid või usaldusväärseid spetsialiste, kelle poole oma küsimustega pöörduda.

Lapse kaotusega iseseisvalt hakkama saamiseks ei ole meist ilmselt keegi valmis. See tuleb alati ootamatult ja on suur kaotus. Ka abort põhjustab leina. On oluline käsitleda teemat juba keskkoolis, et noored oleksid pere planeerimisega seotust teadlikud.

Hea võimalus: looming

Mingil põhjusel on surmast saanud meie ühiskonnas tabuteema. Võimalik, et selle üks põhjus on levinud nooruse ja edukultus: vanemad inimesed seostuvad sageli haiglate ja hooldekodudega, kus elamistingimused pole alati kõige paremad.

Kõivupuu meenutab, kuidas ta käis mõni aasta tagasi koolides koos oma doktorandiga küsitlemas vanemate klasside õpilasi surma teemal. Nii mõnedki õpilased tulid pärast rääkima, et kui neil keegi lähedane suri, polnud kodus võimalik sellest rääkida, kodused vältisid teemat.

Projektis osalev kirjandusteaduse magistrant Õnnela Kliimant nendib, et kirjanduses on surm üsna keskne teema – see paelub ja tekitab küsimusi nagu armastuski. Ta arvab, et on võimalik innustada õpetajaid ja õpilasi rääkima surmast kirjanduse ja kunsti kaudu. Kujutavat kunsti, filmi, kirjandust – kõiki neid žanre saab surmaga seostada. Isegi krimkasid, kus fookus on küll pigem roimari väljaselgitamisel, aga mis annavad siiski võimaluse käsitleda elu haprust.    

Miks mitte kirjutada kirjand teemal „Surm Tammsaare loomingus“? Nooremad õpilased saaksid tugineda eakohasemale kirjandusele, näiteks Astrid Lindgreni „Vendade Lõvisüdamete“ sündmustikule. Sobivaid näiteid leiab väga palju ka eesti kirjanduses, olgu selleks siis juba mainitud „Luukere Juhani juhtumised“ või Kadri Hinrikuse „Et head haldjad sind hoiaksid“.

Kujutavast kunstist tuntud Bernt Notke „Surmatantsu“ saab vaadata ainult kui kunstiteost või lugeda sealt välja ka filosoofilisi kihte. 

Projekti läbiviijate sõnul on surma ja leina teemat väga edukalt võimalik lõimida pea kõikidesse õppeainetesse. Projekti raames tehtud küsitluse tulemusena saadud õpetajate tagasiside näitab, et ka õpetajad peavad teema käsitlemist koolis oluliseks ning teeksid seda meeleldi, kuid puudu jääb enesekindlusest, kindlatest juhistest ja abimaterjalidest. Tihtipeale ei julgeta ise algust teha, kuna tuntakse end ebakindlana. See toob taas kord välja projekti eesmärgi olulisuse. 

„Lastega rasketel teemadel rääkimine lähendab õpilast õpetajaga, see näitab, et õpetaja pole ainult teadmiste kontrollija, vaid õpetab ka elu ja inimeseks olemist. Annab aimu, kuidas täiskasvanute maailmas hakkama saada,“ toob projektis osalev eripedagoogika tudeng Kerttu Lohu välja veel ühe põhjuse, miks tasub koolis teemaga tegelda.


KOMMENTAAR

Psühholoog-pereterapeut Kätlin Konstabel: surmast rääkida on hädavajalik

Kätlin Konstabel.

Muidugi peab lastega surmast rääkima. Seksist räägitakse avalikkuses juba palju, aga surm pole vähem tähtis. Tõsi, seda peab oskama teha. Seksist rääkimiseks on juhendeid nii vanematele kui pedagoogidele ja samasugused võiksid olla ka surmast rääkimiseks. Peredele, koolidele, lasteaedadele … Aga olgem ausad: ka paljud arstid ja vaimse tervise spetsialistid ei tunne end sel teemal suheldes vabalt. Pole õpitud selliseid jutte rääkima ja kui ongi, siis omaenda kogemused ja hirmud segavad.

Kui tahame, et lapsest kasvaks endaga kontaktis olev, elu kergemate ja raskemate külgedega tõtt vaadata suutev täiskasvanu, on need jutud hädavajalikud.

Ega lastega surmast rääkimise puhul laste vanuse alumist piiri seada saa. Sel hetkel, kui laps puutub surmaga esimest korda kokku, tuleb rääkida nagunii – eakohaselt. See hetk võib tulla täiesti ootamatult. Kas sureb või haigestub raskelt keegi lähedane, jääb ema titat ootama ja titat siiski ei sünni või tuleb eutaneerida armastatud lemmikloom – vanemad ei saa jääda ootama, et saa enne kümneseks või pass kätte, siis arutame neid asju.

Samuti ei tohi laste eest varjata olulise inimese rasket haigust või enesetappu. Internetis võib iga hetk surma teema ette tulla, samuti on paljudes arvutimängudes tapmine kesksel kohal. Täiskasvanute asi on aidata lapsel elu loomulikku kulgu mõtestada ja aru saada, mis on päris ja mis mängult – see on nii olnud aegade algusest.

Nii et alustama peab sellest, et kõik täiskasvanud ise julgeksid avatumalt ja samas sügavuti surma teemat jutuks võtta – aga taktitundeliselt, hoolivalt. Me ju tõesti keegi kunagi ei tea, kellel milline karm kogemus selja taga on ja kas see on läbi töötatud või veel mitte. Kuidas sellest hirmust ja ebamugavusest üle saada ja mõista, miks ja millal päriselt tuleb kõige lähedasemategagi surmast rääkida – see võiks olla laiema arutelu teema.

Kui koolile mõelda, siis ma ei arva, et surma peaks meeleheitlikult püüdma kõigis õppeainetes lõimivalt käsitleda, ehkki ei pea olema liiga loov, et välja mõelda keemia, füüsika ja bioloogia tunni vastavasuunalisi teemaarendusi. Inimese- ja loodusõpetuses, ajaloos, kunstis, kirjanduses tulevad paljud võimalused kergelt kätte. Eelduseks on nii elulise teema puhul ikka ja alati see, et õpetaja on ise suuteline surmast rääkima nii, et see oleks ühtepidi asjalik ja teistpidi mõtlemapanev, puudutav.

Kindlasti peaks käsitlusviis olema aga läbi mõeldud, et see ei innustaks enesega pahuksis olevaid lapsi suitsiidi normaalseks lahendusvariandiks pidama.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!