Urve Läänemets: haridusökonoomika ei tähenda ainult rahajagamist

Haridusökonoomika on ennekõike põhjendatud ressursikasutus, mis peab valdkonnas kaasa tooma positiivse mõju või muutused.

Opiqu tegevjuht Antti Rammo kirjutas 11. juuni Õpetajate Lehes Opiqu platvormist, veebi õppevarast ning selle hinnast. Hariduse puhul on rahast rääkida keeruline ja ebameeldiv, aga mis parata, majandusküsimustega tegelemisest mööda ei saa. Teenekas haridustegelane Urve Läänemets selgitab, mis on haridusökonoomika ja miks on seda hädasti vaja rakendada.

Mis on haridusökonoomika ja kas siis Eestis sellega tõesti ei tegelda?

Terminiga „ökonoomika“ tähistatakse põhiliselt kas majandamisvormide kogumit või teadusharu, mis uurib neid mõjutavaid tegureid ja seaduspärasusi. Haridusökonoomika on praktiline tegevus hariduse ressursside kasutamiseks ja ka üks haridusteadustest, milles uuritakse, kuidas neid ökonoomselt ehk säästlikult kasutada.

Ka Eestis tähendab see eelkõige otsuseid, milleks raha eraldatakse või kus kulusid kärbitakse – olgu selleks siis huviharidus, õpetajate palk või õppevara.

Sageli unustatakse ära kaks olulist ressurssi: aeg ja kompetentsus. Neist esimene on nn pöördumatu ressurss, sest raisatud või valesti kasutatud aega ei saa enam tagasi. Kuigi kompetentseid spetsialiste saab sisse või üle osta (jälle rahale taandatuna!), pole neid alati ka vajalikul hulgal kuskilt võtta. Niisuguse defitsiidi näide on kvalifitseeritud epidemioloogide puudus pandeemia ajal.

On olukordi, kus ka raha ei aita, kui oskusteavet napib. Kahjuks pole Eestis senini haridusökonoomika koolkonda, sh teadusuuringuid, mis võiksid olla aluseks ratsionaalsele hariduspoliitikale. Ometi ei takista keegi ega miski kontaktide loomist nimetatud valdkonna tippspetsialistide ning -institutsioonidega, et eeskuju võtta või koostööd teha.

Otsuseid raha kasutamiseks tehakse haridus- ja teadusministeeriumis ikka – Eesti kontekstist lähtudes ja olemasoleva teadmise baasil, kuid süsteemi, kuidas tagada optimaalne ressursikasutus, pole suudetud luua. Üks asi on olemasoleva raha kulutasuv kasutamine, teine prognoosida investeeringuid tulevikku sellise inimressursi järelkasvu tagamiseks, milleta ühiskond toime ei tule.

Mida siis arvestama peab?

Küllap tuleb kõigepealt kaaluda Eesti vajadusi ja ressursse ning pakkuda õppimisvõimalusi kogu elanikkonda silmas pidades. Kõikides ühiskondades on kehtestatud koolikohustus ja tingimused selle täitmiseks. Juurdepääsu haridusele tagab riik oma koolivõrgu ja hariduskorraldusega. Ka Eestis lähtutakse õpilaste arvust ja nende paiknemisest, ent ääremaastumine nõuab koolivõrgu pidevat ümbervaatamist.

Tänavugi suletakse ligi 20 põhikooli. Ilma õpilasteta kooli pidada ei saa, ka õpetajateta mitte. Hobiõpetajad ja teised ajutised aktivistid ei suuda mõistetavalt professionaalselt õppimist korraldada. Selleks aga on õpilastel põhiseaduslik õigus.

Mõistlik on jälgida ka teiste riikide haridusvõimaluste arutelusid. Soovid on alati suured, kuid tuleb õppida targalt valima, mida on mõistlik tahta. Abstraktseid ja loosunglikke eesmärke ei tasu seada, veel vähem neile (projekti)raha kulutada.   

Vaidlustada ei tasu haridusökonoomika põhiideoloogiat – haritud inimeseks saamist (nn inimkapitali taastootmine) ja selleks vajalikke investeeringuid tulevikku silmas pidades. Haritud inimesed oskavad ise oma eluga toime tulla, turvaliselt käituda ja tööelus osaleda. Õppides investeerib inimene iseendasse, et seda tulevikus kasutada.

Juba 1990. aastatel mõisteti, et haridusel on tarbimisväärtus ning et omandatud teadmised-oskused on võõrandamatud. Neid saab alati kasutada või vajaduse korral värskendada. Mida kõrgemale haridustasemele inimene jõuab, seda rohkem saab ta osa ühiskondlikust hüvest, kasutades olemasolevaid õppimisvõimalusi. See väljendub eelkõige kõrghariduse nõudluse kasvus.

Kas nüüd oleme jõudnud tasulise ja tasuta hariduse juurde?

Seda küll. Öeldakse, et põhiharidus on tasuta ja kõigile kättesaadav, ent selle eest maksab riik. Eestis saab tasuta omandada eriala kutsekoolis ja õppida eestikeelsetel õppekavadel ülikoolis. Kõrgharidus on enamikus riikides tasuline, näiteks Ühendkuningriigis ja USA-s on sellest saanud arvestatav majandusharu. Kvalifitseeritud spetsialist on väärtus nii iseendale kui ka ühiskonnale, ülikooli diplomilgi on oma tähendus tööturul.

Iga noor peaks tegema orinteeruva arvutuse, kui kaua läheb tal aega näiteks kardiokirurgiks või inseneriks saamiseks, kus ta õppida võiks ja mis see kõik maksab. 

Ka riikliku haridussüsteemi haldamisel peab teadma, kuidas korraldada õppimist eri haridustasemetel ja tagada ühiskonna toimimiseks vajalik tööjõud. Haridusnõudlust seiratakse regulaarselt, selle järgi kujuneb õppeasutustele tellimus, mida rahastab riik. Kui oma riigis õppimisvõimalused puuduvad, antakse stipendium õpinguteks mujal. Sõlmitakse õppeleping, mille järgi tuleb hariduse omandanul midagi vastu anda. Tavaliselt on see töökohustus mingi aja jooksul.

Seda Eestis enam pole. Suurim raiskamine ja rumalus on välja õpetada spetsialist ning teda mitte oma ühiskonna jaoks kasutada. Rääkida selles kontekstis vabadusest ise otsustada, kas üldse ja kus töötada, kui hariduse „on andnud“ riik, pole eetiline. Selline nn vabadus kehtib arusaadavalt neile, kes on oma raha eest õppinud.

Kuidas on seotud haridusökonoomika ja hariduse kvaliteet?

Otseselt. Kvaliteetne haridus tähendab kõrgel tasemel õppesisu ja kvalifitseeritud õpetajaid ning õppejõude, kes väärivad vastavat töötasu. Oluline pole aga ainult palk, vaid ka soov õppida ja areneda, et oma tööd targemini ja tulemuslikumalt korraldada.

Hariduse kvaliteedinäitajaid on kirjeldatud standarditega. Erilise tähelepanu all on võrdsed õpivõimalused ja turvalisus, mille tagamisel on ka Eestis vaeva nähtud. Kuid Eesti probleem on hoopiski õppekavades ja nende rakenduse tegelikust maksumusest möödavaatamises. Teisisõnu – igal õppekaval mis tahes haridusastmel on hind, mida peab võimalikult täpselt prognoosima. Kui selleks on piisavalt ressurssi, võib mõelda rakendusele.

Õppekeskkonna loomine on üks suuremaid hariduse kuluartikleid, kooliarhitektuurist alustades ja õppevaraga lõpetades. Ka kvalifitseeritud õpetaja on üks õppekeskkonna komponent. On ju mõistetav, et kehalise kasvatuse jaoks on vaja võimlat, füüsika ja keemia õppimiseks laboreid ehk aine- või kursusespetsiifilisi keskkondi nii lasteaias kui ülikoolis. Samas on selgelt üle pingutatud õppesisu detsentraliseerimisega – kool loogu konkreetsem ja lõimitud õppesisu!

Ei oska öelda, kui palju maksab kooli tasandil riikliku õppekava koolikõlbulikuks kirjutamine, kui selleks ei piisa teadmisi ja oskusi. Valikainetega „priiskamine“ põhimõttel „mul on rohkem“ on lihtsalt raha raiskamine ega pruugi tähendada kvaliteetset lisa üldharidusele. Kuidas vaatab sellisele olukorrale kohalik omavalitsus?

Kuidas suhtute Villu Kõve seisukohtadesse juristide koolitamise kohta?

Igati pooldavalt. Kui nii suur hulk juriste ei suuda sooritada kutseeksamit, on midagi viltu. See on sama, kui muusikaõpetaja ei oska mängida kooli aktusel hümni või matemaatik ei tea korrutustabelit. Nii väikeses riigis, kus ülikoolid kurdavad pidevalt rahapuuduse üle, on kindlasti otstarbekas teha selge tööjaotus. Õpetagu muusikuid Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning juriste ja kirurge Tartu ülikool. Siis on võimalik koondada asjatundlikud õppejõud, kooskõlastada akadeemiliste kursuste sisu ning vältida nn juhukursuste lugemine mitmes ülikoolis.

Ühes ülikoolis on odavam õppekeskkonda luua kui kolmes. Ka veebipõhised keskkonnad on iseseisvaks õppimiseks üsna head ja eksamiteks kohalesõitmiseks on Eesti õnneks väike.

Muutunud on kõrghariduse tähendus: kunagine ülikooliharidus tähendas viis aastat õpinguid, nüüd annab selle juba kolmeaastane bakalaureuseõpe. Taseme erinevus on selge ja olen väga mures mõne haridusjuhi „uuenduse“ pärast, kes arvavad, et klassiõpetajale sellest piisabki. Odavam küll, aga kvaliteetne ja kulutasuv kindlasti mitte.

Mida siis ikkagi soovitate?

Eks ikka lugeda ning analüüsida, mida maailmas on tehtud. Eeskuju on võtta nii saksa- kui ingliskeelse koolikultuuriga maadest, tutvuda tasub ka vastavate entsüklopeediatega. Lisaks muidugi ajakirjad, mida on leida juba märksõna tasandil.

Kui vajame näiteks elanikkonna teadlikkust tervisekäitumisest, tulebki kaaluda, mis tasemel, millisel haridusastmel seda korraldada ning mis see maksab. Selleks on vaja kompetentsust, millel omakorda on hind ja mille saavutamine nõuab sihipärast tööd ning piisavalt aega. Vahel tuleb koguni hakata uusi ressursse – eelkõige oskusteavet – looma.

Haridusökonoomika pole lihtsalt raha jagamine, vaid põhjendatud ressursikasutus, mis peab tulevikuks midagi kasulikku kaasa tooma või mingit olukorda muutma. Suhtumine riigi rahasse kui millessegi imaginaarsesse on viinud nii mõnegi halva ja rumala otsuseni. Näiteks veebipõhise õppevara tagamiseks väidetavalt raha pole, aga 6 miljonit motivatsioonilaagriteks on. Et tõsta kolm (!?) protsenti õpetajate palka, võetakse raha ära huvihariduselt. Kas sellised otsused on ikka meie koolile ja rahvale kasulikud? Ometi saaks ju ka teisiti, kui üheski Eesti ülikoolis õpetataks haridusökonoomikat ja uuritaks Eesti haridussüsteemi ratsionaalsema rahastamise võimalusi.