Ematiigri võitlus: visa harjutamisega jõuab hiilgavate tulemusteni
Raamat räägib loo ühest emast, kes kasvatas oma kaht tütart lääne ühiskonnas Aasia mudeli järgi, püüdes tõestada viimase ülemuslikkust. Ei ole lihtne lapsi vastu nende tahtmist tööle sundida, kulutada kurnavaid tunde ja veenda lapsi, et nad suudaksid pingutada nii palju kui vaja.
Amy Chua on Ameerika teadlane. Tal on kaks tütart ja ta ei taha, et neist kasvaksid pehmed ja ärahellitatud lapsed, kellest algab perekonna allakäik. See on ta suur hirm. „Minu eesmärk vanemana on teid tulevikuks ette valmistada, mitte teile meele järgi olla,“ ütleb ta oma tütardele.
Ta on väga karm ema. Ta lapsed ei tohi niisama aega veeta ega osaleda huviringides. Nad peavad õppima klassikalist muusikat, sest see on allakäigu, laiskuse, labasuse ja ärahellitatuse vastand. Nad peavad saama koolis ainult kõrgeimaid hindeid ja lisaülesannete lahendamine on neile kohustuslik. Vanem tütar lepib sellega, aga noorem tõstab mässu.
Amy Chua kogeb oma nahal, kui palju pühendumist ja aega hiinapärane range kasvatus temalt nõuab. Ei ole lihtne lapsi vastu nende tahtmist tööle sundida, kulutada kurnavaid tunde ja veenda lapsi, et nad suudaksid pingutada nii palju kui vaja. Ka temal endal oleks hoopis lihtsam kõrvale tõmbuda ja lasta lastel ise oma valikud teha. Aga ta ei tee seda, sest tema kohus on oma lapsed eluks ette valmistada.
Hiina kombe kohaselt
„Sa ei tohi lubada neil midagi pooleli jätta, nad jäävad seda kogu eluks kahetsema!“ kirjutab ta.
Laste spontaansed vihapursked on sel juhul igati loomulikud: „Vihkan viiulit!“; „Vihkan oma elu!“; „Vihkan sind ja vihkan seda perekonda!“; „Võtan selle klaasi ja viskan kildudeks!“. Vihapursked tulevad ja lähevad üle. Laste tänu sundimise eest tuleb kunagi tulevikus.
Amy Chua teab, et miski pole lõbus enne, kui sa selles vilumuse saavutad. Mistahes alal osavuse saavutamiseks on vaja pingutada. Just sellepärast ei tohigi lapsele järele anda. Vanematel peab olema meelekindlust, sest laps punnib vastu. Asjad on kõige raskemad just alguses ja siis kipuvadki paljud vanemad alla andma.
Kui laps hakkab milleski silma paistma, olgu see siis matemaatika, klaverimäng või ballett, kogeb ta kiitust, imetlust ja rahulolu. See muudab ta enesekindlamaks ja muudab varem mittemeeldiva tegevuse meeldivaks. Tänu sellele on teda lihtsam veelgi rohkem harjutama innustada. Vaid visalt harjutades võib jõuda hiilgavate tulemusteni.
Hiina lapsed harjutavad kümme tundi päevas. Kui Amy tütar jäi kiirkorrutamise testis teiseks, sundis ema teda igal õhtul tegema 20 harjutamistesti (igaühes sada tehet) ning mõõtis stopperiga nädala jooksul aega. Edaspidi tuli tüdruk alati esimeseks.
Amy Chua arvates on lääne vanemad väga ärevil oma lapse enesehinnangu pärast. Nad kinnitavad lastele pidevalt, kui tublid nad. Nad muretsevad lapse hingeelu pärast, kui tal midagi ebaõnnestub. Hiina emad usuvad, et ebaõnnestumine teeb inimese tugevamaks. Lapse enesekindluse tugevdamiseks pole midagi paremat, kui sundida teda tegema midagi sellist, mille puhul ta arvab, et ta ei suuda seda teha. Parim viis last tulevikuks ette valmistada on aidata tal kogeda, milleks ta on võimeline. See tähendab varustada teda oskuste, tööharjumuste ja sisemise enesekindlusega, mida mitte keegi temalt ära võtta ei saa.
Range vs. leebe kasvatus
Hiina kultuuris on perekonnal ning vanematel eriliselt tähtis koht. Mis ka ei oleks, sa ei vaidle oma vanematele ja õpetajatele ning endast eakamatele inimestele vastu. Neid tuleb austada, sest sa võlgned neile kõik. Hiina vanemad teavad, mis on laste jaoks parim, ning sõidavad laste enda soovidest ja eelistustest üle. Lääne vanemad pakuvad oma lastele ruumi ja vabadust, valikuvarianted, iseseisvust ja autoriteedis kahtlemist.
„Ent kui ma vaatan ümberringi kõiki neid lagunevaid lääne peresid – täiskasvanud poegi ja tütreid, kes ei suuda taluda oma vanemate lähedust ega taha nendega isegi mitte rääkida –, on mul raske uskuda, et lääne lastekasvatusmudel suudab õnnetunde saavutamiseks paremat tööd teha,“ kirjutab autor ning jätkab: „Samas ei oska ma öelda, mitut Aasia last ma olen kohanud, kes – ehkki tunnistades, kui rõhuvalt ranged ja jõhkralt nõudlikud olid nende vanemad – kirjeldavad rõõmsalt ja ilma kibeduse või põlguseta oma pühendumust ja tohutut tänutunnet vanemate vastu.“
Ühes uuringus, kus vaadeldi 50 Ameerika ema ja 48 Hiina immigrandist ema, oli ligi 70% lääne emadest arvamusel, et akadeemilisele edukusele rõhumine pole lastele hea ja vanemad peaksid soodustama mõtet, et õppimine on lõbus. Hiina emadest arvas nii 0%. Teises uuringus selgus, et hiina vanemad veedavad päevas umbes kümme korda rohkem aega lastega akadeemilisi harjutusi tehes kui lääne emad.
Kõik lapsevanemad tahavad oma lastele parimat. Range kasvatus Ameerikas on kui vastuvoolu ujumine, sest ühiskonna väärtussüsteem koos kehtivate seadustega on sellele kindlalt vastu. Läänepärases kasvatuses on lapsepõlv midagi sellist, mida tuleb nautida. Ranges kasvatuses mõistetakse lapsepõlve kui treeningperioodi iseloomu kujundamiseks. See on investeering tulevikku, usub ka Amy Chua.
Väga aktuaalne vihje, Maie Tuulik!
Kasvatuse aluseks on ikkagi nn LOODUSPÄRASUSE põhimõte. Kordan lõputult – LOODUS (ürgsed instinktid!) ütleb EMALE ette, millal last kallistada ja millal tutistada … Kaua aga arukad hiinlased suudavad seista vastu Läänest tulevale lõtvusele-mugavusele, mille tulemusena kasvavad abitud (tihti jõhkardlikud) inimesed tulevase elu jaoks?
Isegi isepäise Venemaa kasvatussüsteem on “maha murtud”, kuigi mõned aastad tagasi oli veel lootust … Aga meie väikerahvale on praegu toimuv saatuslik! Olin just paaril päeval Tartus, kus kohtusin meie (minu arvates) arukate inimestega, kelle arusaamad kasvatusest on isegi enam kui läänelikud … Õnneks on vähestel säilinud ka TERVET MÕTLEMIST – tõeline rõõm. Seepärast – võidelgem edasi, Maie Tuulik (kuigi meiesuguseid loetakse vähe – me pole ju originaalsed-innovaatilised)!
Ja head õppeaasta algust, kolleegid!