Hüvastijätt ja tänuavaldus Õpetajale

Sel suvel saatsime viimsele teele õpetaja Taimi Velströmi ‒ Õpetaja, eeskuju, innustaja, kes mõjutas mitut põlvkonda. 

Senini on silme ees tema sirge, enesekindel ja -teadlik rüht ning reibas kõnnak, tema soe silmavaade, sätitud soeng ja kaelarätt, kirglik õpetamine ja päriselt hoolimine.

Mäletan aukartust, sest kõik teadsid: õpetaja Velström ei ole niisama õpetaja ‒ ta oli õpetaja-metoodik, mis tähendas, et ta oli kirjutanud ka majandusgeograafia õpiku.

Mäletan tänutunnet, kui õpetaja Velström tõstis esile üht minu kontrolltööd, kus ma olin kasutanud õpikutarkuse kõrval vestlusest isaga saadud infot, nt seda, et Eesti on transiitriik ja mida see endaga kaasa toob. Olin üllatunud ja tänulik ‒ ta märkas.

Õpetaja Velström eristus selgelt uudsete metoodikate kasutamisega. Mäletan ruudulises vihikus tarkusekastikesi, kuhu panime kirja kõige olulisema, mis pidi meelde jääma. Mäletan ka rõõmu ootamatutest välkviitest, millega Õpetaja tõstis esile aktiivset osalemist tunnis.

Ja muidugi mäletan ja kannan endaga alati kaasas õpetaja Velströmi usku minusse. Minusse, halli 3+ hiirekesse. Ta uskus, et minust saab asja. See tunne ja usk on mind saatnud kogu elu. See on suurim, mida õpetaja saab kaasa anda ‒ usu endasse ja oma võimetesse.

Kuigi minu silmad olid Õpetaja ärasaatmisel pisaratest punased, on mu süda rahul, sest kolm aastat tagasi õpetajate päeval sain oma Õpetajat veel kord silmast silma tänada ja kallistada.

Usk minusse ei olnud tal kadunud.

Püüan elada nii, et vääriksin oma Õpetaja usku minusse.

Kummardan tänutundes oma Õpetaja ees.