Kuidas panna kõlama üks vapustav kõne, mis muudaks maailma?
Mõni mõte ja võte lootuses, et iga 1. septembril Eestimaal peetav kõne püriks maailma parimaks, oleks paukselt meedejääv ja tegudele õhutav üllas ülesaste.
Enam kui poolsajand jutti mõtlen 1. septembri paiku ikka oma esimese koolipäeva koolidirektori kõnele. Mõtlen vapustusele, mille mõju senini tuntav. Vaat selline kõne!
1. september on ju oluline kõnepidamise ja -kuulamise päev, mil kogeda-tajuda elava sõna jõudu ja väge ilma muutmisel.
Arturi vapustus
Minu esimene koolipäev oli aastal 1968 Tallinna 21. keskkoolis, kus direktoriks hariduslegend Artur Tiki. Miks legend, kus ma juntsu siis seda mõistsin arvata! Aga viisist, kuidas mu vanemad ütlesid „Artur Tiki“ sain aru, et tegemist on kellegi muu kui täitsa tavalise isikuga.
Sain oma esimesel koolipäeval emalt-isalt lillesülemi pihku ja õpetussõnad kaasa, et need lilled tuleb kindlasti anda klassijuhatajale, kes hakkab mulle nüüd olema lausa teise ema eest. Siis astusin kooli aulasse esimeste klasside aktust kuulama, mille koostisosaks on ka direktori tähtis kõne.
Millest Tiki seal meile kõneles, ei tea ma mitte. Küll aga on isegi fotodele jäädvustatud hetk, kuidas ma kohe tema kõne järel pilgeni täis koolisaalis esimesena püsti tõusin ja klassijuhtajale mõeldud lillesülemi hoopis Tikile viisin.
See põhjustas segaduse ja rahvaste liikumise. Korraga kargasid kohtadelt mu eeskuju najal üles kõik esimese klassi jõngermannid, viisid oma lilled direktor Tikile, kes peagi sõna otseses mõttes lillemeres hulpis. Klassijuhatajad aga, kellele lilled vanemate kombekohase õpetuse järgi mõeldud, jäid sel päeval kuivale …
Mõtlen senini, mis imelaused ja imemõtted võisid küll ses Tiki kõnes olla, et saalitäis esimese klassi jütse korraga liikuma panna. Kõne ise oli ju siis suisa ime, küll tahaks sääraselt kõnelda osata!
Leonidi kannatus
Järgmine isemoodi südamesse mineva kõne kogemus pärineb aastast 1981, mil olin ette võtnud koolist pausipaneku (vabandust, auväärt pedagoogid!). Tuiasin sihitult Tallinna vanalinna poodides, tegin kasutamata kooliaega parajaks. On meelde ja eelkõige kõrvu jäänud kaupluste krappidest kostev vaevaline venekeelne jutt. Kestis tunde. Jätkuvalt. See hääl kostis neil hetkil üle kuuendiku planeedist.
Moskvas oli nimelt käimas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 26. kongress ja kõnepuldis kõneles peasekretär Leonid Brežnev. Astun ühte poodi … Brežnev räägib, krapist ehk poeraadiost kostab. Astun poole tunni pärast teise … Brežnev ikka räägib. Kahe tunni pärast kolmandas rääkis ta ikka veel. Jõudsin salaretkelt koju, panen teleka mängima … Brežnev ikka räägib Nõukogude Liidu edusammudest kommunistliku partei juhtimisel.
Algul totter, siis naljakas, lõpuks kurb. Oli tunda, millist lausa füüsilist piina valmistas selle viietunnise (!) kõne ettelugemine toona üsnagi põdurale ja haigele Leonidile. Valmistas lausa sääraselt, et ta niigi kehva diktsiooni polnud enam ollagi. Väidetavasti lugenud ta kogemata kombel mõnd lehekülge ka kaks korda ette.
Tunnen tolle kõne näitel senini, et ükskõik milline sõnavõtt ei tohiks olla piin. Ei sõnavõtjale ega ka kuulajale.
Lennarti mälestus
Kolmas kõrvus kajav kõne pärineb 26. märtsist 2006. Sel päeval maeti säravat presidenti ja lummavat kõnemeest Lennart Merit. Matused toimusid Kaarli kirikus. Perekonna soovil kirjutas järelehüüde presidendi sõber kirjanik Jaan Kross. Kõne kandis ette näitleja Aarne Üksküla.
Ju kuulsin seda lahkumiskõnet esmakordselt televiisorist, teisalt aga otsisin kusagilt paberilt ja hiljem veebist üles, et taas kord lugeda, kogeda.
Kõnes, mis võttis kokku kogu Lennarti elu, on lõik: „Poole oma täiskasvanuelust olid Sa sunnitud elama oma võõrvallutatud kodumaal, kukla taga pretensioon: ole tänulik, et Sind ülepea tagasi lasti. See oli ju moonutatud elu. /—/Ja ikkagi olid Sa üks oma aja õnnelikumaid inimesi. Sest Sa olid loomuldasa – päikesepoiss.“
Vaid üks Jaani lause Lennartile jäi sel kurval päeval kõlama ja kõlab senini kõrvus. Nimelt: „Sa olid loomuldasa – päikesepoiss.“
Need kaks sõna „loomuldasa päikesepoiss“ ütlevad ära absoluutselt kõik Lennarti kohta! Nii sära kui pisikese boheemluse. Väikestest asjadest vaimustumise ja seetõttu alatise hilinemise. Ja lõpuks päikese ja päikesepoisi rolli: maailma paremaks ja õitsvamaks muutmise.
Kaks aastat hiljem Jaan Krossi enese matustest lugu kirjutades kõlas mul ikka kõrvus see ülitäpne ja keeleliselt üliilus „loomuldasa päikesepoiss“. Kõlas ka kirjameistri enese iseloomustusena. Peletas kurbuse.
Senini pean seda väljendit täpse, haikuliku, lakoonilise kõnekunsti tipuks.
Kirg ja täpsus
Aga miks neid kolme kõnet meenutan? Eks ikka pisikese abina kõigile sadadele koolijuhtidele ja teistele juhtidele, kes on kohe-kohe oma õppurite ette minemas ja tarvilise tarkusepäeva kõnega üles astumas. Äkki on teil kasu mõnest mu tagasihoidlikust kogemusest selle kohta, et esiteks peaks kõne olema nii hingeminev ja paeluv, et selle järgi kohe liikuma hakatakse. Kasvõi heade hinnete poole.
Teiseks peaks kõne olema niisama lihtne ja meeldejääv nagu lause loomuldasa päikesepoisist.
Ja kolmandana, ning see kehtib isegi kõige olulisemate ja pikemate kõnede puhul, ei tohi kõne ise ega ka kõnepidamine iialgi osutuda piinaks. Pigem olema uskumatuks rõõmuks.
Rõõmu koha peal on paslik lõpuks ära mainida Heinz Valgu palju meenutatud ja tsiteeritud kuldset hüüatust „Ükskord me võidame niikuinii!“. See kõlas 1988. aasta 11. septembril.
Kõige ägedamaks teevad Heinzi hüüatuse korduvalt meedias ilmunud meenutused, kuidas ta päevade kaupa, läbi nädala teksti viimistles ja viimistles ja viimistles.
Ning kirsiks tordil on rahvusarhiivi blogis Valgu 85. sünnipäeva puhul üllitatud kõne käsikiri, hingeminev rariteet. Loed seda, silme ees 1988. aasta „Eestimaa laulu“ rahvamass, ja mõtled: „Oh, kui suudaksin kasvõi ühe nii hää kõne pidada!“
Rein Sikk on veendunud, et üks õige tegu oleks maailmas silma paistmiseks, lausa parimaks saamiseks,1.septembril, kellegi poolt ühe vapustava kõne esitamine!
Oma arvamusloos õnnestub tal ka oma ajaloolist ja ideoloogilist maailmavaadet esitleda.
Sukelduda emotsionaalselt oma lapsepõlve fantaasiatesse ja kirjeldada oma kooli direktori kõnest saadud vapustustust, mille sisust midagi meeles küll pole!
Meie riigi reaalias ongi kõned, mitte teod, saanud primaarseteks! Meil on sadu andekaid ilukõnelejaid, kelle jutt varjutab tihti teovõimetust.
Minu arvates peaksime ikkagi keskenduma tegudele,inimeste saavutuste esile tõstmisega motiveerima noori uute ja julgete tulemuste poole minemiseks.
Eesti epeenaiskonna olümpiakuld Tokyo olümpiamängudel, Katrina Lehise pronks, Rasmus Mägi 7.koht superfinaalis 400m tõkkejooksus – need on tegijate aastatepikkuse pühendumise ja raskete treeningute viljad!
Muidugi, ka reaalsust kajastavaid kõnesid on vaja, kuid primaarne peaks olema ikkagi tegu!
Tänan, auväärt Valgustaja.
Oli huvitav ja mõttetihe mõttelõng.
Ikka, ka tegude poole!