Liina Kersna: „Kui õpetaja on hoitud, on seda ka lapsed“
Haridus- ja teadusminister Liina Kersna andis uue õppeaasta künnisel Õpetajate Lehele intervjuu ja vastas koolirahva küsimustele. „On olnud väga raske aeg, sest pidevalt on tulnud kriisi juhtida,“ täheldas Kersna ja avaldas lootust, et algaval aastal saavad koolid rahulikult toimida ja minister tegelda ka teiste teemadega, mille pärast südant valutab.
Koolirahvas kiidab teid selle eest, et ütlesite selgelt välja: koolid jäävad uuel õppeaastal avatuks, toimub kontaktõpe ja hübriidõpet ei pea tegema, kui laps on koroonaga kodus. Õpetajate sõnul väsitas hübriidõpe neid kõige enam. Kas võib olla kindel, et kontaktõpe jääb?
COVID-19 kriisi ajal oleme näinud, et peame olema paindlikud ega saa öelda lõplikke tõdesid, kuna viiruse käitumine muutub. Oleme valitsuses kehtestanud lihtsustatud karantiinikorra. Kui lähikontakt COVID-19 viiruse kandjaga toimus lasteaias või -hoius, üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses, ei pea haigustunnusteta lasteaialapsed, kuni 12-aastased õpilased ja täielikult vaktsineeritud inimesed jääma karantiini ega end ka testima. Kui vaktsineerimata 12–18-aastased või algaval õppeaastal 19-aastaseks saavad üld- ja kutsehariduse õpilased koolikeskkonnas satuvad lähikontaktseks, ei pea nad enam jääma automaatselt karantiini, vaid neid testitakse korduvalt. Kui testid on negatiivsed – ja ka testidevahelise aja –, saavad lapsed kontaktõppes jätkata. Kes on saanud positiivse tulemuse, läheb, nagu haiged lapsed ikka, koju paranema.
Kas kool peab vaktsineerimata õpetajatele maksma palka, kui nad määratakse lähikontaktsetena isolatsiooni?
Mul on väga hea meel, et üldhariduskoolide õpetajaist on 78% vaktsineeritud. Usun, et kooliaasta alguseks on neid juba 80% ja testimine puudutab väikest vähemust.
Lastele kehtivad lihtsustatud karantiininõuded ei laiene õpetajaile. Kui õpetaja on vaktsineerimata ja lähikontaktne, peab ta minema isolatsiooni. Praegu on kord selline, et esimene päev on töötaja omavastutus, teisest viienda päevani maksab hüvitist tööandja ja kuuendast päevast haigekassa.
Terve distantsõppe aja on õpetajad õppematerjale teinud ja nüüd võiks neist luua süsteemi, mida oleks hea kasutada õpetajatel ja ka lastel, kes jäävad distantsõppele. Kas riik paneks õla alla?
Riik ongi tasuta E-koolikoti näol õla alla pannud. Oleme seda uuendanud ja tellinud õpetajatelt e-õppematerjale. Et ergutada õpetajaid oma õppematerjale jagama, korraldasime 2021. aasta alguses digitaalsete õppematerjalide konkursi auhinnafondiga 20 000 eurot. Laekus rõõmustavalt palju töid, mis ka E-koolikotti jõudsid. E-koolikott on sellel suvel läbinud põhjaliku uuenduskuuri ja muutunud kasutajale mugavamaks, lihtsustunud on õppematerjalide loomine ning lisamine.
Lisaks on Riigi Tugiteenuste Keskus ja HTM avanud kaks taotlusvooru (taotlusi saab esitada 20. septembrini), mille toel rahastatakse just uuendusliku digitaalse õppevara arendamist ja kasutuselevõttu. Taotlusvoorude kogumaht on 1,75 miljonit. Õppevara tehakse pärast valmimist E-koolikotis tasuta kättesaadavaks.
Valmistame ette ka põhikooli viimase astme reaalainete videotunde, et õppekava oleks süsteemselt selleski osas täidetud. Üks asi, mida me distantsõppel nägime, oligi see, et distantsilt reaalaineid õppida on keeruline ja sinna on vaja lisatuge.
Üha enam vanemaid arvab, et koduõppele minekuks piisab nende avaldusest. Ehk peaks ministeerium rohkem selgitama, et koduõpe on poolte kokkulepe?
See on kindlasti poolte kokkulepe. Uute karantiinireeglite valguses ongi koduõpe rohkem fookuses. Praegu on siiski väga selge regulatsioon: koduõppele saab minna tervislikel põhjustel või vanema otsusel, kui ta võtab lapse õpetamise eest vastutuse endale. Kaks korda aastas saab esitada koduõppele mineku taotlust. Kindlasti ei käi see nii, et vanem ütleb, et tema tahab. Olukorda kaalutakse põhjalikult ja õppenõukogu teeb otsuse. Koduõpe on üks variant peredele, kes on selle enda jaoks väga põhjalikult läbi mõelnud.
Mida võtab ministeerium ette, et gümnaasiumidesse, kus on väga suured klassid (36–38 õpilast), aineõpetajaid tuleks? Nad saavad ju sama suurt palka kui väikses koolis õpetades.
See on oluline teema, mida peame arutama. Omal ajal otsustati tõesti, et õpetaja täiskoormuse palk on sama, hoolimata sellest, kui suures klassis ta õpetab. Näen lahendusena, et suurte klasside puhul võiks õpetajale olla toeks abiõpetaja, et õpetaja koormust vähendada ja õppetöö oleks efektiivsem.
Ka rahvusvahelised uuringud näitavad, et küsimus ei ole selles, kui suured on klassid, vaid selles, mitu õpilaste õppimist toetavat inimest klassi ees on. Üldiselt arvatakse, et 16 õpilast ühe täiskasvanu kohta võiks olla efektiivne.
Koolijuhid kurdavad: nad kuulvat noorte õpetajate suust üha enam, et kui nood lepingus kirjas oleva 35-tunnise tööajaga kõike ära teha ei jõua, siis jätavadki osa asju tegemata. Vanemad õpetajad ei loe oma töötunde. Ehk võiks siis ametlikult fikseerida, et 1,0 ametikohta ongi 40 tundi, mitte 35?
Õpetajad kipuvad tõesti tegema rohkem, mõnikord ka iseenda arvelt.
Õpetajate koormuse kujundamisel ja ühtlustamisel on suur roll koolipidajatel ja koolijuhil. Koostöös koolijuhiga saab koormuse ja senised ülesanded üle vaadata, vajadusel teha muudatusi.
Probleem on selles, et viie aasta pärast ei tööta pool noortest õpetajatest enam koolis. Oleme õpetajate järelkasvutemaatikal arutledes jõudnud selleni, et alustavate õpetajate tunnikoormust võiks vähendada, kuna tundide ettevalmistus võtab neil rohkem aega. Kui panna noorele kohe täiskoormus peale, siis võibki juhtuda, et ta põleb läbi. Eriti siis, kui toetusmeetmeid ei ole − pole mentorit, süsteemset kovisiooni.
EHL-i koostatud kollektiivleping näeb põhikooliõpetajate kontakttundide koormuseks ette kuni 24 tundi nädalas. Miskipärast võetakse 24 tundi kui nii-öelda normkoormust.
Palusin ministeeriumis arvutada, mida koormuse vähendamine tähendaks. Kui alandaksime kontakttunni koormuse 15 peale, oleks meil kohe juurde vaja 4800 õpetajat ja see läheks maksma 120 miljonit eurot. See oleks esimese sammuna võib-olla liiga ambitsioonikas.
Aga kui vähendaksime tundide arvu 19-le, oleks meil vaja 1600 uut õpetajat ja see läheks maksma 40 miljonit eurot, mis tundub juba realistlikum. Alustada võiksime siiski alustavatest õpetajatest, et nad läbi ei põleks ja jääksid haridussüsteemi.
Töötasuga peab olema võimalik ära elada, kui tahame, et õpetaja tunneks uhkust oma ameti üle. Aga koolidele öeldakse, et nad peavad ise looma tingimused ja motiveerima, et uusi õpetajaid saada. Kas koalitsioon kavatseb õpetajatele hakata maksma konkurentsivõimelist palka, nagu te riigikogu liikmena olete mitu korda lubanud?
Oleme ühiskonnas kokku leppinud, et õpetajate keskmine palk peaks olema 120% riigi keskmisest. Praegu oleme olukorras, kus suhe riigi keskmisse kahaneb, mitte ei kasva − eelmise valitsuse otsusel. Järgmisel aastal on riigieelarvestrateegias kirjas 3% miinimumi kasvu, mis läheb maksma 12 miljonit lisaeurot. Aga selleks, et jõuda mõne aastaga 120 protsendini riigi keskmisest, on vaja lisaraha ligi 300 miljonit eurot. See on väga suur raha, kuid ma ei arva, et see peaks meid ära hirmutama, et seda mitte üldse taotleda. See peab olema meie suund ja sügisel riigieelarve arutelude käigus tuleme õpetajate palga juurde tagasi. Ma kindlasti ei rahuldu kolme protsendiga. Kui tahame, et õpetajate keskmine palk riigi keskmise palgaga võrreldes kasvaks, on ka 5% selgelt liiga vähe. Viieprotsendise kasvuga saame hoida praegust taset. Kuna riigi keskmine palk kasvab kiiresti, siis suhtena õpetajate palk ikkagi langeb.
Kas on mõtet tegeleda õpetajaameti väärtustamise muude instrumentidega, kui palk ei ole konkurentsivõimeline? Arutleme tapeedi üle, aga vundament on tegemata.
Hästi palju on arutletud õpetajate järelkasvu üle nii riigikogus kui ka ministeeriumis. Juba eelmise ministri ajal kutsuti kokku laiapõhjaline töörühm, kes selgitas välja võtmeküsimused. Palk on kolmandal kohal. Kõige tähtsamaks peetakse juhtimiskvaliteeti ja organisatsioonikultuuri, ka töökoormust. Ma ei taha öelda, et palk ei ole oluline, aga ka uuringute järgi ei ütle õpetajad ise, et see on kõige tähtsam.
Kui õpetajate palk jätkuvalt langeb, võrreldes Eesti keskmisega, kas siis tuleb meil nõustuda väitega, et hakkab langema Eesti hariduse tase?
Pikemas perspektiivis jõuame kindlasti sinnamaani, kus haridustase hakkab langema, kui õpetajate kvalifikatsioon ja ettevalmistus ei ole nii head, kui on olnud. Juba näeme suundumust, et koolidesse tulevad kvalifikatsioonita õpetajad. Me ei taha kuidagi õpetajate kvalifikatsiooni alla lasta. Peame looma tingimused, et inimestel, kes lähevad kooli ja tahavad õpetada, oleks võimalus ennast täiendada ja kvalifikatsiooni omandada.
Sel aastal nägime, et hariduses töötavad inimesed, kes tahavad end täiendada, ei saa ülikooli sisse, sest konkurents on suur. Harjumaa koolijuhid tõstatasidki kohtumisel küsimuse, mida teha, kui tegemist on suurepärase õpetajaga. Minu meelest võiks järgneva viie aasta jooksul ülikoolides õpetajaõppe õppekohtade arvu suurendada, et õpetajate puudujääki leevendada, ka kvalifikatsioonita õpetajad saaksid nii ennast täiendada. Neile peab andma paindlikke võimalusi õppida.
Kas on kindel, et ka järgnevatel aastatel jäävad lasteaiaõpetajate palgad seotuks kooliõpetaja töötasu alammääraga?
Jah. Riik maksab igal aastal kohalikele omavalitsustele 15 miljonit eurot alushariduse õpetajate palga toetuseks eesmärgiga, et see oleks seotud õpetaja palgaga.
Mida arvate haridusleppes välja toodud ideest, et õpetajate palgafond peaks olema 1,5% SKP-st?
Kui riiki juhiks ainult haridusminister, läheks haridusvaldkonda oluliselt rohkem raha. Eesti riik investeerib suhtena SKP-sse haridusse ligi 6%. Seda on päris palju. Oleme haridusse panustajatena viie parima riigi seas. Aga meid eristab see, et meil läheb haridusse suunatud rahast liiga väike osa inimestesse ja liialt suur osa betooni. Raha on kinni suuresti ebaefektiivses koolivõrgus.
Pean oluliseks, et väikesed lapsed õpiksid kodule võimalikult lähedal, aga põhikooli kolmanda astme ja gümnaasiumi puhul on eelkõige oluline aineõppe kvaliteet. Väikestesse koolidesse ei jagu alati kvalifitseeritud õpetajaid, kes näiteks füüsikat-keemiat kvaliteetselt annaks. Pigem võiksime tagada lastele korraliku transpordi, et nad saaksid kvaliteetse hariduse.
Millal on plaanis käivitada õpetajate karjäärimudel?
Karjäärimudelist rääkisime palju õpetajate järelkasvu aruteludes nii riigikogus kui ka ministeeriumis laiapõhjalises komisjonis. Tegelikult ei olegi kokku lepitud, milles karjäärimudel seisneda võiks. Minu enda kujutluspilt on, et horisontaalne karjäärimudel oleks seotud ülikoolides pakutavate mikrokraadidega, mis õpetajatele võiksid olla tasuta. Näiteks kui olen end täiendanud andekate laste toetamisel, siis see on minu karjäärimudel − keskendun ühele valdkonnale. Õpetajatele võiks need mikrokraadid anda võimaluse laiendada oma kompetentsust ja saada koolis spetsiaalseid ülesandeid.
Huvigrupid on väljendanud ootust, et kutsetasemetel põhinevaid karjäärimudeleid arendataks edasi ja seotaks töötasuga. Mudeli kasutuselevõtu toetamist käsitleb ka uus haridusvaldkonna arengukava. Plaanime jätkata sel teemal arutelusid koolipidajate, -juhtide ja õpetajatega.
Kuidas on plaanis edasi minna õpetajaameti väärtustamise töögrupi tulemustega?
Oleme ministeeriumis pannud kultuurikomisjoni ja ministeeriumi töörühma ettepanekute põhjal kokku esialgse tegevuskava, mida saame teha lähiaastatel ja mida pikemas perspektiivis. Tahan arutada seda valitsuse liikmetega juba sügisel.
Milline peaks koolijuhi palk olema, võrreldes õpetajate omaga?
Keeruline on öelda numbrit, sest koolid on väga erinevad. On vahe, kas koolijuht juhib viiekümne või tuhande õpilasega kooli. Selge on, et tänapäeva kooli saavad juhtida vaid tippjuhid. Kuidas selleni jõuda? Olen ametis oldud seitsme kuu jooksul olnud tihedalt seotud koolijuhtide ühendusega ja arutanud neid teemasid. Heateo sihtasutuse toel loovad koolijuhtide ühendus ja Fontes koolijuhi karjäärimudelit.
Peame üle vaatama ka töölepingute temaatika. Praegu on lepingud tähtajatud. Palju on arutatud, et see ei pruugi olla kõige parem süsteem. Aga mis oleks parem? Pakutud on 2+5-süsteemi − koolijuht tuleb ametisse ja kahe aasta pärast saab põhjalikuma tagasiside. Kui see on positiivne, pikendatakse lepingut viieks aastaks. Selle teemaga peame kiiresti edasi minema, sest ka õpetajad peavad kõige olulisemaks koolijuhtimise kvaliteeti.
Kas põhikooli lõpetamine võiks toimuda varem, et gümnaasiumi saaks vastu võtta tulemuste põhjal?
Põhikooli lõpueksamitel peab olema õpilase jaoks lisaks koolilõpetamisele veel mingi lisandväärtus, et ta tahaks ennast kokku võtta. Praegune süsteem seda ei soosi. Noored on käinud juba gümnaasiumi sisseastumiskatsetel ja neil on katsete tulemused teada, kui nad hakkavad lõpueksameid tegema. Loomulikult ei ole enam erilist motivatsiooni pingutada.
Võiks olla nii, et põhikool lõpeb eksamitega ja tulemusi saab kasutada gümnaasiumisse astumisel. Koolijuhtidega on seda arutatud ja usun, et jõuame lahenduseni, kus laps on motiveeritud pingutama ja me ei tooda dubleerivaid süsteeme teadmiste ja oskuste hindamiseks.
Kas võiks minna tagasi selle juurde, et riigieksamitest on kohustuslik vaid eesti keele oma? Siis lõpeb „matemaatikamaania“ ja laste vaimne tervis paraneb.
Kaks aastat oleme eksameid teinud erilistes tingimustes. Ka sel aastal olid gümnaasiumi lõpueksamid vabatahtlikud, kuid enamik siiski need tegi – neid oli tarvis ülikooli astumiseks. Soomes saab laps gümnaasiumi lõppedes kaks tunnistust: tunnistuse jooksvate hinnete põhjal ja tunnistuse eksamitulemustega. Peab olema põhjus pingutada.
Mis on saanud Opiqu keskkonna kasutamisest? Koolidele lubati kevadel ju lisaraha kümme eurot lapse kohta.
Kümme eurot õpilase kohta on koolidele juba ammu eraldatud. Õppekirjanduse toetuse teema on vastuoluline. Kui vaadata kotkapilgul andmeid, saab öelda, et koolipidajad ja koolid ei kasuta õppevara jaoks 57 eurot lapse kohta ära. Kui rääkida koolijuhtide ja kohalike omavalitsustega, siis raha on alati puudu. Olen palunud analüüsida, kuhu on omavalitsused Opiquga läbirääkimistel jõudnud ja kus on kitsaskohad. Digitaalsed õppematerjalid peavad olema kättesaadavad. HEV-õpilaste digiõppematerjalid jäävad tasuta kättesaadavaks kõikidele koolidele.
Milliseid juhtide ja õpetajate toetamise meetodeid saab riik rahastada?
Toetame õpetajate ja meeskondade kovisioone. Juba praegu on koolimeeskondadel võimalik registreeruda täiendusõppe infosüsteemis Juhan kovisiooni metoodikat tutvustavatele koolitustele. Sügisest avanevad täiendavad kursused õpetajatele, kes soovivad õppida kovisiooni rühmajuhiks, ning seda juba väljaõppe käigus oma õppeasutuses koolijuhi toetusel rakendama asuda.
Pikaaegne kriis on lisaks õpilaste vaimsele tervisele mõjutanud ka õpetajate vaimset tervist. Õpetajad töötasid läbipõlemise piiril, vähemalt osa. Kui esimese laine ajal kasutas iga päev videotunde iga kaheksas õpetaja, siis teise laine ajal juba iga teine. Digiõppevara kasutas eelmisel aastal iga päev umbes iga viies õpetaja, nüüd peaaegu iga kolmas. See oli tohutu muutus, mille õpetajad pidid üle elama, ja nad tulid väga hästi toime, aga see oli vaimselt raske. Õpetajate hulgas sel kevadel läbi viidud uuringu tulemused näitavad, et neljandik õpetajatest on kogenud stressi tihti. Pidevalt on stressis 3% õpetajatest.
Pakkusime kevadel õpetajatele tugiliini, see toimis väga hästi. Tagasiside on positiivne. Koostöös koolipsühholoogide ühinguga avame 1. septembrist tasuta nõuandeliini, kuhu saavad kooli puudutavatel teemadel helistada nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad. Eestikeelse nõuandeliini number on 1226 ja venekeelsel 1227. Pean hästi oluliseks, et õpetaja oleks hoitud, sest muidu ei saa eeldada, et lapsed oleks koolis hoitud ja õppimiseks soodsad tingimused loodud.
Kuidas on planeeritud õpetajate täiendõpe kaasavat haridust silmas pidades? Uus kvalifikatsiooninõudeid puudutav eelnõu näeb ette eripedagoogiliste pädevuste olemasolu klassi- või aineõpetajatel, kes õpetavad tõhustatud või erituge vajavaid õpilasi.
Eelnõu on kooskõlastamisringil ja ootan tagasisidet. Õpetaja kvalifikatsiooninõueteks on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon ja õpetajakutse. Eripedagoogilisi pädevusi omandavad õpetajakoolituse üliõpilased juba esmaõppes, õpingud mõnda aega tagasi lõpetanud õpetajad peamiselt täiendusõppes. Kaasav haridus on olnud riigil keskselt pakutavas täiendusõppes prioriteetseks teemaks juba mitu aastat ning sellega kindlasti ka jätkame.
Määruse muudatusega soovime anda ka eripedagoogidele õiguse õpetada väikeklassides, see võiks õpetajate koormust tõhustatud või erituge vajavate laste õpetamisel vähendada.
Sügisel avab Tartu ülikool ja jaanuaris 2022 Tallinna ülikool sessioonõppes kaasava hariduse magistriõppekava, millele ongi oodatud õppima tegevõpetajad, kes soovivad tõsta oma professionaalsust tuge vajavate õpilaste õpetamisel.
Tulevikus võiks õpetajate karjäärimudelis mikrokraadide programmi kasutada kaasava hariduse teemal: mõni õpetaja läbibki mikrokraadi ja tal on kvalifikatsioon olemas.
Suvel toimusid õpilaagrid, mille eesmärk oli ennekõike kõrvaldada õpilünki. Kuidas on plaanis õpilünki ja nende täitmist jälgida? Kas me üldse teame, kui suured õpilüngad on? Millised on võimalused neid vähendada?
Õpihuvilaagritel oli kaks laiemat eesmärki. Taastada õpimotivatsiooni, mis uuringute järgi sai distantsõppe ajal tagasilöögi, ja anda võimalus õpilünki täita. See läks väga edukalt, meil oli ja on veel sügistalvel 517 laagrit üle Eesti. Usun, et see tõesti turgutab noorte vaimset tervist ja aitab koolis edasi õppida.
Mis puudutab õpilünkade tuvastamist, siis on hästi oluline saada lähtetase paika, kui lapsed kooli tulevad. Riik on arendanud e-teste ja e-ülesandeid, mis on eksamite infosüsteemis EIS kättesaadavad. Kokku on õpetajatele kasutamiseks 154 testi 15 aines ja ka üldõpetuses. Uue õppeaasta alguseks antakse koolidele kasutada lähtetasemetestid matemaatikas (5., 8. ja 9. klass) ja eesti keeles teise keelena. Uute testide arendamine jätkub ka järgnevatel aastatel.
Probleem on selles, et olemasolevaid teste kasutatakse väga vähe. Tõenäoliselt pole me suutnud õpetajatele piisavalt hästi maha müüa mõtet, et see on mugav viis laste teadmiste ja oskuste ulatuse väljaselgitamiseks. Selle probleemi lahendamiseks on augustis ja septembris kavas mitmeid veebiseminare ja koolitusi, mis keskenduvad nii testide kasutamisele kui ka õpilünkadega tegelemisele laiemalt.
Õpilaste vajadustest lähtuva individuaalse õppe korraldamiseks eraldasime koolipidajatele kuus miljonit eurot ehk 40 eurot õpilase kohta.
Toetus võimaldab moodustada nt tasemerühmi, viia läbi järeleaitamistunde, leida võimalusi korrata üle teemasid, mis on suvega ununenud või distantsilt õppides selgeks ei saanud.
Kuidas Tiigrihüpet oluliselt kiirendada?
Me oleme Tiigrihüppe kujundanud Progetiigriks ja kevadel said 60 üldhariduskooli, 49 lasteaeda ja kolm kutsekooli sealt seadmete ostmiseks raha, et astuda samm tuleviku suunas. On oluline, et koolides oleksid vahendid olemas. Nägime, et üldiselt ongi päris hästi. Aga siiski jagasime peredele pea 3000 arvutit, et lapsed saaksid korralikult distantsõppes osaleda.
Kuidas koolides ventilatsiooni parandada? 30 miljonit riigilt kohalikele omavalitsustele pole vist eesmärki täitnud.
Valitsus eraldas lisaeelarvega 30 miljonit kohalikele omavalitsustele soovitusega kasutada raha haridusasutuste ventilatsiooni parandamiseks. Pooled omavalitsused kasutasidki. Aga loomulikult ei ole olukord täiuslik ja ümberehitused võtavad aega. Meil puudus ülevaade, milline on meie koolivõrgu ventilatsiooni olukord. Nagu teame, ei ole see oluline mitte ainult viiruse leviku takistamiseks, vaid ka õppimise efektiivsuse tõstmiseks. Nüüd on meil pilt võrdlemisi detailne: 70% Eesti õpilastest õpib korraliku ventilatsiooniga klassiruumides, 30% loomuliku ventilatsiooniga ruumides. Loodan, et sinna suunatakse lisaeelarve raha. Valmistame ette kiiret toetusmeedet, et aidata kohalikke omavalitsusi üldhariduskoolide ventilatsioonisüsteemide väljaehitamisel. Taotlusvoor mahus 2,6 miljonit CO2-andurite soetamiseks ja ventilatsioonitööde ettevalmistamiseks avaneb sügisel.
Lisaks oleme koostöös rahandusministeeriumiga loomas CO2-rahadest eraldi fondi, et parandada haridusasutuste ventilatsiooni.
Kas lastevanemate koosolekul peaks kontrollima COVID-i tõendeid?
Panime koolidele saadetud juhisesse info, et kui kolmandad isikud tulevad kooli, võiks kontrollida tõendit, ja kui seda pole, saab pakkuda testimisvõimalust. Koosolekuid saab teha ka nii, et osa vanemaid osaleb video teel.
Aastaid tagasi oli HTM-is eraldi õpetajaosakond, mis kaotati, ja nüüd on õpetajateemad teiste teemade all. Kui nüüd jääb üks üldhariduse ja noortepoliitika valdkond, kas õpetajaid puudutavad teemad hajuvad siis suurte teemade vahele ära?
Vastupidi! Pean just õpetajate temaatikat väga oluliseks ja tahan, et meil oleksid konkreetsed inimesed, kes selle eest vastutavad. Meil tulevad osakondade alla valdkondade juhid ja kindlasti on õpetajate temaatika üks valdkond.
Olen ametiaja jooksul kolm korda kohtunud õpetajate esindusorganisatsioonidega. Kuigi oleme ülikoolidega kokku leppinud, et kohtume haridusinstituutide inimestega kaks korda aastas, oleme jõudnud juba mõlemaga kaks korda kohtuda. Tahaksin õpetajateemaga tegeleda oluliselt rohkem, aga kriis on võtnud väga palju aega ära. Kui kriisi ei oleks, panustaksin isiklikult veel rohkem.
Millised on olnud teie esimese tööaasta suurimad rõõmud? Kas on täitumata soove?
See on olnud väga raske aeg, sest kogu aeg on tulnud juhtida kriisi.
Mul on süda rahul, et kevadel saime väga operatiivselt tulla koolidele appi asendusõpetajatega ja õpetajaõppe tudengitega; et saime pakkuda põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajatele koostöös ülikoolidega ettevalmistuskursusi eksamiteks; et meil läks käima õpetajate tugiliin ja suutsime koole kiiresti reaalselt toetada, et õpilased saaksid turvaliselt oma koolid lõpetatud.
Suur pingutus oli eksamite korraldamine. Mul on hea meel, et eksamitest ei tekkinud ühtegi viiruskollet, kuigi viiruse levimise tase oli väga kõrge. Rõõmu teeb, et saime kokku põhjaliku näitliku ja teaduspõhise juhise haridusasutustele, kuidas haridus- ja noorsootööasutusi avatuna hoida.
Hästi suur ja intensiivne töö on olnud. Samas tahan tegeleda ka teiste teemadega, mille üle süda valutab. Küll oleks tore, kui koolid saaksid rahulikult toimida ja minister saaks strateegiliselt olulistele teemadele pühenduda. Loodan, et see aeg tuleb.
Milline on olnud ametiaja jooksul kõige suurem ämber?
Kes teeb, see ka eksib ja see on normaalne. Ma ei tea, kas nimetaksin seda ämbriks, aga kõige raskem oli riigieelarvestrateegia läbirääkimistel huvihariduse toetuse vähendamine. Kriitika oli lausaline ja kohati väga isiklik, ma mõistan seda valu. Olin olukorras, kus oleksin pidanud tulema eelarve läbirääkimistest välja, öeldes, et kaks aastat järjest õpetajate palk ei tõuse. Seda on mulle ette heidetud. Mõistan, et neid asju omavahel siduda ei ole kommunikatsiooni mõttes kõige targem. Aga reaalselt see niimoodi oli, et pidin leidma kokkuhoiukohti, ja kõik need olid valusad. Sõelale jäi huvihariduse toetuse vähenemine seetõttu, et huvihariduse eest vastutab kohalik omavalitsus ja nad on seda teinud väga kohusetundlikult. Enam kui 165 miljonit eurot investeerivad omavalitsused huviharidusse igal aastal. Arutame seda teemat tõenäoliselt veel sügisel.
Milline on teie suurim soov uueks õppeaastaks?
Ma nii väga tahaksin, et aasta oleks stabiilne, et lapsed saaksid käia rahulikult koolis, vanemad saata nad rahuliku südamega kooli ja õpetajad vaadata oma õpilastele silma, näha nende rõõme ja muresid. Ma nii väga loodan, et tuleb parem aasta kui eelmised.
Mis loogika on otsuse taga, et vaktsineerimata õpetaja peab minema isolatsiooni lähikontaktsena aga õpilane (ka täisealine, ei pea)?.
Õpetajate lehe poolt ma ei oodanud sellist suhtumist matemaatikasse.
Kas võiks minna tagasi selle juurde, et riigieksamitest on kohustuslik vaid eesti keele oma? Siis lõpeb „matemaatikamaania“ ja laste vaimne tervis paraneb.
Lp. Toomas. Küsimus ei väljenda meie lehe suhtumist matemaatikasse. Kõik küsimused ministrile on saatnud õpetajad ja koolijuhid, vastav märge oli ka intervjuu alguses.
Õpetajad mitte ei kipu tegema rohkem ja ka iseenda arvelt, vaid muud võimalust, kulla minister, lihtsalt pole. 🙂