Muudame koolihariduse uuesti 11-aastaseks
Käesolevat artiklit ajendas kirjutama järjekordne raadiosaade probleemidest õpetajatega, õigemini nende puudumisest. Probleem on selles, et õpetajate vähesuse tõttu on juba ametis inimesed, kellel puudub selleks vajalik kvalifikatsioon. Peale selle vähendas haridus- ja teadusministeerium õpetajatele kehtivaid nõudeid, teisisõnu tehti järeleandmine kvaliteedis.
Kui inimene avastab mingil eluhetkel, et õpetajaamet on tema kutsumus, ja hakkab töö kõrvalt kaugõppe vormis omandama teadmisi, mis viivad magistritasemel õpetajakutse saamiseni, on ju kõik hästi. Nii toimib aga väike osa sellest seltskonnast, kes õpetajana töötavad. Mõelgem hetkeks, kas laseksime arstina ametisse inimese tänavalt, kes väga tahab seda tööd teha, aga alles hakkab ülikoolis teadmisi omandama? Või oma maja elektrikilpi ehitama inimese, kes pole seda tööd õppinud? Vist mitte.
Kasutegur on üsna kasin ka projektil „Tagasi kooli“. Moonutatud mulje õpetajatööst jättis projekt, kus edukad inimesed käisid koolides õpilastele oma tegemistest rääkimas. Sellest võis väga lihtsalt jääda mulje, et mis see õpetajatöö siis ikka ära ei ole: õpilased kuulavad ja mina räägin.
Ammune otsus
Suurim mure on sellega, et väga paljud õpetajad on juba soliidses eas ning väljateenitud pensionile jäämas, noori tegusaid õpetajaid ei ole nende asemel aga koolidesse tööle tulemas. Siis alustavadki õpetajakarjääri kesk- ja põhiharidusega (sic!) inimesed. Olen lugenud palju kirjutisi kehvast olukorrast hariduselus.
Pakun siinkohal ühe võimaliku lahenduse olukorra parandamiseks. Selleks on tagasipöördumine 11-aastase keskkoolihariduse juurde.
Veidi ajaloost. Olen ise üks neist, kes umbes veerandsada aastat tagasi jättis vahele ühe, st 11. klassi ja läks otse 12. klassi. Noorematele selgituseks: see oli aeg, mil ENSV haridusministeerium tuli vastu 1987. aastal toimunud Eesti õpetajate kongressil vastu võetud otsusele suurendada algklassides veedetud aega kolmelt aastalt neljale ja kõik järgnevad klassikursused jätkasid seega järgmisel aastal kahe võrra suurema klassinumbriga.
Probleem oli selles, et Nõukogude Liidus toimuva hariduspoliitika tuules tekkis oht, et rahvuslikku kirjandust, ajalugu ja muude oluliste ainete mahtu kärbitakse – nende säilitamiseks see otsus tehtigi. Tollal oli see asjakohane ja mõistlik aga nüüdseks pole ju selleks enam vajadust! Keegi väljastpoolt ei sunni meid eesti kirjanduse ja kultuuri õpetamist vähendama, kui me seda ise ei tee.
Mis sellega muutuks?
Esiteks võtaks üleminek üle kümne aasta aega ja see annaks hea ettevalmistusperioodi rahulikult läbi vaielda ja ette näha võimalikud probleemid. Kui protsessi kaasata õpetamisega otseselt kokku puutuvad inimesed, nagu koolijuhid, õpetajad ja ülikoolide õppejõud, oleks tulemus vähemalt rahuldav (praegu liigub mitterahuldava suunas).
Teiseks lõpetaksime ära noorte inimeste surumise raamidesse, mis on nende jaoks liiga kitsad. Pole ju saladus, et osa keskkoolis õppivaid noori on paarisuhtes ja elavad koos. Probleem tekib just lõpuklassiga. Kui rääkida kogemustega õpetajatega, siis paljud on arvamusel, et viimane aasta on problemaatiline. Noored on oma mõtetes juba elu järgmise etapi juures, aga lähevad nagu esimese klassi juntsudki hommikul kooli ja päeva tippsündmus on söögivahetund.
Sama arvavad abituriendid ise. Avatud meelega noortega suheldes kuuleb nii mõndagi huvitavat. Ei tohi lasta jätkuda olukorral, kus kooliseinte vahel on üks, ja väljaspool teine maailm. Kumb neist on reaalsusest kaugemal? Kui Heidi Tamme ja hiljem ka Kojamees laulsid „Me pole enam väikesed …“, siis praegustele noortele kõlab sõnum: te olete väikesed ja lisaks veel saamatud.
Kolmandaks kulude kokkuhoid. Vabaneks terve aasta jagu õpetajate palgaraha, mis väga jämedalt arvutades oleks 1/12 palgafondist. Kui sellest eraldada marginaalne osa ülikoolidesse sisseastumiseksamite korraldamiseks, oleks kokkuhoid märkimisväärne. See võimaldab tõsta palka, mille läbi tekib konkurents ja paraneb õpetajaameti maine. Need käivad koos. Õpilased tahavad näha nooremaid õpetajaid.
Võimalikd probleemid
Mis saab ülikoolidesse sisseastumisega, kui kaotada riigieksamite süsteem? Sisuliselt on viimane kooliaasta riigieksamiteks valmistumiseks, mille jooksul on tähelepanu keskendunud kordamisele. On ju igati mõistlik, et kooli peab lõpetama noor inimene küpsuseksamiga, mis näitab tema saavutatud taset. Need ei oleks oma olemuselt konkursieksamid, kus osa ülesandeid ongi nii tehtud, et need erineksid tavakursustel õpitust ning millega sõelutakse välja edasi õppima minejad. Riigieksamid on nende segu.
Miks mitte taastada ülikoolidesse sisseastumiseksamid? Tähtis on ju põhioskuste omamine sisseastumise ajal, mitte see, mida teati 5, 10 või 15 aastat tagasi ehk siis, kui keskkool lõpetati. Võib-olla olid riigieksamid aastaid tagasi väga hästi tehtud, aga nende teadmiste kallal töötab aeg halastamatult. Praegu läbivad paljud esmakursuslased ülikoolis tasandusõpet. Raisatakse aega kordamisele, selle asemel et omandada uusi teadmisi ja oskusi.
Lisakasutegur oleks see, et noor inimene saaks hakata suunama oma keskkooliaegseid õpinguid vastavalt soovitud erialale kõrgkoolis. Siit edasi võiks arutleda suunavalikute üle vastavalt sellele, mida edasi õppida kavatsetakse. See pole aga enam selle artikli teema.
Kindlasti tekib selle võimaliku muutusega terve hulk küsimusi, sest kool ei ole lihtne organism (nt tugisüsteemid), aga need peaks olema lahendatavad. Tähtis on jõuda arusaamisele: õpitakse selleks, et lõpptulemusena omandatakse elukutse, mitte selleks, et lihtsalt õppida. Elukutse peab olema amet, mis toob leiva lauale, mitte järjekordne diplom omasuguste reas kapiserval.
Räägin juba aastaid , et 12 klassi tekkis üleminekuperioodi tööõnnetusest. Esialgselt oli ju mõeldud, et kooli minnakse kuueaastaselt. Kui minnakse kooli seitsmeaastaselt, on 12 klassi liiga palju.
Väga nõus, et 12. klassi õpilased elavad juba uues eluetapis ja koolis käimine on sageli sunnitud kõrvaltegevus.
Meenutan, et ajal kui oli 11 klassi, käidi laupäeviti koolis, mis arvutuslikult annab 11 aastaga päris suure lisa.
Kindlasti oleks mõistlik vaadata kriitiliselt üle õppekavad ja mahud, aga kogu süsteemi muutmise eesmärk ei tohiks olla õpetajate puuduse lahendamine või suur kokkuhoid. Sellise eesmärgi püstitusega oleksime me enne kümmet aastat veel suuremas õpetajate puuduses.
Kas mitte ei muudetud kaheksaklassilisi koole üheksaklassisteks ja muud peale numbri ei muutunud midagi, kuna kool algas null klassiga. Keskooli osa oli ju ka siis kolm aastat? Nullist sai esimene klass jne.
Lektorid ja teised arvamusavaldajad võiksid ennast siiski kurssi viia reaalse tegelikkusega.
Parimaks õpetajate puudumise tõestuseks leidsin ÕL tööpakkumiste lehelt järgmise reaalia. Kunda Ühisgümnaasium:- klassiõpetaja 0,3 koormust;inimeseõpetaja o,1 koormust; kunsti õpetaja 0,1 koormust;põhikooli loodusainete õpetaja 0,2 koormust; logopeed o,3 koormust;eripedagoog 0,2 koormust.
Õpetajate Leht, 16.08. 2021
Eltonile.
Muutus see, et gümnaasium lõpetatakse 19 aastaselt , aga mitte 18 aastaselt.