Õpetajate puudujäägist: põhjused on sügavamad
See, kuis meedia vahendusel arutleme õpetajate puudumise ja ka järelkasvu üle, on tüüpiline „maailma kõige targemale rahvale“, kel aga päristeadmisi napib. Professionaal selles vallas ütleks kohe, et arutlejate hulgas ei tunne keegi õpetajatöö keerukust.
Märtsis esitles riigikogu kultuurikomisjon ettepanekuid probleemi lahendamiseks. Need aga ei lahenda midagi, sest pole soovitud (või osatud) minna tõeliste põhjuste juurde. Kuni koolis ei taastu täiskasvanu-lapse või õpetaja-õpilase looduspärased (või ka pedagoogilised) suhted, ei ole probleemil lahendust. 25 aasta eest oleks rahaga (õpetajate palk!) saanud praegust olukorda vaid edasi lükata (nii nagu Saksas ja Soomes). Nüüd võiksime suure rahaga meelitada kooli mõne auahne, kel puudub arukus ja eneseväärikus, sest raha eest ainult „klassis olek“ ei anna midagi õpetamisele-kasvatamisele – meie haridusele-kultuurile tervikuna (nagu see on ammu anglosaksi avalikes koolides, mida tulemuslikult jäljendame).
Eesti kooli päästa tundub olevat juba võimatu, sest meil ei ole enam koolitajaidki – pedagoogikateadlasi, kes tunneksid arengupsühholoogiat ja didaktikat kognitiivse psühholoogiaga, rääkimata pedagoogika ajaloost.
Meil ei valmistata noori õpetajaks ette teaduspõhiselt. Pärisõpetajakski (nagu arstiks) saadakse pikemaajalise töö järel.