Reeglid ja vabadus
Meie igapäeva elu on täis pikitud seadusi, määrusi, korraldusi ja kokkuleppeid, mis on ühiselu reguleerimiseks vajalikud.
Reeglid? Rohkem reegleid? Kas elu ei ole juba piisavalt piiranguid täis? Ja miks üldse eeldada, et mingitest reeglitest võiks abi olla? Jordan B. Peterson väidab, et meil on reeglite suhtes vastakad tunded isegi siis, kui teame, et nendest on meile kasu. Söakad, iseloomuga hinged tunnetavad end reeglitest veel eriti ahistatuna.
Peterson väidab aga, et ilma reegliteta muutub inimene kiiresti oma ihade orjaks ning selles pole midagi vabastavat. Latid langevad ja väärtused ähmastuvad piirini, mis ei ole enam meie väärilised. Ta leiab, et parimad reeglid aitavad meil jõuda eesmärkideni ning täisväärtuslikuma, vabama eluni.
Ei taha nõustuda vaktsineerimise vastastega, kes arvavad, et nende vabadust piiratakse. Kes on veidikenegi filosoofiat õppinud, mäletab ehk väidet, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Vabadusega kaasneb vastutus. Vabadus ei ole anarhia.
Inimene, kes oma vabadusega mitte vaktsineerida seab ohtu kaasinimeste tervise, piirab ise teiste vabadust olla terve.
1772. aasta jutluses rõhutas inglise preester Edward Massey, et haigus saadetakse inimesele karistuseks tema pattude eest ja kõik katsed seda vältida on saatanlik tegu.
Kui 1796. aastal leiutati rõugevaktsiin, hingasid paljud arstid kergendustundega. Rahva seas aga hakkasid levima kahtlused. Kui riik muutis rõugetevastase vaktsineerimise sunduslikuks, puhkesid tänavail meeleavaldused.
Tuhandepäine inimmeri marssis 1885. aasta märtsis Kesk-Inglismaa linna Leicesteri tänavail. Demonstrandid käratsesid ja hüüdsid vihaselt loosungeid. Protesti kõrgpunktis raiuti pea maha elusuurusel nukul. See nukk kujutas kuulsat Inglise arsti Edward Jennerit. Sadakond aastat varem oli doktor Jenner välja töötanud vaktsiini surmava viirushaiguse – rõugete – vastu.
See toimunud väljaastumine oli kõigest üks paljudest Jenneri vaktsiinivastastest demonstratsioonidest. Kummaline, et analoogilised väljaastumised toimuvad ka 21. sajandil. Pole midagi uut siin päikese all.
Läheneval kooliaastal loodame, et saame alustada koolitööd nii, et kõik õpilased ja õpetajad on üheskoos klassiruumis ja toimub kontaktõpe.
Kui me kõik tahame vabalt (piiranguteta) käia tööl, koolis, kultuuriasutustes ja mujal, tuleb kõigil ka ühiselt kanda vaktsineerimise vastutust. Eriolukorras, mida koroonapandeemia kindlasti on, lisanduvad eraldi piirangud, et haigusega toime tulla. Tahaks ükskord sellest viiruse painest vabaks saada.
Nagu toonitab ka teadusnõukoja spetsialist Irja Lutsar, ei päästa vaktsineerimine meid sugugi pisiku ringlemisest, vaid üksnes raskemast haigestumisest (avaldataud 21.08)
Eelmisel nädalal avaldatud seireuuringu tulemused ütlevad, et Eestis võib praegu viirusekandja olla iga 200. vaktsineeritud täisealine ehk siis meie hulgas liigub ca 3000 potensiaalset nakatajat, kelle on vaktsineerimispassi abil kõikjale vaba pääs. (vt. tänane Postimees) Ja nemda liiguvad eesrindlike kodanikena tarade sees ja üritustel ja klassiruumides ja istuvad kinosaalides.
Kuidas selliste teadmiste valguses aitab “teisi kaitsta” vaid süstimata inimeste piiramine ja kontrollimine? Kas tulekahju kustutamisel on vähimatki abi kui kustutada seda vaid ühes toanurgas ja jätta teises nurgas sädemed särisema (vaktineeritud pisikulevitajad)?
Kas me hoolime päriselt tervisest või jälgime tuimalt ebaotstarbekate ja vaba otsutavust piiravate käskude täitmist?
Siin on ainult üks valik – kas kontrollida absoluuutselt kõiki või mitte kedagi. Kõik muu on paratamatult diskrimineerimine.
Meie kiires elurütmis ei peaks olema primaarne oma mõtete edastamiseks kellegi tsiteerimine.
Enneolematu on selle viiruse puhul väga vastuoluliste teadete edastamine, isegi selle päritolu pole selge.Ka vaktsiinide toime pole selge,ka mitte vastunäidustused ja kasutegur.Selged on üksnes tootjafirmade ülikasumid.
Kas keegi riigi juhtkonnast on aru saanud,kui palju stressi ja vaimse tervise häireid toob see igapäevane inimeste hirmutamine ja vastukäivate ettekirjutuste edastamine meedia kaudu 24/7 ? Ja mitte ühtegi soovitust, kui inimene on nakatunud viirusega, peab jääma koduisolatsiooni, kuidas ennast ravida, millega, kus on see teadus? Ja inimeste lahterdamine vaktsineerituteks või mittevaktsineerituteks?
Olen nõus autoriga, et mõistlikud ja põhjendatud reeglid on vajalikud.Nagu omal ajal, kui turismireisidel oli vaja tervisetõendit ja teatud piirkonda reisimisel vaktsineerimist.Kahjuks kaasajal midagi taolist ei toimu,ka meile riiki saabuvad tuhanded inimesed, kelle terviseandmeid meie ei tea ja toovad sisse igasuguseid nakkushaigusi, viiruseid.
Samas on vastutustundetu, lausa kahjulik, sundus kohustuslikuks vaktsineerimiseks,kui on nii palju kahjulikke vastunäidustusi ja tõde polegi?