Seadused on elule jalgu jäänud
Kuulsin 13. juulil igal täistunnil uudistest, kuidas koolides on puudu kvalifitseeritud õpetajatest. Ja kohe tahan rääkijatele vahele hõigata, et on viimane aeg muuta seadust. Paljud head ja kogemustega õpetajad on kehtivate kvalifikatsiooninõuete alusel koolist minema saadetud.
Lapsepõlves läks mulle hinge Vilde lugu Kupja-Kaarlist ja tema adjustaatidest. Aasta tagasi olin ise Kupja-Kaarliga samas seisus. Magistrikraadiga klassiõpetajana olin pärast koolijuhi kohast loobumist andnud tunde hoopis kolmandas kooliastmes. Mulle meeldis, minu õpilastele meeldis, õpilased tõid koolile mitmel aastal võite maakonna aineolümpiaadilt. Ja siis avastasid vallaametnikud, et oma „adjustaatidega“ ma õpetajaks ei kõlba. Ma ei väärinud isegi koondamist, kui klassiõpetaja kohta mulle pakkuda polnud. Ei, minu tööleping otsustati lihtsalt päeva pealt lõpetada.
Usun, et Eestimaa on täis selliseid lugusid, kus hea õpetaja võib vaid aastase lepinguga töötada. Muidugi on võimalus taotleda õpetajakutset. Nii ma eelmisel suvel ei puhanud, vaid kirjutasin oma töö analüüsi, et teha õpetaja kutseeksam. See oli päris aeganõudev, talvel igapäevase õpetajatöö kõrvalt ma seda küll teha poleks jõudnud. Nüüd on mul olemas luba anda kõiki ainetunde. Minu töös pole midagi muutunud, aga mul on nüüd ametnikele ette näidata paber. Selle saamiseks kulutati nii raha, aega kui ka vaimujõudu. Nii minu kui kutsekojas minu tööd hindavate pedagoogide oma.
Miks ei usaldata õpetajate hindamisel koolijuhte, kes tunnevad oma õpetajaid ja vastutavad koolis õppetöö kvaliteedi eest? Kui koolijuht näeb, et õpetaja täidab kõik õppekavas püstitatud eesmärgid, innustab nii õpilasi kui kolleege, siis ei tohiks midagi takistada õpetajaga töösuhte jätkamist. Praegu nõuab seadus aastase töölepinguga õpetaja kohale konkursi korraldamist. See ruineerib nii õpetajat kui kooli tervikuna. Ebakindlus tuleviku ees väsitab õpetajat ja õpetajate vahetumine ei soodusta hea koolikliima tekkimist.
Päeva peale jõudis ERR-i portaali uudis, et haridusministeerium lihtsustab õpetajakutseta pedagoogide nõudeid. Kas lõpuks jõudis ministeeriumis pärale, et kui põhikoolis on kõige suurem eesmärk elus hästi toime tuleva inimese kasvatamine, siis ei ole oluline, mis aine õpetajaks keegi õppinud on. Faktiteadmisi saab internetist, aga sotsiaalseid oskusi õpitakse klassiruumis koos hea õpetajaga. Heal õpetajal võib olla seaduse silmis mõni paber puudu, aga süda peab olema õige koha peal. Ka selle võiks seadusesse kirjutada.
Ääretult kahju, et nii sisukat ja aktuaalset arvamust alles täna trehvasin nägema.
Alanud kooliaasta puhul paiskas ETV Terevisiooni kaudu eetrisse mitu haibitud propagandasaadet, mille eesmärkidest oli võimatu aru saada. Kas ühe esimesse klassi astuja või mõisakooli alla 20 õpilase koolitee alustamine on tõesti uhkuse asi?
Minu arvates on maakondades ja maakohtades koolivõrgu taandareng ülimalt kahetsusväärne, nagu ka ka kogu elanikkonna arvuline vähenemine maapiirkondades ja riigis tervikuna.
Kui lugeda maakohtades hingitsevate põhikoolide kodulehti, siis kumab sealt vastu ülim optimism: arendame, investeerime, parendame jne! Tegelikkus on aga nutune.
Toon paar näidet kahest koolist, mille ajalugu tunnen ja kus ühest neist aegade alguses õppisin.
Tollases Hargla 8-kl koolis õppis ca 140 õpilast, praegu ca 100 vähem! Oli kuivkäimla, mõned valamud külma veega pesuruumis,kuid peale kehalise kasvatuse tunde pesid kõik poisid oma strateegilised kohad puhtaks ja mingit higi lehka tundides polnud!Tehti kõvasti sporti ja õpiti vajalikke teadmisi! Minul oli küll õnnelik kooliaeg! Samasugune taandareng õpilaste arvus on toimunud 15 km Võru suunas asuvas Mõniste Põhikoolis.
See kõik näitab, et meil pole mingitki regionaalse arengu kontseptsiooni, on vaid tühi jutt ja edukuse haipimine!
Kahetsusväärne on just bürokraatlike ja elukaugete tõkete seadmine õpetajate kvalifikatsiooninõuetele. Meil on tuhandeid alakoormusega õpetajaid, kes võiksid edukalt õpetada lõimuvaid õppeaineid, saades normkoormuse ja vähendades 0,1; o,2; 0,3 koormusega ringi uitavate pedagoogide ridu.
Üllatusest kuku või pikali, kui kuuled järjekordsete vaikimisi loodud haridusvaldkonda edendavate ühenduste loomisest! NAPO, MTÜ Talendikeskus, Haridussalong, jne! Loodame tulemuslikku tegevust!
Loeme Õpetajate Lehte, siis saame targemaks!