Väärtustest ei pea kogu aeg rääkima, ent neid tuleb meeles hoida

Tartu ülikooli eetikakeskuse loomisest täitus 20 aastat. Mis on selle aja jooksul maailmas ja ühiskonnas muutunud?

1990-ndate lõpus, mõni aasta pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Eesti iseseisvuse taastamist kuulus Eesti siirdeühiskondade hulka, kannatades kõigi sellega kaasnevate hädade all: kuritegevuse kasv; järsk sotsiaalmajanduslik kihistumine; paljud inimesed said seoses kiirete muutustega traumaatilise kogemuse, kui senine maailm peaaegu üleöö pea peale pöörati. Valitses väärtuseline segadus, räägiti eetikakriisist.

Samal ajal oli inimestes küllalt entusiasmi ja ettevõtlikkust, et Eesti arengu üle arutleda ja püüda lahendusi leida. Tulised väärtuste- ja eetikateemalised debatid käisid üle-eestilistes haridusfoorumites ja ka Tartu ülikoolis.

„Aristoteles ütles juba enam kui 2000 aastat tagasi, et kõik siin maailmas püüdleb õnne poole,“ ütleb eetikakeskuse juhataja prof Margit Sutrop. „Ta ei uskunud, et õnnelik saaks olla väljaspool moraalset elu. Eesti tegi väga kiiresti teoks ühiskondlikud ja majanduslikud reformid, aga selle käigus laastud lendasid ja inimestele hakkas tunduma, et moraalisüsteem on sassis. Algas arutelu, mida teha, et juurduks mõistmine: täna lühiajalise kasu nimel tehtud valikud ei tee sind homme õnnelikuks.“

Nende arutelude tuules ning professor Margit Sutropi eestvedamisel asutati 2001. aastal Tartu ülikooli eetikakeskus. Nullindatel jõuti haridusministeeriumis ja -avalikkuses toimunud diskussioonide käigus järeldusele, et ühiskonna edendamiseks on vaja sihipärast sekkumist haridussüsteemi kaudu, et nn eetikakriis ületada. Otsustati luua riiklik väärtusprogramm.

Väärtusprogrammi loomine

Esialgne riikliku väärtusprogrammi idee tekitas elava arutelu selle eesmärgi ja vahendite üle.

„Keegi ei teadnud, kuidas ühiskonda uueks luua,“ arutleb prof Margit Sutrop. „Vaagisime käitumisteadlaste ja psühholoogidega, kuidas toetada inimeste väärtushoiakute muutumist. Professor Jüri Allik ütles, et „midagi muuta saab“. Mõtleme näiteks tervisekäitumisele: me teame, et on ebatervislik pidevalt teleka ees istuda ja õlut juua, aga paljalt see teadmine ei pane ennast liigutama. Et muutus sünniks, on vaja teadmisi, motivatsiooni ja võimalusi.“
Leiti, et eetikakeskuse roll on kõigepealt lisada teadmist, aidata ühiskonnas olulisi väärtusi märgata, edendada refleksiooni. Nii saigi just eetikakeskus ülesandeks vedada HTM-i riiklikku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013“. Seda tehti koostöös Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituudi, Tartu ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse ning Avatud Eesti Fondiga. Koos Vabariigi Presidendi mõttekojaga korraldati kolm esseevõistlust. „Kui esimesele esseevõistlusele saadetud töödes arutlesid inimesed selle üle, mis on Eestis halvasti, siis teise puhul pani president Toomas Hendrik Ilves ette paluda kirjutajatel mõelda selle üle, mida nad ise teha saaksid, et siin oleks parem elada,“ meenutab Margit Sutrop. Esseekonkurssidele saadetud töödest on välja antud kolm raamatut, viimane neist küsib, kas Eesti on Põhjamaa.

„Kultuuris on palju ette antud valikuid, mida inimesed võtavad kaasa oma lapsepõlvest ja ümbritsevatest tavadest,“ ütleb riikliku väärtusprogrammi esimees prof Halliki Harro-Loit. „Küsimus on selles, kas ma märkan, kui olen teinud automaatse valiku, ilma et oleksin kindel, et ma tõepoolest tahan seda teha. See küsimus oli väärtusprogrammi pedagoogilise, didaktilise suuna käivitaja. Ma mäletan küsimusi, millele lahendust otsisime, ja järeldusi: ei ole olemas valmis vastuseid. Kool ei saa õpetada reegleid igaks elujuhtumiks, kuid saab õpetada arutlema. Teiseks, kool ei ole see koht, kus me „õpetame ära“ mingid väärtused, vaid koolis õpitakse märkama, kus tuleb teha väärtustel põhinev valik.“

Kas te tahate teha ajupesu?

Professor Margit Sutrop meenutab väärtusprogrammiga seoses survet eetikakeskusele.

„Ühelt poolt küsiti: kas te tahate teha ajupesu? Kas teil on mingid „õiged väärtused“, mida te tahate teistele peale suruda?“ kirjeldab prof Sutrop. „Pidime selgitama: ei, küsimus pole „õigetes väärtustes“, vaid vaja oleks kokku tulla ja arutada, mis on väärtused, mis on meile ühiskonnana olulised. Me olime juba kokku leppinud põhiseaduslikes väärtustes. Euroopa Liiduga liitumist taotledes olime nõus tunnistama Euroopa Liidu alusväärtusi. Nii et päris suvalised need ühised väärtused olla ei saanud.

Ja siis tuli teine seltskond, kes kahtles, kas sellise hajusa eneserefleksiooniga saab mingit väärtuskasvatust teha – peaks olema ikka kindel komplekt, olgu need siis kristlikud või mingid muud väärtused, mida te kasvataksite.“

Professor Sutrop rõhutab: on teatud kindlad asjad, millele ütleme ühiskonnana ei. Näiteks ei levita me lapiku maa teooriaid ja ebateaduslikku vaktsiinivastasust ega soosi rassismi. Samas, pluralistlikus raamistikus peab igaühel olema valikuvabadus panna oma isiklikud väärtused ritta.

Väärtusprogrammi luues taheti, et ühiskond liiguks paremuse poole, ent seda ei saa teha väevõimuga ega ka mitte moraali lugedes. „Kaks asja, mis aitavad ühiskonda edasi, on teadus ja haridus,“ rõhutab prof Sutrop. „Esiteks, meil peab olema väärtuste uurimisel teaduslik põhi. Teiseks, muutus ühiskonnas tuleb ainult hariduse kaudu. Üleilmastumine tähendab, et noored peavad õppima tugevdama oma autonoomiat, tegema teadlikke valikuid. Üleilmastumine puudutab ka rohepööret ja keskkonda, teiste olendite kohtlemist. Enesemääramine, vabaduse ja vastutuse tunnetamine muutub järjest olulisemaks.“

Koolides populaarne vahend väärtuste üle arutamiseks on eetikakeskuse ja Inscape’i koostöös loodud väärtuste mäng, mis põhineb dilemmameetodil: etteantud olukorras tuleb valida lahenduste vahel, millest ükski ei ole ideaalne, ja siis oma valikut põhjendada. Nii saadakse aimu iseenese ja kaasmängijate väärtustest ning õpitakse ka oma väärtuste üle arutlema. 2020. aastal valmis eetikakeskuses mängu uusversioon, „Eesti rahva sada valikut. Arutelumäng väärtustest“, mida sobib mängida nii tööseltskonnas kui ka pereringis.

„Saime seda mängu koostades ahhaa-elamuse,“ ütleb prof Harro-Loit. „Nimelt püüdsime suuremaid moraalifilosoofilisi suundi selle mängu teenistusse rakendada ja pakkusime eetiliste dilemmade lahendusteks alati kindla suunaga valikuid. Meie kõigi suureks üllatuseks see asi töötas – mitte perfektselt, kuid joonistusid välja teatud suunad, mis kinnitab, et inimesed oma moraalsetes valikutes mõtlevadki erinevalt. Mulle tundub, et oleme natuke näitlikustanud seda moraalsete valikute tegemise tausta, seda, kuidas inimesed mõtlevad.“

Iseloom kujuneb harjutades

Aristoteleselt pärineb mõte, et iseloom kujuneb harjutades ja tuleb luua keskkond, kus voorused saavad juurduda. „Ausus ei toimi ilma julguseta ja kahjuks on julgust oma tõe eest seista üha vähem, sest inimesed muretsevad oma karjääri pärast,“ nendib prof Sutrop. „Mis saab, kui mu arvamus ei meeldi? Paljud ütlevad, et kui sul on kodulaen või töökoht on kallis, siis on kindlam vait olla, et oma kriitikaga mitte kellelegi hambusse jääda. Kui me teame, mis on õige, aga ei julge seda välja öelda, on see probleem.“

Tähtis on leida viis, kuidas hea elu ja moraalne elu langeksid kokku. Praktilise filosoofia professor Margit Sutrop ja ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit on ühel nõul, et siin on kommunikatsioonil oluline roll. Eetikakeskuse kriitilised sõbrad ja nõustajad soovitavad üle vaadata, kas koolipere elab deklareeritud väärtuste järgi või jäävad need ainult sõnadeks. „Väärtuste üle reflekteerimise koolitusi oleme teinud lisaks koolidele ka kaitseväele, ametnikele, haiglatele,“ ütleb prof Sutrop. „Raamistik on loodud, nüüd on vaja tähele panna, kas see on kooskõlas tegeliku eluga.“

Margit Sutrop meenutab Marju Lauristini võrdumit väärtuste kohta. „Ühel konverentsil ütles ta väga toredasti, et väärtused on nagu taevatähed, mille järgi me orienteerume, aga mitte alati nad ei paista. On pimedaid öid, kui tähti pole näha, aga ega nad sellepärast ära ei kao. Me ei pea väärtustest kogu aeg rääkima, me ei pea neid isegi nägema, aga me hoiame neid meeles.“

Väärtusprogramm keele, rahvuse ja kultuuri toetuseks

• On huvitav märkida, et väärtusprogrammi eesmärk oli algselt eesti keele püsimine ja areng. Lahtikirjutatult: „rahvusele ja riigile oluliste väärtuste, nii moraalsete (nt ausus, hoolivus, õiglus, inimväärikus) kui ka sotsiaalsete väärtuste (nt vabadus, demokraatia, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutus, rahvuslus, emakeel, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, sooline võrdõiguslikkus) toetamine, püsimine ja areng.“ Hiljem muutus keskseks haridusvaldkonna väärtusarendus: väärtuste üle reflekteerimise oskuse edendamine ja väärtuskasvatus.
• Väärtusprogrammi, mida on nüüdseks arendatud juba 12 aastat, on pikendatud kuni aastani 2026 ja eetikakeskusel on selles jätkuvalt kandev osa.

Eetikakeskus toetub teadusele

• Eetika kui filosoofia haru ja sellealane teadustöö. Eetikakeskus on oma tegevuse jooksul grantidena saanud 5,7 miljonit eurot teadustöö tegemiseks.
• Õppetöö ja haridusvaldkond. Eetikakeskus viib ellu väärtusprogrammi Eesti üldhariduskoolides: väärtuskasvatust koolides ja lasteaedades edendatakse hea kooli ja lasteaia ning hea klassijuhataja mudelite ning haridusasutuste tunnustusprogrammide kaudu. Samuti õpetatakse eetikat ka teistes ülikoolides.
• Ühiskond. Eetikakeskuse eestvedamisel on välja töötatud hea teadustava põhimõtted, millele on alla kirjutanud teadusasutused ja ülikoolid üle Eesti; korraldatud on arvukalt konverentse ja seminare, välja antud raamatuid, kirjutatud eetikakoodekseid ja läbi viidud koolitusi riigiametnikele, kaitseväele, meditsiiniasutustele jne. Keskuses on välja töötatud väärtuste mängud õpetajatele, õpilastele ja arstidele, mis aitavad mängulises vormis reflekteerida oma väärtuste üle; viimati sai prof Halliki Harro-Loidi juhtimisel valmis kogupere-arutelumäng „Eesti rahva sada valikut“.