Ärme pane kõiki mune ühte korvi

10. sept. 2021 Valdar Parve filosoof - Kommenteeri artiklit
Valdar Parve.

Rakvere riigigümnaasiumi plaane lugedes ja projekte sirvides vaimustusin hooneprojektidest. Kuid pähe kargas ka sentents Parkinsoni seadusest: „Kui asutus saab korralikud ruumid, siis ta mandub!“

Õppehoone projektid võrsuvad teatavatest väärtustest. Uue koolihoone põhjenduses on juttu sellest, et uues majas saab hakata andma paremat haridust. Seda juttu on räägitud aastasadu, võib-olla ka tuhandeid. Millest võrsub otsustus, et senine koolimaja on hea põhikoolilaste jaoks, aga gümnaasiumi õppekeskkonnaks kehv? Muidugi tuleb see otsustajate plaanidest, kuidas teatav hulk raha ära kulutada. See ei tulene tõigast, et vana koolimaja on klotsikujuline (ja sellest hoolimata elegantne!), ei erilise sisustusega laborklassiruumide olemasolust või puudumisest ega ka sellest, milline õpetajate koosseis seal õpetab.

Projekte vaadates ja plaane lugedes tekkis mul kihk tuua esile maksiimid, mis on mul kujunenud hariduse filosoofiat lugedes, meditsiini tudeerides, koolimälestusi sirvides ja sinna hulka ökoloogiliste sugemetega moraaliotsuseid põimides.

1–4

Esiteks. Sajandiga kristalliseerunud nädalased õppetunnijaotused on parimad ja veel parema leiutamine annab enamasti vastupidise tulemuse. Selleks et keskpärane või veidi nõrgem mälu õpitu omaks võtaks, on vaja vähemalt ühte täiuslikku (või mitut veidi kehvemat) uneööd. See, mis haaratakse „õppides“ operatiivmällu – kuuldakse õpetajalt, loetakse raamatust või mängitakse läbi koostöömängudes –, õpitakse püsivaks ära unes, mil omandatud operatiivmälu end taas tühjaks laeb, st paigutab uudse teabe kontseptuaalsesse püsimällu ümber.

Kuna õpilased pole ühevõrra kiire mäluga, tuleb ühe aine tunnid panna üle päeva. Aamen! „Parema“ hariduse andmise tuhinas võib tekkida sõgedaid mõtteid perioodõppe headusest. Ühe aine peale päevast päeva keskendumine, ükskõik kui peent õpetamistehnikat ka ei kasutataks, eirab seda maksiimi. Perioodõpe sobib valitud ja tavatult helge peaga õpilastele, kes kunagi ei ole haiged ning keda ei vaeva ei endogeensed meeleolulainetused ega menstruatsioonirütmika, https://www.edglossary.org/block-schedule/)

Teiseks – õpetaja haridusvõimekus, mis peab küündima keskmise õpilase haridusvõimekusest tsipa üle! Õpetaja hariduskäigus sisaldugu vähemalt ühe teadusala lõpetatud haridus. Kolme bakalaureuseaastaga kaks õpetajaeriala lõpetanud kasvatusteaduse magister on gümnaasiumiprofessoriks poolik. Kust ja kuidas saada lõpetatud haridusteega ja keskmist gümnasisti ületava intellektiga õpetajaskond? Loomulikult eelmiste gümnaasiumide lammutamise jääkidena. Tuleb ette, et vajaliku õpetajatasemeni mitte küündiv koolijuht tema taset ületava õpetaja koguni välja praagib või alla hindab.

Kolmandaks. See, mida koolis ja tunnis tehakse, mida ja kuidas õpitakse, sisaldub õpetajas!

Neljandaks. Õpipäeva ajarütm. Mõni aine, nt matemaatika, lihtsalt ei sobi paljudele varaste hommikutundide aineks. Osa õpilasi ei ole kella kaheksaks tundi tulles enne kella kümmet veel ärkvel. Leidub seesmise virguserütmikaga „teistsuguseid“, aga on ka palju depressiooniidudega koolis käivaid lapsi, kelle hommikune loidus on tervisehädast, mida ei ole veel teadvustatud ja mida ei anna koolipsühholoogi vahenditega „maha rääkida“. Koos kesköise arvutimängu ja nappiva õuekoormusega on selliseid lapsi palju rohkem kui nutiajastu eel, mil see oli minu mõistes ka juba probleemiks.

5–7

Viiendaks valgus. Rakvere gümnaasiumi arhitekti Alar Kotli parim tegu oli koolimaja hea paigutus ilmakaarte suhtes. Loomulik valgus toetas klassis töötamist. Ei seganud – mäletan omast kogemusest. Ka paksudel kiviseintel ja akna ruudujaotusel ning laiuse ja kõrguse suhtel on valguse suunamisel tähtis osa. Valguse seisundit ei saa me „kikilipsgümnaasiumi“ puhul teada enne seal sees jalutamist. 3D-mudel, päike õigel kellaajal ja õige nurga all säramas ei pruugi kõike avada.

Sisevalgustus on igal juhul kõva pähkel. Kui klassiruumil on küllalt kubatuuri, kipub laest valgustamine probleemseks. Rikkaliku üldvalguse tõttu tõmbub silmaava ahtaks, mis ei soosi ei tahvlile ega vihikusse vaatamist. Kas keegi mõtleb selle peale, et silmi rikub valgus, nimelt liigne valgus? Nii nagu ei riku pimedas pildistamine fotokat, ei riku pimedas vaatamine silmi. Lokaalne punktvalgustus, paremakäelisel üle vasema õla, võimaldab silmalihastel lõõgastuda ja vähendada pingepeavalusid.

Kuidas see aga nii läbi viia, et tulemeri ei segaks õpetajat? Suured kirkad klaaspinnad loovad päikesepaiste laheda tunde, ent kuivõrd nad keskendumist soosivad, see on psühholoogile empiirilise uuringu teema. Laiade akende kasu võib tulla müra summutavatest lamellkardinatest, mida need nõuavad.

Kuuendaks küte. Mitte selles ei ole mure, et koolimajas on soe või on külm. Küte loob õhuvoogude suunad ja nii ka õhukaudsete tõbede levisuunad. COVID-19 ei ole ainus viirusnakkus, ehkki ta tapab praegu rohkem kui teised. Pole põhjust loota, et elanikkonna tihenedes maalt linna vähendavad epideemiad ning pandeemiad oma levi. Optimaalne on vana tüüpi aknaalune soojaradiaator aknapiludest siseneva külma õhku üles suunamas. Hüvasti, unistus liginullenergiamajast! Lihtsameelne on püüda lahendada kütmist põrandat või seina küttes. See ei lahenda ühtegi probleemi ja loob uusi. Teeb köetava seina ääres istujad uniseks. Soe põrand laiendab sääreveenid ja veri valgub sinna, jättes pea kuivale või sundides südamele istudes peale tugevama töö, et aju varustada. Madalamate kehaosade rikkalikum verevarustus mõjutab ka mõtlemise suunitlust.

Seitsmendaks õhk ja selle koosseis. Viirusekandja väljutab nakatavaid aerosoole aevastamise, köhimise, karjumise, laulmise ja rääkimise teel. Tervislikumat keskkonda kui aknapragudest tuppa voogav õueõhk, mis õhuniiskust ja CO²-sisaldust reguleerib, klassiruumi luua ei anna. Katse asendada see sissepuhke-ventilatsiooniga on seni alati toonud kaasa mürareostuse. Samuti toob see kaasa filtrivaesuse või filtrilaiskuse – kuni selleni, et filter võetakse eest ära, et kulusid kärpida ja tööd vähendada. Nende vahetamise pealt annab kokku hoida. Kuhugi peab ülerõhu lisaõhk liikuma ja see loob endale voolusängi – august sisse, teisest välja, jättes enamiku ruumist puutumata kotti. Kui ruumis viibijad tunnevad, et õhk või hapnik sai otsa, siis väikese kubatuuriga ruumis tähendab see hoopis õhu ülemäärast küllastamist veeauruga, mida nad välja hingavad. Nahahingamine higiniiskelt nahalt peetub ja koosolekulisel hakkab halb. Sissepuhe selle mure, nagu ka liigse CO²-mure lahendab.

Kui õhus on niiskust vähe, peavad inimese hingamisteed kulutama enda reservidest niiskust sissehingatava õhu niisutamiseks, seejuures ise kuivades, see aga võimaldab tolmul ja aerosoolidel üha kergemat kandumist kopsude sügavusse. Hingamisteed on vooderdatud ripsepiteeliga, mille ripsmed kannavad aktiivselt kopsusügavustest neelu suunas välja limajat ollust koos teel kopsu sellesse takerduva rämpsu, tolmu ja ka aerosoolse viirusega.

Tehnikaprofessori mudelid sellest, kuidas köhimisel ja rääkimisel vallanduvad piisad toaõhus levivad, on ülearu lihtne katse seletada viiruse leviku tingimusi. Kaua köhinud suitsetaja on oma ripsepiteeli maha tallanud ja kopsunakkusele kerge saak. Nagu tänavate ja maanteede kastmine tolmu mahasurumiseks, nii võib tulevikus tõusta päevakorrale siseõhu puhastamine aurupilvede tekitamisega.

Kõrged laed ja kitsad kõrged aknad, mis pole ülearu tihedad, on laheda siseõhu tagamise lihtsaim ja tõhusaim võte.

Peale selle

Kõigele eespool loetletule lisandub müra, mis pole väiksem mure – hääled, kajad, kohinad, pahinad, sirinad ja susinad! Lapsed teevad häält. Kui aknad on õhukindlad, peab olema sundventilatsioon, mis toob kaasa kestva ühetaolise võnkumise ja õhu liikumise. Sissepuhke (konditsioneeri) lakkamatu „šššššššš“ või „hhhhhhh“ või „sirrrrrr“ toob kaasa habituatsiooni – aju neuronid muutuvad ühetaoliste madalasageduslike võngete seerias tundetuks. Uni tuleb peale, see on loodusseadus.

Kuidas uusehitiste klassiruumi kolm mõõdet ja ehitusmaterjalid elimineerivad „ujulahääli“, see selgub tagantjärele. Rohkem raha ehitamisse ja häiriv kaja saab ära hoitud. Piisab olla vaid arhitekti või ehitaja sõber või sugulane, et kasvavatest kuludest aru saada. Kas see raha on aga olemas? Kindlasti ei valmi selline maja ühe aastaga.

Õpilaste mitmekesiseid vajadusi toetab kahe gümnaasiumi alleshoid maakonnalinnas, üheealiste hajutamine mitme koolikehami vahel. Vanasõnagi ütleb, et kõiki mune ei panda ühte korvi. Moodsa koolihoone ehitamist see eeldus ei välista. Hiljem võiks visata loosi, milline neist saab riigigümnaasiumiks.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!