Endla teater pakub sündmusi ja seiklusi igas vanuses teatrisõbrale
Endla teatri uus, 111. hooaeg pakub lastele ja noortele põnevaid lavastusi.
Kõige pisemaid teatrisõpru rõõmustab helide ja lauludega teatrietendus „Üks rohutirts läks kõndima“ (lavastaja Kaili Viidas). Nii lasteaialapsi kui ka kooliealisi haarab kindlasti imelise valguskujundusega lastelavastus „Härra Huu“ (lavastaja Ingomar Vihmar), kus müstiline tegelane käib lapsi kummitamas, ise seejuures pimeduse ees hirmu tundes. Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilasi ootame vaatama Arthuri Milleri draamat „Vaade sillalt“ (lavastaja Priit Pedajas), põlvkondadevahelisi erinevusi ja kokkupõrkeid kajastavat lavastust „Tango“ (lavastaja Ingomar Vihmar) ning raamatutest ja armastusest kõnelevat lugu „Abort“ (Kaili Viidas), mis pakub mõtteainet gümnaasiuminoortest täiskasvanuteni.
„Üks rohutirts läks kõndima“ on inspireeritud Ernst Enno lasteluulest. Meie äratasime need helid uuesti ellu. Oi kui naljakas on helidega vigurdada! Ja veelgi põnevam neid kuulatada ja mõistatada. Lavastus on sobilik 2–7-aastastele lastele.
„Härra Huu“ on õpetlik lugu väikesest mustakuuelisest mehikesest, kes elab üksi keset paksu metsa ja kelle töö on öösiti lapsi hirmutada. Eraku elu paksu metsa sees oleks väga mõnus, kui ei oleks vaid kartust pimeduse ees ja painavat igatsust leida endale tõeline sõber.
„Vaade sillalt“ on 20. sajandi Ameerika näitekirjanduse suurkuju Arthur Milleri üks menukamaid näidendeid, milles jõuliste karakterite ja kirglike inimsuhete kaudu avaneb vaade kirjutamata seadustele inimese elus: aule, armastusele, armukadedusele, ihale ja lojaalsusele.
„Tango“ on lugu põlvkondadevahelistest suhetest, valikutest ning võimalustest. Kas ja kuidas leida oma tee? Pinges perepoeg Artur leiab, et maailm on moraalselt täiesti laostunud. Ja sellega ei ole võimalik sõnakuulelikult, keskmine olles leppida. Reeglite ja ühiskondlike kokkulepete puudumise tõttu ei jäägi tal muud üle, kui mässama hakata. Eitada ümbritsevat liiderlikku kaost ja seda hukka mõista. Kes siis lõpuks ja kui hukas on, otsustab vaataja.
„Abort“ on kummaline, võiks koguni öelda, et nõiduslik lugu. Me ihkame olla vabad, kuid takerdume kaitsvatesse ruumidesse ja kohmakatesse kehadesse. Maailm meie ümber on suur ja valmis ning kipub meid kodustama, lahterdama. Kuidas leida oma väike õnn ja kui suur on loobumise hind, kui soovime, et asjad jääksid igavesti nii, nagu nad just parasjagu on?
